Ebaharilik šrift. Том Хэнкс

jalgade kaudu.”

      „Kas ma võin nüüd tagasi voodisse minna?”

      „Kohe, kui oled käinud auruduši all.”

      „Mul ei ole aurudušši.”

      „Varsti on.”

      Anna paigutas duši ümber kilekardinad ja kõrgele üles kaasaskantava aurumasina. Istusin jalapingil ja higistasin, kuni suutsin ära juua kolm suurt pudelitäit mingit lahjat teed. See võttis aega, sest tee maitses nagu solgivesi ja inimese põis ei suuda kuigi palju solgivett kinni pidada.

      Kohale toodi trenažöör. Anna sundis mind sellega iga pooleteise tunni tagant täpselt kaksteist minutit sõitma, kuni hakkasin higistama, tõestamaks, et olin oma kehatemperatuuri tõstnud.

      „See on selleks, et lima ja muu säärane välja higistada,” selgitas Anna.

      Ta söötis mind kolm toidukorda järjest kausitäite vesise hautisega, milles ujusid peedi- ja selleritükid.

      Ta lasi mul teha oma iPadist tunnipikkusi aeglaseid venitusharjutusi, kus pidin liikuma täpselt samamoodi nagu instruktor videol.

      Ta lülitas sisse mingi seebisuuruse elektrilise asjanduse, mis vibreeris ja tegi surisevat heli, see oli mingi kodune ravivahend, mille karbil oli venekeelne kiri. Ta sundis mind alasti põrandal lamama ja hõõrus mu keha mõlemalt poolt mingi asjaga. Kommude masin tegi erinevatel kehaosadel eri häält.

      „Tubli poiss!” rõõmustas Anna. „Nüüd hakkame kuhugi jõudma!”

      Annale ütlemata kaanisin NyQuili ja neelasin paar Sudafedi tabletti, enne kui ronisin tagasi voodisse ja kadusin Unemaale.

      KAHEKÜMNE ESIMENE PÄEV

      Hommikul tundsin end paremini. Voodilinad olid öisest higistamisest nii niisked, et oleksin võinud need nagu seemisnaha välja väänata.

      Anna oli jätnud mulle kohvimasina külge kleebitud kirja.

      Jätsin su vaikselt ja sügavalt magama. Sa meeldid mulle sellisena. Sa ei ole enam haige, kui sööd ära supi külmutuskapist. Joo seda hommikul külmalt ja lõuna ajal kuumalt. Tee enne lõunat kaks korda jalgrattaga trenni ning tund aega venitusi, mille lingi ma sulle saatsin. Ja tee auru, kuni oled ära joonud kolm pudelit destilleeritud vett! Sool peab välja tulema! A.

      Olin üksi oma majas oma tingimustel, seepärast eirasin otsekohe Anna juhiseid. Jõin kohvi kuuma piimaga. Lugesin Timesi paberväljaannet, mitte võrguversiooni, mida Anna eelistab, sest ajalehepaber on patt Maa vastu, kuigi ma sorteerin prügi. Lubasin endale toitva hommikueine munadest ja linguica (Portugali vorsti) praeviiludest, banaanist, maasikaküpsistest, papaia pakimahlast ja suurest kausitäiest Cocoa Puffsi helvestest.

      Ma ei teinud venitusharjutusi. Ma ei istunud jalgrattal ega käinud auruputkas. Ma ei avanud Anna linki ega venitanud seetõttu mitte üks raas. Selle asemel veetsin hommiku pesu pestes – neli masinatäit, kaasa arvatud voodilinad. Mängisin oma ema salvestatud CD-sid ja laulsin kaasa. Nautisin, et ei täitnud ainsatki Anna käsku. Elasin parimat elu, mida on võimalik ette kujutada.

      Mis tähendas, et olin vastanud küsimusele, mille Anna oli mulle kahe nädala eest esitanud: Ei. Ma ei arvanud, et olen tema jaoks see õige.

      Kui Anna helistas, et küsida, kuidas mul läheb, tunnistasin, et eirasin tema juhiseid. Ütlesin ka, et tunnen end tervena ja puhanuna ja jälle iseendana ning hoolimata sellest, kui imeline ta minu meelest on ja milline idioot ma olen ja blaa-blaa-blaa.

      Enne kui jõudsin koguda sõnu, et temaga päriselt lahku minna, tegi Anna seda minu eest.

      „Sa ei ole minu jaoks see õige, paikene.”

      Tema hääles ei olnud raasugi vimma, ei halvakspanu ega pettumist. Ta ütles otse välja, mida mõtles, mina ei oleks seda suutnud. „Ma olen seda juba tükk aega teadnud,” naeris Anna. „Ma kurnasin su välja. Aja jooksul oleksin su hävitanud.”

      „Millal sa kavatsesid mu konksu otsast lasta?” küsisin.

      „Kui sa ei oleks reede hommikuks ise taganenud, oleks meil tulnud Jutuajamine.”

      „Miks reede hommikuks?”

      „Sest ma sõidan reede õhtul tagasi Fort Worthi. Ricardo viib mind kuumaõhupalliga sõitma.”

      Tükike meheuhkust sundis mind samal hetkel lootma, et ka see Ricardo ei ole Anna jaoks õige mees.

      Ei olnudki. Anna ei rääkinud kunagi, miks. Muide, sukeldumislitsentsi sain ma kätte. Käisime Anna, Vini ja veel tosina sukeldujaga merel vetikametsas. Hingasime vee all ja ujusime läbi kõrge meremetsa. Meist Annaga on hiljem laevas võetud uhke pilt, kus me seisame kalipsodes, käed teineteise ümber ja lai naeratus külmadel märgadel nägudel.

      Järgmisel nädalal sõidame Antarktikasse. Anna korraldas suure osturetke ja kandis hoolt, et meil kõigil oleks vajalik varustus. Ta veetis eraldi aega MDashiga, et kontrollida, kas tal on ikka sooja hoidmiseks piisavalt kihte. MDash ei ole kunagi käinud paigas, mis oleks piisavalt külm pingviinide ja krabihüljeste jaoks.

      „Lõunapöörijoon, siit ma tulen!” üürgasin rohelist parkat ja koorikjopet selga proovides. Anna naeris.

      Me lendame Peruusse Limasse, istume seal ümber ja lendame Tšiilisse Punta Arenasesse, kus läheme laevale ja sõidame oma esimesse peatuspaika, vanasse uurimisjaama Port Lockroys. Räägitakse, et meri võib olla Drake’i väinas üsna tormine. Aga meie laev rändab tugeva purje, kindla rooli, korraliku kompassi ja usaldusväärse kella abil lõunasse, lõunapöörijoone ja seikluste poole. Ahjaa. B15K poole niisamuti.

      JÕULUÕHTU 1953

      Virgil Beuell ei sulgenud kauplust enne kui õhtusöögiaeg oli peaaegu käes ja hakkas sadama kerget lund. Kodutee oli libe ja muutus järjest libedamaks, nii et ta sõitis aeglaselt. PowerFlite’i automaatkastiga oli sõit imeliselt lihtne. Ei mingit jõnksutamist käiguvahetusel, tõeline insenerikunsti ime. Jäiselt teelt välja sõita ja lumme kinni jääda tähendanuks sel õhtul katastroofi; Plymouthi pakiruum peitis endas kõiki juba hommikul jõuluvanalt saadud väärtasju, kuna lapsed olid oma soovid juba nädalate eest teatavaks teinud. Need kingid pidid mõne tunni pärast kuuse all olema ja nende ümberlaadimine lumme kinni jäänud sõiduki pakiruumist puksiirauto kabiini oleks muutnud jõuluõhtu kohutavaks.

      Kojusõit võttis kindlasti kauem aega kui tavaliselt, kuid teekonna kestus Virgilit ei häirinud. Külm oli see, mis tuska tegi. PowerFlite või mitte, aga ikka ja jälle oli ta kirunud Plymouthi rahvast selle eest, et nood polnud suutnud ehitada pisutki talutavama küttesüsteemiga autot. Selleks ajaks, kui ta aeglaselt üles maja juurde sõitis, esilaternate kollane valgusvihk tagaveranda taustal mänglemas ja rehvid kruusasel sissesõiduteel peatudes sahisemas, oli ta keha külmast juba kergelt valutama hakanud. Virgil pidi olema eriti ettevaatlik, et majaesisel jalgteel mitte libiseda, nagu seda oli liigagi tihti juhtunud, kuid ta jõudis siiski majja nii kiiresti kui üks töötav mees vähegi suutis.

      Sel ajal kui Virgil jalanõudelt lund maha trampis ja pakse üleriideid varna riputas, jõudis ta keha keldrivõre kaudu üles tulvava soojuse käes pehmeneda. Pärast maja ostmist oli ta paigaldanud ise keskkütteahju, mis oli tagasihoidliku hoone jaoks selgelt liiga suur. Samuti oli ta pannud sisse hiiglasliku kuumaveeboileri – äriettevõtetele mõeldud seadme, kust laste vannitamist ja tema enda pikki dušivõtmisi võimaldav taevalik vedelik iial otsa ei saanud. See mugavus oli väärt nii talviseid kütusearveid kui ka igatalvise kahe sülla kaminapuu hinda.

      Elutoa kaminas põles tuli. Ta oli õpetanud Daveyt, kuidas lõkke süütamiseks puid üles laduda, nii nagu ta tegi oma mängumajas – nelinurkse hoone kujuliselt ümber tulehakatuse ja mitte kunagi püramiidikujuliselt. Laps pidas nüüd tuletegemist oma pühaks kohustuseks. Esimeste novembrikülmade tulekul oli Beuelli kodu kõige soojem paik mitme miili ulatuses.

      „Issi!” Davey tuli jooksuga köögist. „Meie plaan töötab suurepäraselt. Jill läks täiega alt.”

      „Hea