Paljude radadega maja. Diana Wynne Jones

teda rutakalt põsele. «Me teame, et sa ei vea meid alt, Charmain,» ütles too.

      See on veel üks vale, mõtles Charmain. Sa arvad, et vean.

      «Ja me hakkame sinust puudust tundma, kallis,» ütles ta ema, peaaegu pisarais.

      See võib isegi tõsi olla! mõtles Charmain veidi üllatunult. Kuigi ma ei mõista, miks ma võiksin neile meeldida.

      «Sõidame!» ütles tädi Sempronia karmilt, ja kutsar tegi seda. Kui poni malbelt mööda tänavaid traavis, ütles tädi: «Charmain, ma tean, et su vanemad on jälginud, et sa alati kõige paremat saaksid, ja sa pole kunagi pidanud ise elus midagi tegema. Kas oled valmis mõnda aega vahelduseks iseenda eest hoolitsema?»

      «Oh, jah,» ütles Charmain vaguralt.

      «Ja maja ja vaese vana mehe eest?» nõudis tädi Sempronia.

      «Annan oma parima,» ütles Charmain. Ta kartis, et tädi Sempronia pöörab ringi ja sõidutab ta kohe koju, kui ta seda ei ütle.

      «Sul on hea haridus, kas pole?» ütles tädi Sempronia.

      «Isegi muusikas,» tunnistas Charmain üsna tusaselt. Ta lisas kiirustades: «Kuid ma polnud selles väga hea. Nii et ärge oodake, et mängiksin vanaonu Williamile rahustavaid meloodiaid.»

      «Ei ootagi,» vastas tädi Sempronia. «Kuna ta on võlur, võib ta tõenäoliselt ise endale rahustavaid meloodiaid loitsida. Püüan lihtsalt aru saada, kas sa tunned veidi maagiat. Sa ju tunned, kas pole?»

      Charmaini süda paistis saapasäärde vajuvat ja ta tundis, nagu valguks ta veri näost sinnasamasse. Ta ei julgenud tunnistada, et ta ei teadnud maagiast midagi. Ta vanemad – eriti Mrs. Baker – ei arvanud, et maagia oleks midagi head. Ja nad elasid nii väärikas linnaosas, et see polnud isegi Charmaini koolikavas. Kui keegi tahtis õppida midagi nii vulgaarset, pidi ta endale eraõpetaja palkama. Ja Charmain teadis, et ta vanemad poleks selliste tundide eest kunagi maksnud. «Ee…» alustas ta.

      Õnneks tädi Sempronia lihtsalt jätkas: «Elamine majas, mis on maagiat täis, pole mingi nali.»

      «Oh, ma ei mõtleks sellest kunagi nagu naljast,» ütles Charmain siiralt.

      «Tore,» ütles tädi Sempronia ja nõjatus tagasi.

      Hobune traavis üha edasi. Nad jõudsid Kuninglikule Väljakule, möödusid kuningalossist, mis selle ühes otsas kõrgus, kuldne katus päikese käes helkimas, ja läbi Turuplatsi, kuhu Charmainil harva minna lubati. Ta vaatas mõtlikult lette ja kõiki neid inimesi, kes ostsid asju ja lobisesid, ja pööras pead, et neid jälgida, kui nad jõudsid vanemasse linnaossa. Siin olid majad nii suured ja värvikad ja üksteisest erinevad – igaühel paistsid olema järsemad katuseviilud ja kummalisemalt paigutatud aknad kui eelneval – et Charmain hakkas lootma, et vanaonu Williami majas elamine võib äkki siiski päris huvitav olla.

      Kuid hobune traavis edasi, läbi räpasemate, vaesemate linnaosade, ja siis möödus väikestest maamajadest, jõudes välja põldude ja hekkide keskele, kus suur kalju ulatus tee kohale ja ainult mõni juhuslik väike maja seisis hekiridade varjus, ja mäed liikusid üha lähemale ja kõrgemale.

      Charmain hakkas arvama, et nad lahkuvad High Norlandist ja jõuavad täiesti teise riiki. Milline see olla võiks? Strangia? Montalbino? Ta soovis, et oleks geograafiatundides rohkem tähele pannud.

      Just kui ta seda soovis, lähenes kaarik väikesele hiirekarva majale, mis kössitas suure eesõue tagaosas. Charmain vaatas seda üle väikese raudvärava ja tundis täielikku pettumust. See oli kõige igavam maja, mida ta oli kunagi näinud. Sellel olid aknad kummalgi pool pruuni esiust ja hall katus ulatus nende kohale nagu kortsus kulmud. Teist korrust ei paistnud üldse olevat.

      «Olemegi kohal,» ütles tädi Sempronia lõbusalt. Ta tuli maha, logistas väikese raudvärava lahti ja astus ees mööda rada esiukseni.

      Charmain lonkis süngelt tema järel ja kutsar järgnes neile Charmaini kahe kotiga. Aed kummalgi pool teed paistis koosnevat täielikult hortensiapõõsastest, sinistest, rohekassinistest ja helelilladest.

      «Ma arvan, et sa ei pea aia järele vaatama,» ütles tädi Sempronia hooletult. See veel puuduks! mõtles Charmain. «Olen päris kindel, et Williamil on aednik,» ütles tädi Sempronia.

      «Loodan küll,» ütles Charmain. Ta teadmised aedadest põhinesid Bakerite endi tagaaial, mis koosnes ühest suurest mooruspuust ja roosipõõsast, pluss aknakastidest, kus ta ema kasvatas õisubasid. Ta teadis, et taimede all on muld ja et see sisaldab ussikesi. Ta judises.

      Tädi Sempronia klobistas reipalt koputiga pruunile eesuksele ja siis lükkas ukse lahti, hüüdes: «Hei-ii! Tõin Charmaini sinu juurde!»

      «Tänan väga,» vastas vanaonu William.

      Esiuks viis otse umbsesse elutuppa, kus istus vanaonu William kulunud hiirekarva tugitoolis. Tema kõrval oli suur nahkne kohver, nagu oleks ta täiesti minekuvalmis. «Mul on hea meel sinuga kohtuda, mu armas,» ütles ta Charmainile.

      «Tervist, härra,» vastas Charmain viisakalt.

      Enne kui kumbki neist jõudis midagi muud lausuda, ütles tädi Sempronia: «Sellisel juhul, mu kullakesed, ma lahkun teist. Pane ta kotid siia maha,» ütles ta teenrile. Kutsar mütsatas kuulekalt kotid just esiukse kõrvale maha ja lahkus. Tädi Sempronia järgnes talle kallite siidide kahinal, hüüdes: «Veetke hästi aega, teie mõlemad!»

      Eesuks lajatas kinni, jättes Charmaini ja vanaonu Williami teineteisele otsa vaatama.

      Vanaonu William oli väike mees ja peaaegu kiilas, välja arvatud paar ilusat, hõbedast juukselokki, mis vööditasid ta üsna kuplitaolist pead. Ta istus jäigalt, kummargil ja kössis, mis näitas Charmainile, et ta on päris suurtes valudes. Charmain taipas üllatunult, et tunneb talle kaasa, kuid soovis, et mees ei vahiks teda nii pingsalt. Tal tekkis sedasi süüdlaslik tunne. Ja vanaonu alumised laud langesid ta väsinud sinisilmade eest, näidates veripunaseid silmavalgeid.

      Charmainile ei meeldinud veri peaaegu sama palju, nagu talle ei meeldinud vihmaussid.

      «Noh, sa paistad olevat väga pikk ja asjatundlik noor daam,» ütles vanaonu William. Ta hääl oli väsinud ja leebe. «Punased juuksed on minu arust heaks märgiks. Väga tore. Kas arvad, et saad siin hakkama, kui ma läinud olen? Kardan, et siin on pisut segamini.»

      «Arvan, et saan,» ütles Charmain. Umbne tuba paistis talle päris korras olevat. «Mis asju ma siin tegema peaksin?» Kuigi ma loodan, et ei jää siia kauaks, mõtles ta. Kui kord kuningas on mu kirjale vastanud…

      «Üldiselt muidugi tavalisi majapidamisasju,» ütles vanaonu William, «kuid maagilisi. Kuna ma polnud kindel, kui palju sa nõiakunsti valdad, astusin mõningaid samme…»

      Õudne! mõtles Charmain. Ta arvab, et ma tunnen maagiat! Ta tahtis vanaonu Williamile asja selgitada, kuid samal hetkel katkestati neid. Esiuks paugatas lahti ja hulk pikki haldjaid astus vaikselt sisse. Nad olid peaaegu kõik arstlikult valgeis rõivais ja nende ilusad näod olid täiesti ilmetud.

      Charmain vahtis neid, täiesti jahmunud nende ilust, pikkusest, ükskõiksusest, ja veel enam nende täielikust vaikimisest. Üks neist lükkas ta õrnalt kõrvale ja Charmain jäi seisma, kuhu ta oli pandud, tundes end kohmakalt ja häiritult, kui ülejäänud kogunesid vanaonu Williami ümber, ilusad heledajuukselised pead tema kohale kummardunud. Charmain polnud kindel, mida nad tegid, kuid hetke pärast oli vanaonu William valgesse mantlisse rõivastatud ja oma toolist välja tõstetud. Jäi mulje, nagu oleks kolm punast õuna ta pea külge kinnitatud. Charmain nägi, et ta magas.

      «Ee… aga tema kohver?» küsis Charmain, kui nad vanaonu ukse poole kandsid.

      «Seda pole vaja,» ütles üks haldjatest, hoides ust lahti teiste jaoks, et nood vanaonu Williamiga välja pääseksid. Seejärel eemaldusid nad kõik mööda aiateed.

      Charmain tormas avatud ukse juurde ja hüüdis neile järele: «Kui kauaks ta ära jääb?» Äkki paistis väga tähtsana teada, kui kaua ta peab siin hakkama saama.

      «Nii kauaks kui vaja,» vastas teine haldjas.

      Siis