Paljude radadega maja. Diana Wynne Jones

varsti tagasi toovad, mõtles ta. Ma lähen hulluks, kui peaksin siin rohkem kui päeva viibima!

      Majanurga juures oli väike kuur. Charmain läks seda uurima, pomisedes: «Labidad, arvan, ja lillepotid ja muud asjad.» Aga kui ta oli raskelt avaneva ukse lahti sikutanud, leidis ta sealt pesurulli ja suure vasest paagi ning selle all oleva tuleaseme. Ta vahtis seda kõike, nagu vahitakse muuseumis kummalist väljapanekut, kuni talle meenus, et ta oma õues oli olnud samasugune kuur. See oli tundunud talle just sama salapärane kui seegi siin, kuna talle oli alati keelatud sinna minna, kuid ta teadis, et kord nädalas tuli punaste käte ja tumepunase näoga pesunaine ja tegi selles kuuris palju auru, millest kuidagi tulid välja puhtad riided.

      Ah. Pesuköök, mõtles ta. Arvan, et kõik need pesukotid tuleb paaki panna ja tuli alla teha. Aga kuidas? Ma hakkan mõtlema, et olen elanud liiga turvalist elu.

      «Kuigi väga head,» ütles ta valjusti, mõeldes pesunaise punastele kätele ja lillakale näole. Kuid see ei aita mul nõusid pesta, mõtles ta. Või vannis käia. Kas ma peaksin end selles paagis keetma? Ja kus ma magan, taeva pärast?

      Jättes ukse Hulkuri jaoks lahti, läks ta tagasi sisse, kus marssis mööda kraanikausist, pesukottidest, nõusid täis lauast ja tema enda asjade kuhjast põrandal, ja tiris lahti ukse kaugemas seinas. Selle taga oli jälle umbne elutuba.

      «See on lootusetu!» ütles ta. «Kus on magamistoad? Kus on vannituba?»

      Vanaonu Williami väsinud hääl vastas kusagilt õhust: «Magamistubade ja vannitoa leidmiseks pööra vasakule niipea, kui avad köögiukse, mu armas. Palun andesta segadus, mis leiad.»

      Charmain vaatas läbi avatud ukse seal asuvat kööki. «Oh, jah?» ütles ta. «Noh, vaatame.» Ta astus hoolikalt tagasi kööki ja sulges enda ees ukse.

      Siis ta sikutas selle jälle lahti, raskustega, millest ta hakkas mõtlema kui tavalisest võitlusest, ja pööras kiiresti ukseava juurest vasakule, enne kui tal oli aega seda võimatuks pidada.

      Ta leidis end koridorist, mille kaugemas osas oli avatud aken. Aknast tulev tuul oli täis mägist lumeja lillelõhna. Charmain heitis hämmastunud pilgu rohelisele aasale mäenõlval ja sinistele kaugustele, ise pöörates lähima ukse käepidet ja seda põlvega surudes.

      See avanes üsna kergesti, nagu oleks seda palju kordi kasutatud. Charmain astus ettevaatlikult edasi, tundes lõhna, mis pani ta otsekohe aknast hoovava hõngu unustama. Ta seisis, nina püsti, ja nuusutas rõõmuga. See oli vanade raamatute kerge hõrk kopitusearoom. Neid oli sadu, nägi ta toas ringi vaadates. Raamatud katsid riiuleid neljal seinal, seisid virnas põrandal ja kuhjas kirjutuslaual, enamjaolt vanad, nahksete kaantega, kuigi mõned põrandal nägid välja uuemad ja värvilisemad. See oli ilmselt vanaonu Williami kabinet.

      «Oooh!» ütles Charmain.

      Tähele panemata, kuidas aknast võis näha eesõue hortensiaid, jäi ta uurima kirjutuslaual olevaid raamatuid. Suuri, pakse, lõhnavaid raamatud, ja mõnel neist olid metallhaagid, et neid suletuna hoida, nagu oleks neid ohtlik avada. Charmainil oli lähim juba peos, kui ta märkas kirjutuslaual väriseva käekirjaga kaetud paksu paberitükki.

      «Mu armas Charmain,» luges ta ja seadis end polsterdatud toolile kirjutuslaua taha, et ülejäänut lugeda.

      Mu armas Charmain,

      Tänan, et nõustusid nii lahkesti mu äraolekul maja järele vaatama. Haldjad ütlevad mulle, et olen tõenäoliselt ära kaks nädalat. (Tänu taevale selle eest! mõtles Charmain.) Või äkki kuu aega, kui tekib komplikatsioone. (Oh.) Palun vabanda see segadus, mis sa siit leiad. Olen juba päris kaua haigusest vaevatud. Kuid olen kindel, et sa oled leidlik noor daam ja saad õige varsti asjadest aru. Kui sul on probleeme, olen jätnud käitumisjuhiseid, kui need tundusid vajalikud olevat. Sa pead vaid küsimuse valjusti välja ütlema ja sellele vastatakse.

      Keerukamate juhtumite korral leiad selgituse kohvrist. Palun, ole lahke Hulkuri vastu, ta pole olnud minuga veel küllalt kaua, et end kindlalt tunda, ja palun tutvu kõigi raamatutega selles kabinetis, millega soovid, peale nende, mis on sellel kirjutuslaual, mille maagia on sinu jaoks enamasti liiga tugev. (Päh. Nagu ma sellest hooliksin! mõtles Charmain.) Vahepeal soovin sulle õnnelikku siinviibimist ja loodan, et saan sind üsna varsti isiklikult tänada.

      Siiralt Sinu vanaonu

      William Norland

      «Arvan, et ta on tegelikult kaugelt sugulane,» ütles Charmain valjusti. «Ta peab olema tädi Sempronia vanaonu, ja tädi Sempronia oli abielus onu Nediga, kes on isa onu, välja arvatud et ta on nüüd surnud. Kui kahju. Hakkasin lootma, et olen pärinud midagi tema maagiaandest.»

      Ja ta ütles viisakalt kuhugi õhku: «Tänan väga, vanaonu William.»

      Vastust ei tulnud. Charmain mõtles: hästi, ei pidanudki tulema. See polnud küsimus. Ja ta asus avastama kirjutuslaual olevaid raamatuid. Tema käes oleva paksu raamatu pealkiri oli «Raamat tühjusest ja mitte millestki». Seepärast polnud üllatav, et kui ta selle avas, olid lehed tühjad. Kuid ta võis tunda sõrmede all iga lehekülge kuidagi nurrumas ja väänlemas varjatud maagiast. Ta pani selle üsna ruttu käest ja võttis selle asemel raamatu pealkirjaga «Teejuht astroloogiasse». See oli veidi pettumustäratav, sest koosnes enamasti diagrammidest, kus olid mustad täpilised read, paljude nelinurksete punaste märkidega, mis ulatusid mustadest ridadest välja ja moodustasid erinevaid mustreid, kuid lugeda polnud peaaegu midagi. Siiski jäi Charmain seda kauemaks uurima, kui ta arvanud oli. Diagrammid pidid olema mingil viisil hüpnootilised. Kuid viimaks, teatud lahkumisvaluga, pani ta need käest ja võttis raamatu pealkirjaga «Edasijõudnute murranguline võlukunst», mis polnud üldse tema raamat. See koosnes tihedalt trükitud pikkadest lõikudest, mis enamasti paistsid algavat: «Kui me ekstrapoleerime mu varasema töö tulemusi, leiame end valmis olevat lähenema paratüüpilise fenomenoloogia laiendusele…»

      Ei, mõtles Charmain. Ma ei arva, et oleme selleks valmis.

      Ta pani ka selle käest ja kergitas rasket raamatut kirjutuslaua nurgalt. Selle pealkiri oli «Das Zauberbuch» ja see oli võõras keeles. Ehk nad räägivad seda Ingarymaal, arvas Charmain. Kuid huvitaval kombel oli see raamat olnud raskuseks kirjavirnale selle all, neid oli tervest maailmast.

      Charmain veetis kaua aega uudishimulikult kirjades sorides ja muutus vanaonu Williami suhtes üha aukartlikumaks. Peaaegu kõik need olid teistelt võluritelt, kes tahtsid konsulteerida vanaonu Williamiga mingites maagiaküsimustes – nad pidasid teda ilmselgelt suureks eksperdiks – või õnnitlesid teda mõne ta hiljutise maagilise avastuse eest. Eranditult neil kõigil olid kohutavad käekirjad. Charmain kortsutas kulmu ja tõstis kõige hullema valguse kätte.

      Lugupeetud võlur Norland (ütles see, nii palju kui Charmain välja luges),

      Teie raamatust «Olulised trikid» on olnud mulle palju abi mu dimensioonilises (või dementses?) töös, kuid ma tahaksin juhtida teie tähelepanu oma väikesele avastusele teie alapunktis Murdochi Kõrva (Merlini Käe? Murphy Seaduse?) kohta. Ehk võiksime vestelda, kui ma järgmine kord High Norlandisse satun?

      Austusega (alatusega? absurdselt? ahastusega?)

      võlur Howl Pendragon.

      «Taevake! Ta vist kirjutas ahjuroobiga!» ütles Charmain valjusti, võttes järgmise kirja.

      See oli kuningalt endalt ja käekiri, kuigi kõikuv ja vanamoeline, oli palju kergemini loetav.

      Austatud Kuninglik Võlur (luges Charmain kasvava aukartuse ja üllatusega),

      Oleme nüüd Oma Suure Ülesandega rohkem kui poole peale jõudnud, ja siiski mitte targemaks saanud. Me loodame sinu peale. On Meie siiras Lootus, et Haldjatel, keda Me sinu juurde saadame, õnnestub sind Terveks ravida ja et Me saame õige peatselt jälle Hindamatut Kasu sinu Nõuannetest ja Julgustusest. Saadame sulle oma Parimaid Soove teele kaasa.

      Siiras lootuses Teie

      Adolphus Rex High Norland.

      Nii et kuningas saatis need haldjad! «Nii, nii,» pomises Charmain, sorides viimases