Paljude radadega maja. Diana Wynne Jones

abiellub teiega, kui nõustute mind õpetama.»

      Charmain krimpsutas nina ja lehitses ülejäänud kirjad kiirustades läbi. Need meenutasid talle nii väga tema enda kirja kuningale. Ja peaaegu sama kasutut, mõtles ta. Charmainile oli ilmselge, et need olid kirjad, millele kuulus võlur vastab otsekohe «ei». Ta kogus nad kõik kokku «Das Zauberbuchi» alla ja vaatas teisi raamatuid kirjutuslaual. Kirjutuslaua tagaosas oli terve rida suuri, pakse raamatud, kõigil nimetus «Res Magica», mida ta arvas, et hiljem ette võtab. Ta võttis veel kaks juhuslikku raamatut. Ühe nimi oli «Mrs. Pentstemmoni teeviidad: tõe verstapostid» ja see paistis talle pisut moraliseerivana. Teise pealkiri, kui ta oli lahti võtnud metallhaagi ja avanud esimese lehekülje, oli «Palimpsesti raamat». Kui Charmain lehti pööras, leidis ta, et igal lehel on uus loits – arusaadav loits, pealkirjaga, mis ütles, mida see loits korda saatis, ja selle all ainete nimekiri, millele järgnesid nummerdatud tegevused, mis ütlesid, mida sa selleks tegema pidid.

      «See meeldib mulle rohkem!» ütles Charmain ja asutas end lugema.

      Hulk aega hiljem, kui ta püüdis otsustada, mis oli kasulikum, kas «Sõpra vaenlasest eristamise loits» või «Mõistuse avardamise loits» või ehk isegi «Lendamise loits», teadis Charmain äkki, et pidi otsekohe vannituppa minema. Temaga võis nii juhtuda, kui oli lugemisse süvenenud. Ta hüppas põlvi kokku pigistades üles ja siis mõistis, et vannituba on paik, mida ta polnud veel külastanud.

      «Oh, kuidas ma vannitoa üles leian?» hüüatas ta.

      Ta kartused hajusid, kui vanaonu Williami lahke, värisev hääl otsekohe rääkima hakkas. «Pööra koridoris vasakule ja vannituba on esimene uks paremalt.»

      «Tänan!» ohkis Charmain ja jooksis.

      KOLMAS PEATÜKK

      Milles Charmain tegeleb mitme loitsuga ühekorraga

      Vannituba oli sama rahustav nagu vanaonu Williami lahke hääl. Sellel oli kulunud rohelisest kivist põrand ja väike aken, mille ees väreles roheline võrkkardin. Ja see oli varustatud samamoodi nagu Charmainil kodus, tema arust kõige vajalikuga, Eriti tore oli see, et siin olid kraanid ja veega tualett. Tõsi, vann ja kraanid olid kummalise, pisut sibula kujuga, nagu poleks isik, kes neid sisse seadis, olnud päris kindel, miks just nii, kuid kraanist, kui Charmain nuppu keeras, tuli külma ja kuuma vett, just nagu pidigi tulema, ja peegli all toru peal olid soojad käterätikud.

      Ehk võin ühe neist pesukottidest vanni panna, mõtiskles Charmain. Kuidas ma selle kuivaks väänan?

      Vannitoa juurest teisel pool koridori oli rida uksi, mis ähmasesse kaugusesse ulatusid. Charmain läks lähima juurde ja lükkas selle lahti, oodates, et see viib elutuppa. Kuid selle taga oli väike magamistuba, ilmselt vanaonu Williami oma, segaduse järgi otsustades.

      Valged linad ulatusid tegemata voodist välja, paari triibulise öösärgi peale, mis põrandal vedelesid. Särgid rippusid sahtliserval koos sokkide ja vist pika aluspesuga, ja avatud kapist paistis mingisugune ülikond. Akna all oli veel kaks täis topitud pesukotti.

      Charmain oigas valjusti. «Arvan, et ta on juba mõnda aega haige olnud,» ütles ta, püüdes lahke olla. «Kuid armas taevas, miks pean mina selle kõigega tegelema?»

      Voodi hakkas tõmblema. Charmain hüppas tagasi ja jäi seda silmitsema. Tõmbleja oli Hulkur, kes oli end mugavalt voodiriiete kuhja keeranud ja kratsis kirpu otsides. Kui ta nägi Charmaini teda vaatamas, liputas ta oma õhukest saba ja lömitas, lidutades oma narmalisi kõrvu ja paluvalt vingudes.

      «Sa ei tohiks siin olla, kas pole?» ütles ta koerale. «Hästi. Ma näen, et tunned end mugavalt… Ja ma ei kavatse nagunii selles voodis magada.»

      Ta marssis toast välja ja avas järgmise ukse. Tema kergenduseks oli seal veel üks magamistuba, peaaegu sarnane vanaonu Williami omaga, ainult et see oli puhas. Voodi oli ilus ja kenasti tehtud, kapp oli suletud, ja kui ta vaatas, leidis ta, et sahtlid olid tühjad. Charmain noogutas heakskiitvalt ja avas koridoris järgmise ukse. Seal oli veel üks kena magamistuba, ja selle taga veel üks, täpselt samasugune.

      Parem toon oma asjad siia magamistuppa, või ma ei leia seda enam kunagi üles, mõtles ta.

      Ta pöördus tagasi koridori ja leidis, et Hulkur oli voodist välja tulnud ja kratsis nüüd esikäppadega vannitoa ust. «Sa ei taha sinna sisse minna,» ütles Charmain. «Seal pole sulle midagi huvitavat.»

      Aga uks avanes ise, enne kui Charmain selleni jõudis. Selle taga oli köök. Hulkur sörkis reipalt sinna sisse ja Charmain oigas jälle. Segadus polnud kadunud. Seal olid mustad nõud ja pesukotid, lisaks nüüd teeloigus lebav teekann, Charmaini riided hunnikus laua lähedal ja suur rohelise seebi tükk tuleasemel.

      «Olin selle kõik ära unustanud,» ütles Charmain.

      Hulkur pani oma mõlemad tillukesed esikäpad tooli alumisele pulgale ja kergitas end terves oma väikeses pikkuses anuvalt.

      «Sa oled jälle näljane,» diagnoosis Charmain. «Mina samuti.»

      Ta istus toolile ja Hulkur istus ta vasakule jalale ja nad jagasid veel üht pirukat. Siis nad sõid puuviljatorti, kaht sõõrikut, kuut šokolaadiküpsist ja kreemikooki. Seejärel kõmpis Hulkur üsna raskelt seesmise ukse poole, mis avanes tema ees niipea, kui ta seda kratsis. Charmain korjas oma riidehunniku kokku ja järgnes talle, kavatsedes panna oma asjad esimesse tühja magamistuppa.