Ebaharilik šrift. Том Хэнкс

tundsin kurgus kriipivat kõdi, nagu hakkaksin haigeks jääma.

      „Ära ütle, et sa hakkad haigeks jääma,” ütles Anna. „Kui sa ütled endale, et oled haige, siis lubadki endal haige olla.”

      Anna telefon hakkas helisema ja ta vastas kõnele käed-vabad süsteemi abil; see oli üks tema Fort Worthi kliente. Ricardo-nimeline sell viskas nalja värviproovide üle ja ajas Anna naerma, kui ta mu sissesõiduteele keeras. Ta jäi autosse kõnet lõpetama. Mina läksin sisse.

      „Me peame Fort Worthi sõitma,” teatas Anna, kui ta viimaks mu kööki astus. Mina tegin kana-nuudli pakisuppi.

      „Miks?” küsisin.

      „Ma pean Ricardole esitluse korraldama. Muide, see ei ole supp, see on kotitäis soola.”

      „Ma luban endal haige olla. Supp aitab.”

      „See saast tapab su.”

      „Ja mina pean koos sinuga Fort Worthi tulema?”

      „Miks mitte? Sa ei tee ju midagi. Me jääme ööseks ja tutvume vaatamisväärsustega.”

      „Fort Worthis?”

      „Sellest tuleb seiklus.”

      „Mu nina jookseb ja mul on tunne, nagu sumiseks mu peas tarutäis mesilasi.”

      „Sa saad teha sellele lõpu, kui sa ei ütle sääraseid asju,” teatas Anna.

      Aevastasin vastuseks, köhisin ja nuuskasin pabertaskurätikusse. Anna vangutas ainult pead.

      SEITSMETEISTKÜMNES PÄEV

      Need on vaatamisväärsused, mida ma Fort Worthis nägin:

      Hiigelsuur lennujaam. Reisijatest nii tulvil, et jäi mulje, nagu oleks Texase majandust tabanud krahh ja inimesed põgeneksid.

      Pagasiala. Remondis, mistõttu oli see kaose ja rusikavõitlusega piirnevate tülide paik. Anna oli kaasa võtnud kolm kohvrit, mis tulid torust viimaste seas.

      Buss. Küljel hiigelkiri PonyCar PonyCar PonyCar. PonyCar oli uus sõiduvõimalus, mis konkureeris Uberi ja rendifirmadega. Annal oli kupong tasuta nädalavahetuseks – mul pole aimugi, miks. Buss viis meid parklasse, mis oli täis tillukesi autosid, küljel samuti PonyCari logo. Mul ei ole aimugi, kus PonyCare toodetakse, kuid need on päris kindlasti mõeldud väikestele inimestele. Pidime suruma enda ja oma pagasi autosse, mis sobinuks meile kahele ja kolmandikule meie pagasist.

      DFW Sun Garden Hotel. Mitte niivõrd hotell, kuivõrd hulk säästunumbreid ja müügiautomaate, mõeldud piiratud kuluarvega ärireisijatele. Väiksesse numbrituppa jõudes heitsin pikali. Anna riietus tööriietesse ja rääkis samal ajal telefonis Ricardoga. Ta viipas mulle ja oligi uksest väljas, ratastega töökott kaasas.

      Kehva enesetunde tõttu uduses olekus ei saanud ma telerit käima. Kaabelsüsteemi menüü oli mulle võõras. Mul ei õnnestunud saada ekraanile midagi peale Sun Garden Hoteli kanali, mis näitas kõigi maailma Sun Gardeni hotellide hiilgusi. Varsti pidi uued hotellid avatama Indianas Evansville’is, Illinois’s Urbanas ja

      Saksamaal Frankfurdis. Ma ei saanud ka telefonisüsteemist sotti. Põrkasin kogu aeg sellesama häälmenüü otsa. Olin näljane, seepärast lohistasin end „fuajeesse”, et müügiautomaatidest midagi osta.

      Automaadid olid eraldi väikeses ruumis, kus asus ka väike Rootsi laud õunakausside ja hommikuhelveste purkidega. Võtsin pisut mõlemat. Üks automaat müüs viilukaupa pitsat ja teine tualett-tarbeid, muu hulgas külmetuserohtu. Pärast nelja katset sundida automaati võtma vastu kortsus kahekümnedollarist ostsin mõned kapslid, mõned tabletid, paar annust vedelravimit ning väikeses pudelis midagi, mille nimi oli Boost-Blaster! ja mis väitis, et tegu on megadoosi antioksüdantide, ensüümide ja muu hea kraamiga, mida võib leida lehtpeedist ja mingist kalast.

      Tagasi numbrituppa jõudes valmistasin endale kokteili, kuhu segasin igast ostust kaks annust. Rebisin maha fooliumkatted, sain sotti lapsekindlatest kaantest ja kulistasin Boost-Blasteri ühe hooga alla.

      KAHEKSATEISTKÜMNES PÄEV

      Ärkasin, ilma et mul olnuks aimugi, kus ma olen. Kuulsin dušisolinat. Nägin ukse alt valgusviirgu ja öökapil virna õpikuid. Äkki paiskus vannitoauks valgustatud aurusähvatuses lahti.

      „Ta on elus!” Anna oli alasti ja kuivatas ennast. Ta oli juba jooksmas käinud.

      „Olen või?” Mu külmetus ei olnud parem. Mitte üks raas. Ainus uus tunne oli uimasus.

      „Sa võtsid kogu selle kraami sisse?” Anna viipas väikese kirjutuslaua poole, mis oli kaetud minu eneseravitsemise jäänukitega.

      „Ma olen ikka veel haige,” väitsin end jõuetult kaitstes.

      „See, kui sa ütled, et oled ikka veel haige, teebki sind ikka veel haigeks.”

      „Ma tunnen end nii viletsalt, et sinu loogika tundub lausa loogiline.”

      „Sa jäid nii paljust ilma, paikene. Me käisime eile õhtul Mehhiko mahetoitu söömas. Ricardol oli sünnipäev. Meid oli umbes nelikümmend ja piñata. Hiljem läksime ringrajale ja sõitsime miniautodega. Ma helistasin ja saatsin sulle sõnumeid, aga ei midagi.”

      Võtsin telefoni. Õhtul kella kuuest poole kaheni öösel oli AnnaGraphicControl helistanud ja sõnumeid saatnud kokku kolmkümmend kolm korda.

      Anna hakkas riietuma. „Hakka parem pakkima. Me peame siit välja registreerima ja läheme siis Ricardo kontorisse nõupidamisele. Ja sealt lennujaama.”

      Anna juhtis PonyCari tööstusparki kusagil Fort Worthis. Istusin jubeda enesetundega vastuvõtus, nuuskasin pidevalt nina ja üritasin keskenduda oma Kobo lugeris raamatule astronaut Walt Cunninghamist, kuid olin liiga uimane. Mängisin telefonis mängu, mille nimi on 101 ja kus tuleb vastata õige/vale ja valikvastustega küsimustele. Õige/vale: President Woodrow Wilson kasutas Valges Majas kirjutusmasinat. Õige! Ta toksis Hammondi kirjutusmasinal kõne, millega lootis suurendada toetust esimesele maailmasõjale.

      Pärast pikka istumist vajasin õhku, seepärast läksin aeglasele jalutuskäigule mööda tööstusparki. Kõik hooned olid täpselt ühesugused ja ma eksisin ära. Leidsin õnneks tagasitee, kui märkasin pargitud PonyCari, mis osutus meie omaks.

      Anna seisis koos oma klientidega ja ootas mind. „Kus sa olid?”

      „Tutvusin vaatamisväärsustega,” vastasin. Anna tutvustas mind Ricardo ja veel kolmeteistkümne õpikuäri juhiga. Ma ei surunud neist kellelgi kätt. Saate aru, ma olin haige.

      PonyCari tagastamine sujus probleemideta, nagu oli lubatud, kuid tasuta buss lennujaama terminali ei tulnud terve igaviku. Lennuki peale jõudmiseks pidime jooksma läbi lennujaama nagu tegelased filmist, mis räägib kas kentsakatest armunutest või puhkusel olevatest föderaalagentidest, kes üritavad ära hoida terrorirünnakut. Me jõudsime lennukile, kuid ei saanud kõrvuti kohti. Anna istus ees, mina päris taga. Lukus kõrvad ajasid mind õhkutõusmisel hulluks ning valutasid paar tundi hiljem maandumisel veelgi hullemini.

      Teel minu juurde tegi Anna peatuse alkoholipoes ja ostis väikese pudeli brändit. Ta sundis mind suure klaasitäie ära jooma ning pani mu siis voodisse, padi pea alla ja suudlus otsaesisele.

      PÄEVAD 19 JA 20

      Olin haige, lihtsalt ja selgelt haige, mille ainsaks ravimiks on olnud voodirežiim ja ohtralt vedelikku sestpeale, kui esimene neander-tallane nohu sai.

      Kuid Annal olid oma ideed. Ta oli kaks päeva missioonil ravida mind terveks kiiresti, mitte aegamööda. Ta lasi mul istuda alasti toolil, jalad külmaveekausis. Ta kinnitas mind juhtmetega millegi külge, mis meenutas EKG-masinat, käskis igasuguse metalli küljest võtta ja vajutas siis lülitit. Ma ei tundnud midagi.

      Kuid aegamisi muutus vesi mu jalge ümber algul sogaseks, siis pruuniks ning hakkas seejärel kalgenduma, kuni kauss meenutas kõige ebaisuäratavamat tarretisevormi, mida üldse on võimalik ette kujutada. See sodi oli nii paks, et tundus, nagu tõmbaksin oma paljaid jalgu välja soomülkast. Ja see kraam haises!

      „See