Ebaharilik šrift. Том Хэнкс

„Mu issi jõudis koju, hurraa, hurraa,” teatas kuueaastane tüdruk viimaseid lusikaid oma kohale paigutades.

      „Kas tõesti?” küsis Delores Gomez Beuell, kes ahju ees seistes vaaritas, beebi Connie kaksiratsa küünarnuki ja puusa vahele surutud. Virgil andis igale oma elu kõige olulisemale naisele suudluse.

      „Ja ongi,” märkis Del, teda mänglevalt vastu suudeldes ja tõstis sibulaga praetud kartulid vaagnale, mille seejärel lauale asetas. Davey tõi isale uuest tohutu suurest restoranikülmikust õllepurgi ja kangutas avajaga pidulikult lahti kaks selle kaanel vastakuti asuvat avaust – see oli veel üks tema püha kohustus. Lõunasöök Beuellide pereringis oli tõeline etendus. Davey saalis oma toolilt siia-sinna – poiss ei istunud söögi ajal kordagi pikemalt maha. Connie niheles ema süles ja toimetas rahulolevalt lusikaga, mida ta suus ringi liigutas või vastu lauda tagus. Del lõikus laste jaoks toitu, pühkis ära maha pudenenud raasukesed, toppis peenestatud kartulitükke Conniele suhu ning võttis aeg-ajalt ka ise mõne ampsu. Virgil sõi aeglaselt, võtmata kordagi kaht suutäit järjest ühest kohast, vaid tegutses kahvliga taldrikul ringiratast, nautides samas etendust, mida ta perekond pakkus.

      „Ma räägin sulle, Jõuluvanal on vaja ainult kolme küpsist.” Davey seletas Jillile õhtul oodatava külalisega seotud asjaolusid. „Ja ta ei joo mitte kunagi tervet piimaklaasi lõpuni ära. Tal on lihtsalt nii palju tegemist. On ju nii, issi?”

      „Nii olen ma kuulnud.” Virgil pilgutas pojale silma ja too üritas vastu pilgutada, aga tal õnnestus see ainult nii, et kogu üks näopool krimpsu tõmbus.

      „Igatahes jätavad kõik talle alati sellesama suupiste.”

      „Kõik?” küsis Jill.

      „Kõik.”

      „Ma ei suuda ära oodata, millal ta tuleb. Millal ta kohale jõuab?” nõudis Jill.

      „Mitte kunagi, kui sa oma sööki ära ei söö.” Del koputas kahvliga vastu Jilli taldrikut ja lükkas mõned kartulid lihast eemale. „Iga suutäis toob jõuluvana lähemale.”

      „Kohe siis, kui me oleme kõik magama läinud?” uuris Jill. „Me peame magama, eks ole?”

      „See võib juhtuda millal iganes meie magamamineku ja ärkamise vahepeal.” Daveyl olid olemas vastused igale õe küsimusele. Sellest suvest saadik, kui ta ise oli jõuluvana asjus selgust saanud, oli Davey võtnud endale kohustuseks väikeõe usku ülal hoida.

      „Selleks võib minna mitu tundi. Kui ta piim niikaua väljas on, läheb see hapuks.”

      „Ta võib selle ainsama liigutusega külmaks muuta! Ta lihtsalt pistab oma sõrme klaasi sooja piima sisse ning ütleb mõned võlusõnad ja piraki! Külm piim.”

      Jill leidis selle tõsiasja jahmatava olevat. „Ta peab ikka hästi palju piima jooma.”

      Pärast lõunasööki tegid Virgil ja lapsed köögitöid. Jill kuivatas valamu kohal toolil seistes ükshaaval lusikaid ja kahvleid, samal ajal kui Del ülakorrusel beebit magama pani, tehes ka ise väiksese, kuid väga vajaliku uinaku. Davey avas isale selle õhtu viimase õllepurgi ning pani selle eestoas kamina juures niinimetatud Isa Tooli kõrval seisvale telefonilauale. Samal ajal, kui Virgil toolis istudes õlut limpsis, lesisid Davey ja Jill fonograafi ees ning mängisid jõuluplaate. Valgustamata toas heitis jõulupuu seintele nõiduslikke värve. Jill istus Virgili põlvele, kui ta vend ikka ja jälle Rudolphi plaati ketras, kuni nad teadsid peast kõiki sõnu ja hakkasid neid omalt poolt juurde lisama.

      Tal oli väga särav nina.

      „Justkui lambipirn!”

      Naerdi ja kutsuti teda igasugu nimedega.

      „Hei, Sõlmepea!”

      Kui jõuti reani, mis rääkis ajaloosse süüvimisest, karjusid nad: „Ja aritmeetikasse!”

      Del tuli naerdes trepist alla. „Mida te, naljatilgad, ometi „Rõõm üle maaga” teinud olete?” Ta võttis lonksu Virgili õlleklaasist, enne kui end oma diivaninurka istuma sättis, nahksest sigaritoosist sigareti õngitses ja selle telefoniaparaadi kõrval olevast tuhatoosist võetud tikkudega põlema süütas.