Paljude radadega maja. Diana Wynne Jones

paugatusega. «Mida ma nüüd siis teen?» küsis ta mahajäetud, umbselt toalt.

      «Kardan, et sa pead köögi ära koristama, mu armas,» ütles vanaonu Williami väsinud, lahke hääl kusagilt õhust. «Vabandan, et jätsin nii palju musta pesu. Palun ava mu kohver edasisteks keerukamateks juhtnöörideks.»

      Charmain heitis pilgu kohvrile. Nii et vanaonu William oli selle tema jaoks maha jätnud. «Otsekohe,» vastas ta. «Ma pole ise ka veel kotte lahti pakkinud.» Ta võttis oma kaks kotti ja sammus nendega ainsa ülejäänud ukse poole. See oli toa tagaosas ja kui Charmain oli proovinud avada seda toidukotti hoidva käega, siis kotti teise kätte pannes, siis viimaks kahe käega ja mõlema kotiga põrandal, leidis ta, et see viib kööki.

      Ta jäi hetkeks vahtima. Siis ta tiris oma kaks kotti uksest sisse, just sel hetkel, kui see oli kinni vajumas, ja jätkas vahtimist.

      «Missugune segadus!» ütles ta.

      See pidi olema mugav, ruumikas köök. Sellel oli suur aken vaatega mägedele, kust soe päikesepaiste sisse hoovas. Õnnetuseks valgustas päike vaid tohutut hulka kraanikaussi ja kuivatusrestile ja kraanikausi kõrvale kuhjatud taldrikuid ja tasse. Päikesevalgus liikus siis edasi – ja Charmaini pettunud pilk koos sellega – ning heitis kuldse helgi kahele suurele kraanikausi kõrval olevale pesukotile. Need olid nii täis musta pesu, et vanaonu William oli kasutanud neid alusena mustade kastrulite virna ja praepanni jaoks.

      Charmaini pilk rändas lauale toa keskel. Sellel paistis vanaonu William hoidvat oma umbes kolmekümmet teekannu ja sama paljusid piimakanne – rääkimata mõningatest kannudest, milles oli kunagi olnud praekaste. See laud oli omal viisil päris kena, mõtles Charmain, ainult asju täis ja räpane.

      «Arvan, et oled haige olnud,» ütles Charmain pahuralt.

      Seekord ei vastanud keegi. Ta läks ettevaatlikult kraanikausi juurde, kus tema arust midagi puudus. Umbes hetke pärast ta taipas, et polnud kraane. Ehk oli see maja nii kaugel linnast väljas, et kraane polnudki sisse pandud. Kui ta aknast välja vaatas, võis ta näha väikest õue ja selle keskel pumbakaevu.

      «Nii et ma peaksin minema vett pumpama ja seda sisse tooma, ja mis veel?» nõudis Charmain.

      Ta vaatas tumedat, tühja tuleaset. Oli siiski suvi, nii et seal polnud loomulikult tuld ega mingit põletusmaterjali, mida ta näha võiks. «Pean soojendama vett?» ütles ta. «Räpases kastrulis, arvan ma, ja… Kui sellele mõtlema hakkan, kuidas ma end pesen? Kas ma ei saa kunagi vanni minna? Kas tal pole üldse mingit magamistuba või vannituba?»

      Ta kiirustas väikese ukse juurde tuleaseme kõrval ja tiris selle lahti. Kõik vanaonu Williami uksed paistsid avamiseks kümne mehe jõudu vajavat, mõtles ta vihaselt. Ta võis peaaegu tunda maagia raskust, mis neid kinni hoidis. Ta leidis end vaatamas väikest sahvrit. Selle riiulitel polnud midagi peale väikese savipoti võiga, kõvailmelise leivapätsi ja suure koti salapärase sildiga CIBIS CANINICUS, mis paistis olevat täis seebikilde. Ja selle taha olid tõstetud veel kaks pesukotti, sama täis nagu köögisolevad.

      «Ma hakkan karjuma,» ütles Charmain. «Kuidas sai tädi Sempronia seda mulle teha? Kuidas ema tal seda teha lubas?»

      Sellel masenduse hetkel tahtis Charmain teha vaid seda, mida ta alati kriisiolukorras tegi: matta end raamatusse. Ta tiris oma kaks kotti laua juurde ja istus toolile. Seal ta võttis riidekoti pandla lahti, pani prillid ninale ja soris innukalt riiete hulgas, otsides raamatuid, mille ta oli ema jaoks kõrvale pannud, et too need ära pakiks.

      Ta käed leidsid vaid pehmeid asju. Ainus kõva asi osutus suureks seebitükiks ta pesemisasjade hulgas. Charmain heitis selle üle toa tühjale tuleasemele ja kaevas edasi. «Ma ei usu seda!» ütles ta. «Ta pidi panema need esimesena, kõige põhja.» Ta pööras koti tagurpidi ja raputas kõik põrandale. Välja kukkusid kenasti volditud seelikud, kleidid, sukad, pluusid, kaks õmmeldud jakki, pitsist alusseelikud ja küllalt pesu terveks aastaks. Nende peale potsatasid ta uued sussid. Peale selle oli kott lame ja tühi. Sellest hoolimata kobas Charmain koti sisemuse tervenisti läbi, enne kui selle kõrvale heitis, laskis prillid keti otsa langeda ja mõtles, et kas peaks nutma hakkama. Mrs. Baker oli unustanud raamatud kaasa pakkida.

      «Noh,» ütles Charmain, kui oli mõnda aega silmi pilgutanud ja neelatanud, «ma pole kunagi varem tegelikult kodust ära olnud. Järgmine kord, kui ma kuhugi lähen, pakin ise koti ja täidan selle raamatutega. Praegu püüan hakkama saada, nagu suudan.»

      Püüdes anda oma parima, tõstis ta teise koti köögilauale ja nihutas nõusid, et kotile ruumi teha. Seejuures lükkas ta neli piimakannu ja ühe teekannu põrandale maha. «Ja ma ei hooli!» ütles Charmain, kui need kukkusid. Tema kergenduseks olid piimakannud tühjad ja lihtsalt veeresid maas, ja ka teekann ei läinud katki. See vaid lebas külili, tilgutades teed põrandale. «See on tõenäoliselt maagia hea külg,» ütles Charmain, süngelt kõige pealmist lihapirukat välja tirides. Ta toppis kotist välja kukkunud seelikud põlvede vahel olevasse kompsu, pani küünarnukid lauale ja võttis pirukast tohutu, lohutava, mahlase ampsu.

      Midagi külma ja värisevat puudutas ta parema jala säärt.

      Charmain tardus, julgemata isegi närida. See köök on täis suuri maagilisi nälkjaid! mõtles ta. Külm asi puudutas teda veel kord. Puudutusega kaasnes vaikne sosistav niutsumine.

      Väga aeglaselt tõmbas Charmain seeliku ja laudlina eemale ning vaatas järele. Laua all istus eriti väike ja sakris valge koer, kes vaatas haledalt üles tema poole ja värises tervest kehast. Kui ta nägi, et Charmain teda uuris, kikitas ta sassis, narmendavaid kõrvu ja mütsutas oma lühikese, harjataolise sabaga vastu põrandat. Siis ta sosistas veel ühe niutsatuse.

      «Kes sa oled?» ütles Charmain. «Keegi ei rääkinud mulle midagi koerast.»

      Vanaonu Williami hääl hakkas veel kord kusagilt rääkima. «See on Hulkur. Ole tema vastu lahke. See vaene poiss eksles juhuslikult minu juurde ja ta paistab kõike kartvat.»

      Charmain oli koertesse alati kahtlustavalt suhtunud. Tema ema ütles, et nad olid räpased ja hammustavad olevused ja nad ei võta kunagi koera majja, nii et Charmain oli alati olnud väga närviline iga koera suhtes, keda nägi.

      Kuid see koer oli nii väike. Ta paistis olevat äärmiselt valge ja puhas. Ja ta paistis Charmaini palju rohkem kartvat, kui Charmain kartis teda. Ta värises ikka veel.

      «Oh, ära enam värise,» ütles Charmain. «Ma ei tee sulle haiget.»

      Hulkur värises endiselt ja vaatas haledalt talle otsa.

      Charmain ohkas. Ta murdis oma pirukast suure tüki ja sirutas selle Hulkuri poole. «Võta,» ütles ta. «See on selle eest, et sa siiski nälkjas ei ole.»

      Hulkuri särav must nina võbeles tüki suunas. Ta vaatas Charmaini, et olla kindel, kas ta tõesti mõtles seda, ja siis, väga õrnalt ja viisakalt, võttis ta tüki suhu ja sõi selle ära. Siis ta uuris Charmaini, et kas on veel. Charmain oli võlutud tema viisakusest. Ta murdis veel ühe tüki. Ja siis veel ühe. Viimaks jagasid nad piruka vennalikult pooleks.

      «See on kõik,» ütles Charmain, purusid seelikult maha raputades. «Sellest kotitäiest peab jätkuma, kuna majas ei paista rohkem toitu olevat. Nüüd näita mulle, mida järgmiseks teha, Hulkur.»

      Hulkur traavis otsekohe selleni, mis paistis olevat tagauks, ja jäi sinna seisma, liputades sabatutti ja vaikselt vingudes. Charmain avas ukse – mida oli just sama raske avada kui ülejäänud kaht – ja järgnes Hulkurile välja tagaaeda, mõeldes, et temalt oodatakse kaevust vee pumpamist. Kuid Hulkur traavis kaevust mööda, üsna viletsailmelise õunapuu juurde aianurgas, kust ta kergitas oma väga lühikest jalga ja kergendas end vastu puud.

      «Ah nii,» ütles Charmain. «Seda pidid tegema sina ja mitte mina. Kuigi paistab, et see ei tee puule midagi eriti head, Hulkur.»

      Hulkur heitis talle pilgu ja hakkas aias edasi-tagasi traavima, asju nuusutades ja vastu mättaid jalga tõstes. Charmain nägi, et koer tundis end üsna turvaliselt. Kui selle üle mõtlema hakata, siis tema ise niisamuti. Aias oli soe, kindel tunne, nagu oleks vanaonu William selle paiga ümber kaitseloitsud seadnud. Ta seisis kaevu kõrval ja vaatas üles tara taha järsult kerkivate