Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

all. Kiristasin hambaid. Kehv nähtavus, tarbetu müra – olin ilusti teel järjekordse tulutu jahi lõpetamise poole.

      Jäi vaid paar tundi päevavalgust. Kui ma kohe ei lahku, tuleks mul koduteed pimedas otsida. Minu mõtetes kõlasid veel värskelt linnaküttide hoiatused: liikvel on hiigelhundid ja neid on palju. Rääkimata sosinatest selle kohta, et piirkonnas märgati imelikku rahvast, pikakasvulist, kõhedust tekitavat ja surmavat.

      Ükskõik kes, aga mitte haldjad, anusid kütid meie ammu ununenud jumalaid. Ja mina palvetasin salamisi nendega kaasa. Kaheksa külas elatud aasta jooksul, kahe päeva tee kaugusel Prythiani surematust piirist, oli meid rünnakust säästetud. Kuigi tõsi, rändkaubitsejad tõid vahel kaasa lugusid kaugetest piirilinnadest, mis jäeti kildude ja luude ja tuhana maha. Need kunagi piisavalt haruldased kirjeldused, et küla vanemad elanikud neid põlastavalt kuulujuttudeks nimetaks, muutusid viimastel kuudel tavapärasteks sosinateks igal turupäeval.

      Riskisin palju sellega, et tulin nii sügavale metsa. Paraku lõpetasime viimase leivapätsi eile ja kuivanud liha riismed päev enne seda. Samas oleks ma veetnud pigem veel ühe öö näljase kõhuga kui avastanud, et rahuldan isu mõnel hundil. Või haldjal.

      Mitte, et minust oleks erilist rooga saanud. Olin selleks aastaajaks kuivetuks muutunud ja võisin loendada üsna mitut ribi. Võimalikult nõtkelt ja vaikselt puude vahel liikudes surusin käe vastu õõnsat ja tuikavat kõhtu. Teadsin juba ilmet, mis oleks mu kahe vanema õe nägudel, kui tulen taas kord tühjade kätega meie majakesse tagasi.

      Paar minutit kestnud hoolika otsingu järel kükitasin lumest raskete okaspõõsaste kobarasse. Läbi okaste avanes üsna korralik vaade lagendikule ja sellest läbivoolavale väikesele ojale. Paar auku jääs vihjasid, et seda kasutati endiselt sageli. Loodetavasti tuleb midagi mööda. Loodetavasti.

      Ohkasin läbi nina. Surusin vibuotsa maa sisse ja nõjatusin laubaga puust varre rohmaka kaare vastu. Me ei peaks toiduta enam nädalatki vastu. Ja liiga paljud pered hakkasid juba kerjama lootuses jõukamalt linnarahvalt mingitki almust saada. Nägin oma silmaga väga hästi, kui kaugele nende heategevus ulatus.

      Sättisin end mugavamasse asendisse ja rahustasin hingamist. Kikitasin kõrvu, et kuulda metsa üle tuule. Lund muudkui langes ja langes. See tantsis ja kähardus sätendava lainevahuna, valge värvus värske ja puhas selle ilma pruuni ning halli taustal. Ja tahtmatult, kangetest jäsemetest hoolimata, vaigistasin seda järelejätmatut, jõhkrat osa oma mõistusest lumest looritatud metsa silmitsemiseks.

      Kord tundus enesestmõistetav nautida tärganud rohu kontrasti tumedal küntud mullal või smaragdrohelise siidi voltides lösutavat ametüstprossi. Kord hingasin ja unistasin ja mõtlesin värvides ja valguses ja kujundites. Vahel läksin isegi nii kaugele, et kujutasin ette päeva, kui mu õed abielluvad ning järele jääme ainult mina ja isa. Toitu oleks küllalt, raha oleks küllalt, et osta veidike värvi. Ka aega oleks küllalt, et neid värve ja kujundeid paberile või lõuendile või majakese seintele kanda.

      Polnud tõenäoline, et see kunagi varsti juhtuks. Võib-olla üldse kunagi. Niisiis jäid mulle sellised hetked imetleda kahvatu talvevalguse sätendamist lumel. Ma ei suutnud meenutada viimast päeva, mil seda tegin. Kui vaevusin märkama midagi imetoredat või huvitavat.

      Varastatud tunnid Isaac Hale’iga lagunenud küünis ei lugenud. Need ajad olid näljased ja tühjad. Vahel julmad, kuid mitte kunagi imetoredad.

      Ulguv tuul rahunes pehmeks ohkamiseks. Lund langes nüüd laisalt suurte, paksude klompidena ja need kogunesid puude igasse õnarusse ning kääru. Hüpnotiseeriv – lume surmav leebe ilu. Varsti pidin tagasi pöörduma küla poristele külmunud tänavatele. Meie majakese kitsukesse kuumusesse. Üks väike killustunud osa minust tõmbus selle mõtte peale tagasi.

      Põõsad teisel pool lagendikku kahisesid.

      Vibu vinna tõmbamine oli instinkti küsimus. Piilusin läbi okste ja mul tõmbas hinge kinni.

      Vähem kui kolmekümne sammu kaugusel seisis väike emahirv. Talvest veel mitte liiga kõhetu, kuid piisavalt meeleheitel, et kiskuda koort lagendikul kasvavalt puult.

      Selline hirv toidaks mu peret nädala või enamgi.

      Mul jooksis suu vett. Sama vaikselt kui surnud lehtedes sisistav tuul võtsin ma looma sihikule.

      Ta jätkas kooreribade maha rebimist. Mälus aeglaselt. Loomal polnud aimugi, et mõne meetri kaugusel varitseb surm.

      Võiksin poole lihast ära kuivatada ja ülejäänu sööksime kohe – hõrgutavad hautised, pirukad… Tema naha võib maha müüa või teha mõnele meist rõivasteks. Vajasin küll uusi saapaid, ent Elainile kulus ära uus keep. Ja Nesta kippus ihaldama kõike, mis oli kellelgi teisel.

      Mu sõrmed värisesid. Nii palju toitu – milline lunastus. Hingasin rahustavalt sisse ja kontrollisin uuesti sihtimist.

      Ent minu kõrval põõsastikus säras paar kuldseid silmi.

      Mets jäi vaikseks. Tuul vaibus. Isegi lumi tegi pausi.

      Meie, surelikud, ei pidanud enam kummardamiseks jumalaid, ent kui oleksin teadnud nende ununenud nimesid, oleksin nende poole palvetanud. Kõigi nende poole. Tihnikusse varjunud hunt hiilis aeglaselt lähemale, pilk pahaaimamatult emahirvel kinni.

      Ta oli tohutu. Ponisuurune – ja kuigi mind hoiatati nende kohalolu eest, tõmbus suu luukuivaks.

      Ent tema suurusest hullemgi oli see ebaloomulik hääletus. Isegi siis, kui kiskja põõsas lähemale nihkus, ei kuulnud, märganud emahirv teda. Ükski nii massiivne loom ei saanud olla sedavõrd vaikne. Aga kui ta polnudki tavaline loom. Kui ta pärines Prythianist. Kui ta oli kuidagimoodi haldjas, oli söögiks langemine minu jaoks vähim mure.

      Kui ta oli haldjas, oleks ma pidanud juba liduma.

      Aga ometi… Ometi oleks see vahest teene maailmale, külale. Ka mulle endale, kui ma tapaks ta ise märkamatuks jäädes. Lasta talle nool silmade vahele poleks mingi tüli.

      Ent tema suurusest hoolimata nägi ta välja nagu hunt. Liikus hundina. Loom, kinnitasin ma endale. Lihtsalt üks loom. Ma ei lubanud endal kaaluda alternatiivi. Mitte praegu, kui pidin säilitama külma pead, hoidma hingamist ühtlasena.

      Mul oli jahinuga ja kolm noolt. Esimesed kaks tavalised nooled – lihtsad ja tõhusad. Sellise suurusega hundi jaoks tõenäoliselt mitte enamat mesilase nõelamisest. Aga kolmanda noole, selle pikima ja raskeima, ostsin ma suvel ühelt rändkauplejalt, kui meil jagus lisaluksuse jaoks piisavalt vaskmünte. Pihlapuust voolitud nool, relvastatud raudpeaga.

      Meie hälli kohal lauldud unelauludest teadsime kõik juba imikupõlvest peale, et haldjad vihkasid rauda. Aga just pihlaka puit pani nende surematu ravimaagia vankuma inimese jaoks täpselt nii kauaks, et anda surmahoop. Vähemalt väitsid nii legendid ja kuulujutud. Ainsaks tõendiks pihlaka tõhususest oli meie jaoks nende haruldus. Olin näinud neist joonistusi, kuid mitte iialgi silmanud neist ise ühtki. Pärast seda, kui suurhaldjad need kõik ammu ära põletasid. Niisiis jäid alles vähesed, enamik neist väikesed ja põdurad ja aadelkonna poolt kõrgete müüridega ümbritsetud salude sisse peidetud. Kulutasin ostu järel nädalaid arutlemisele, kas see ülehinnatud puutükk oli raharaisk või võltsing. Tervelt kolm aastat istus pihlapuust nool kasutult mu nooletupes.

      Nüüd tõmbasin selle välja. Hoidsin liigutusi minimaalse ja tõhusana. Tegin kõike, et see koletu hunt minu suunas ei vaataks. Nool oli piisavalt pikk ja raske vigastuste tekitamiseks. Võib-olla ka tapmiseks, kui õigesti sihtida.

      Rind tõmbus nii pingesse, et see tegi valu. Ja sel hetkel taipasin, et mu elu taandub ühele küsimusele: kas hunt on üksi?

      Pigistasin vibu ja tõmbasin nööri veel rohkem tagasi. Olin korralik laskja, kuid polnud iial seisnud silmitsi hundiga. Arvasin, et seetõttu mul vedaski – olin lausa õnnistatud. Kuid nüüd… Ma ei teadnud, kuhu tabada või kui kiiresti nad liiguvad. Ma ei saanud möödalasku lubada. Mitte siis, kui kasutada on üksainus pihlapuust nool.

      Ja kui selle kasuka all kloppis tõesti haldjasüda, siis ongi paras. Paras selle eest, mida nendesugused meiega tegid. Ma ei saanud riskida sellega, et üks sihuke hiiliks pärast meie külasse mõrvama ja sandistama