Puhkus papaga. Dora Heldt

ära mahtunud ja vaid üksikud saabujad otsisid veel istekohta.

      Mu pilk peatus kahel naisel, kelle vali naer ja jutt silma torkas. Tähelepanuväärne ei olnud mitte üksnes daamide kriiskav hääletoon, aga ka uskumatu välimus. Nad olid kuskil üle kuuekümne. Väiksemal olid ülespandud soeng, mida ma viimati nägin tädi Ankel oma vanemate legendaarsete pidude ajal. Ehedad 70-ndad koos lõputute juukseklambrite, laki ning spiraallokkidega kõrvade juures. Ta kandis punaseid lakksaapaid ja sinna juurde pahkluudeni ulatuvat sulemantlit. Sooja oli endiselt 25 kraadi. Teine oli peajagu pikem, lõuani ulatuvad juuksed veidi tupeeritud ja porgandpunaseks värvitud. Leekivpunaseks. Tema riided oleksid isegi 70-ndatel silma torganud: roosa villane seelik, punane villane pullover, oranž pontšo, kollane sall ja kirjud sukad. Kõik oli kootud.

      Dorothea jälgis mu hämmastunud pilku. Selle põhjuseni jõudnud, tõmbas ta toidu kurku. Püüdsin tõsiseks jääda.

      „Nii, Dorothea, mida ütleb sinu väljaõppinud kostüümikunstniku pilk säärase stiili kohta?”

      Enne kui ta jõudis vastata, oli ka minu isa mõlemat märganud.

      „Nägite neid daame?”

      Dorothea köhatas. „Kirju teeb rõõmsaks, mis?”

      Mu isa põrnitses mõtlikult värvipomme. „Minu meelest ilus. Sinu ema riietub ju ka enamasti ilusasti, aga mõnikord ehk pisut igavalt.”

      Jätsin meelde, et pean Dorotheale rääkima isa värvipimedusest, selleks et vältida suuremaid arusaamatusi.

      Vorstikesed olid kallutanud mu isa kõrvale soovist minna kaptenisillale. Kergendatult vaatasin aknast välja. Saarekese kõrghooned olid juba näha. Järsku tõusis isa püsti.