.

ction>

      Sarah J. Maas

      Rooside ja Okaste Koda

      Originaali tiitel:

      A Court of Thorns and Roses

      Sarah J. Maas

      Bloomsbury Children’s Books 2015

      © Sarah J. Maas, 2015

      This translation of A Court of Thorns and Roses is published by Pikoprint OU by arrangement with Bloomsbury Publishing Inc. All rights reserved.

      Images on the cover are used under license from Shutterstock.com

      Map copyright © 2015 Kelly de Groot

      ISBN 978-9949-583-46-1 (trükis)

      ISBN 978-9949-583-47-8 (epub)

      Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2017

      Projektijuht Taavi Toots

      Tõlkija Mario Pulver

      Toimetaja Vilve Torn

      Keeletoimetaja Sven Saun

      Kujundaja Heigo Kütt

      Proofread Bo Britt Peet

      See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

      Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

      E-raamat OÜ Flagella

      Table of Contents

      1 1.

      2  2.

      3  3.

      4  4.

      5  5.

      6  6.

      7  7.

      8  8.

      9  9.

      10  10.

      11  11.

      12  12.

      13  13.

      14  14.

      15  15.

      16  16.

      17  17.

      18  18.

      19  19.

      20  20.

      21  21.

      22  22.

      23  23.

      24  24.

      25  25.

      26  26.

      27  27.

      28  28.

      29  29.

      30  30.

      31  31.

      32  32.

      33  33.

      34  34.

      35  35.

      36  36.

      37  37.

      38  38.

      39  39.

      40  40.

      41  41.

      42  42.

      43  43.

      44  44.

      45  45.

      46  46.

      47  TÄNUSÕNAD

      Joshile

      Sest sina läheksid minu eest Mäealusele.

      Ma armastan sind.

      1.

      PEATÜKK

      Metsast oli saanud lume ja jää labürint.

      Jälgisin tihniku mõõtmeid tund aega ja vaatluspunkt ühe puuoksa õnaruses muutus kasutuks. Puhanguline tuul puhus paksude lumekahludega mu jälgi minema, ent mattis ühes nendega ka iga märgi võimalikust saagist.

      Nälg tõi mind kodust kaugemale, kui tavapäraselt riskida julgesin. Aga talv ongi karm aeg. Loomad tõmbuvad tagasi, lähevad sügavamale metsa, kui mina neile järgneda saan. Niisiis pidin piirduma mahajäänute ühekaupa küttimisega ja palvetama, et neid kestaks kevadeni.

      Ei kestnud.

      Pühkisin kohmetute sõrmedega üle silmade, hõõrusin minema ripsmete külge klammerdunud helbeid. Siin polnud reetlikke puid, kus kooritud tüved tähistaks hirve möödumist – need polnud veel edasi liikunud. Nemad jäävad seni, kuni koor otsa saab ja rändavad siis põhja poole. Huntide aladest mööda ja vahest haldjamaadele, Prythiani – sinna, kuhu ei söandaks astuda ühegi sureliku jalg, kui neil pole just soovi surma saada.

      Üks judin sibas selle mõtte peale selga mööda alla ja ma tõukasin selle kõrvale. Keskendusin ümbrusele, eesolevale ülesandele. See oli kõik, mida teha sain. Kõik, mida olin aastaid teha suutnud: keskenduda sellele, et elada üle järgmine nädal, päev, tund. Ja nüüd lume tõttu veab mul, kui märkan