Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

allatuult asukoht tähendas, et hirv ei saanud teda näha ega haista.

      Hundi pea laskus. Tema massiivne hõbedane keha – see sulandus nii täiuslikult lume ning varjude sisse – vajus kintsudele. Hirv põrnitses endiselt valele poole.

      Heitsin pilgu hirvelt hundile ja tagasi. Vähemalt oli ta üksi. Vähemalt säästeti mind niigi palju. Ent kui hunt hirve minema peletab, ei jää mulle muud kui näljane, liiga suur hunt. Võib-olla koguni haldjas, kes otsib paremuselt järgmist einet. Ja kui hunt tapab hirve ja hävitab väärtuslikku nahka ning rasva…

      Kui hindan olukorda valesti, ei lähe kaotsi üksnes minu elu. Aga minu elust polnud jäänudki järele suurt midagi peale riskide neil kaheksal aastal, kui metsas küttisin ja enamikul kordadel õige valiku langetasin. Enamikul kordadel.

      Hunt viskus halli ja valge ja musta sähvatusena põõsast välja, kollased kihvad kiiskamas. Ta näis avamaal veelgi hiiglaslikum. Üks imetegu lihastest ja kiirusest ja toorest jõust. Hirvel polnud lootustki.

      Lasin pihlapuust noole enne, kui hunt jõudis suurema osa hirvest hävitada.

      Nool leidis sihtmärgi tema küljel. Ma oleks võinud vanduda, et isegi maapind judises. Hunt haugatas valust ja lasi hirve kaelast lahti. Lumele pritsis verd – nii rubiinpunast.

      Ta keeras vihinal minu poole, kollased silmad suured, karvad turris. Vaikne lõrin kaikus mu tühjas kõhukoopas, kui jalgele kargasin, lumi ümber lendlemas. Ja mul oli uus nool nööril.

      Ent hunt üksnes jõllitas mind. Lõuad verega määritud, pihlapuust nool labaselt küljel turritamas. Hakkas taas lund sadama. Vastane vaatas ja see teadlikkus ning üllatus sundiski mind teist noolt laskma. Igaks juhuks. Igaks juhuks, kui see intelligentsus on surematut, nurjatut sorti.

      Ta ei üritanudki noole eest põigelda, kui see vihises otse läbi pärani kollase silma.

      Ta varises maha.

      Värv ja pimedus tiirlesid, kiherdusid silme ees, segunesid lumega.

      Tema jalad tõmblesid ja läbi tuule lõikus vaikne vingatus. Võimatu – ta pidi olema surnud, mitte suremas. Nool läbis silma peaaegu hanesulgedest sabani.

      Aga hunt või haldjas, vahet polnud. Mitte siis, kui tema külje sisse tungis pihlapuust nool. Ta sureb üsna varsti. Ometi vabisesid mu käed, kui pühkisin lund maha ja lähemale nihkusin. Siiski hoidusin heaga eemale. Verd purskas haavadest ja värvis lume punaseks.

      Ta tõmbas käppadega maad, hingamine juba aeglustus. Olid tal suured valud või oli tema kiunatus pelgalt katse surma eemale tõugata? Ma polnud kindel, kas tahtsingi seda teada.

      Lund pöörles meie ümber. Põrnitsesin looma, kuni söe ja obsidiaani ja vandli toonides kasukas enam ei tõusnud ega langenud. Hunt – kindlasti ainult hunt, hoolimata suurusest.

      Pingul tunne rinnus lõdvenes. Vallandasin ohke ja hingeõhk tõmbus minu ees pilveks. Vähemalt osutus pihlapuust nool surmavaks, ükskõik kelle või mille ta siis maha võttis.

      Kiire hirve ülevaatus ütles mulle, et saan kanda vaid üht looma – ja isegi see on katsumus. Samas oli kahju hunti sinna jätta.

      Ehkki see kulutas väärtuslikke minuteid. Lühikesi hetki, mille jooksul võis ükskõik milline kiskja haista värsket verd. Nülgisin ta ära ja puhastasin nooled võimalikult hästi.

      Vähemalt soojendas see käsi. Mähkisin hundinaha verise poole hirve surmahaavale ja vinnasin viimase õlale. Meie majakeseni jäi mitmeid kilomeetreid ja seda polnud vaja, et iga kihvade ning küünistega loom vererada pidi otse minuni tuleks.

      Kaalu käes ähkides haarasin hirvel jalgadest ja kulutasin viimase pilgu auravale hundikorjusele. Allesjäänud kuldne silm põrnitses lumest rasket taevast. Hetkeks tahtsin ma, et mul oleks jagunud võimet surnud olendile kaasa tunda.

      Aga me olime metsas ja oli talv.

      2.

      PEATÜKK

      Päike jõudis selleks ajaks loojuda, kui metsast väljusin, põlved värisemas. Hirvejalgade kramplikust hoidmisest kanged käed muutusid juba kilomeetreid tagasi täiesti tundetuks. Isegi korjus ei suutnud süvenevat külmatunnet eemal hoida.

      Maailm oli uhutud tumesinise toonidesse, mida katkestasid vaid meie lagunenud majakese aknaluukide vahelt pagevad võise valguse kiired. Nagu kõnniks läbi elava maali – põgus liikumatuse hetk, sinised moondumas kähku tihkeks pimeduseks.

      Kui vantsisin rada mööda üles, igat sammu käigus hoidmas ainult vaat et peadpööritav nälg, pääsesid hubinal välja minuga kohtuma tulnud õdede hääled. Mul polnud vaja nende sõnu eristada. Teadsin, et suurima tõenäosusega vadistasid nad külas märgatud noormehest või säravatest paeltest, kui oleks samal ajal pidanud hoopis tegelema puude lõhkumisega. Naeratasin siiski veidike.

      Lõin saapaid kivist uksepiida vastu, et neilt lund raputada. Majakese hallidelt kividelt vabanenud jäätükid paljastasid läve ümber uuristatud kuhtunud kaitsemärgid. Mu isa veenis kord üht läbi rännanud petturit, et too vahetaks haldjate pahategude eest kaitsvad nikerdused ühe tema puukujukese vastu. Seda, mida mu isa iial meie heaks suutis teha, oli nii vähe. Sestap polnud mul südant talle öelda, et nikerdused on kasutud… Ja kahtlemata võltsid. Surelikel pole võluvõimet – nagu ka haldjate või suurhaldjate ülimat tugevust ja kiirust. Mees, kes väitis, et tema sugulusliinis voolab suurhaldja verd, uuristas lihtsalt ukse ja akende ümber mingeid pööriseid ja keeriseid ja ruune. Pobises paar tähenduseta sõna ja vantsis oma teed.

      Sikutasin puitukse lahti. Külmunud rauast käepide salvas rästikuna nahka. Sisse lipsates pimestasid mind kuumus ja valgus.

      „Feyre!” Elaini vaikne ahhetus kraapis mu kõrvadest mööda ja pilgutasin erksa tule käes silmi. Avastasin enda ees vanuselt teise õe. Kuigi viledaks kulunud tekki mähkunud, olid tema kuldpruunid juuksed – kõigile meile kolmele anti sellised – täiuslikult pea ümber punutud. Kaheksa aastat vaesust ei suutnud riisuda temalt ihalust ilusa välimuse järele. „Kust sa selle said?” Nälja allhoovus ihus tema sõnu teravusest, mis muutus viimastel nädalatel liigagi tavaliseks. Ei mingit märkust vere kohta mu peal. Loobusin ammu lootusest, et nad üldse märkaks, kas tulen igal õhtul ikka metsast tagasi. Vähemalt seni, kuni neil taas nälg tekib. Aga samas ei sundinud mu ema neid midagi tõotama, kui õed ta surivoodi kõrval seisid.

      Hingasin rahustavalt sisse ja heitsin hirve õlgadelt. Jahisaak tabas puust lauda mütsatusega ja pani teises otsas keraamilise tassi tärisema.

      „Mis sa arvad, kust ma selle sain?” Mu hääl oli muutunud kähedaks. Iga sõna põletas väljudes. Isa ja Nesta soojendasid endiselt vaikides kolde ees käsi ning Nesta eiras tavapäraselt isa. Koorisin hundinaha hirve kehalt maha. Kui saapad ära võtsin ja ukse äärde asetasin, pöördusin Elaini poole.

      Tema pruunid silmad – minu isa silmad – püsisid naelutatult hirvel. „Läheb sul selle puhastamisega kaua?” Minul. Mitte temal, mitte teistel. Ma polnud ainuski kord näinud nende käsi verest ja karvast kleepumas. Minagi õppisin saaki puhastama ja kasutama vaid tänu teiste juhistele.

      Elain surus käe vastu kõhtu – see korises ilmselt samamoodi nagu minul. Ega Elain polnudki julm. Tema polnud nagu Nesta, kes ilmselt sündiski põlgliku irvega. Elain teinekord… ei tabanud asja. See polnud õelus, mis takistas tal abi pakkumast. Talle lihtsalt ei tulnud pähegi, et võiks suuta küll oma käsi määrida. Ma ei suutnud iial otsustada, kas ta tõesti ei mõistnud, et me olimegi päriselt vaesed või pelgalt keeldus sellega leppimast. See ei takistanud mul samas osta seemneid tema lilleaia jaoks, mida Elain leebematel kuudel pidas. Kui ainult sain seda lubada.

      Ja see ei takistanud tal osta mulle kolme väikest värvipurki – punast, kollast ja sinist. See juhtus samal suvel, kui mul oli piisavalt raha pihlapuust noole ostmiseks. Ainus siiani mulle tehtud kink. Ja meie maja kandis endiselt selle märke, isegi kui värv oli nüüd hääbumas ja täkitud: akende ja lävede ja esemete äärtes jooksid väikesed väädid ning lilled. Ahjukividel tibatillukesed