Puhkus papaga. Dora Heldt

noogutada. Selle peale võiks kihla vedada.

      *

      Mu sõbranna Marleen võttis üle vana külalistemaja ja kõrtsi Norderneyl. Üks tema tädidest pidas neid aastakümneid, aga aasta tagasi, ligi 70-sena otsustas ta, et peab nüüd lõpuks elama hakkama. Plaani liikumapanev jõud oli Hubert, 74-aastane lesk Essenist, kes hakkas kakskümmend aastat tagasi tema juures püsikundeks, kaheksateist koos abikaasaga, siis ilma. Tädi Theda oli õetütrele jutustanud, et Hubert on muutunud täiesti uueks inimeseks, „nii seiklushimuline, sa ei kujuta ette”, ja tegi oma pikaajalisele külalistemaja perenaisele tulise armuavalduse. Ta ei taha küll uuesti abielluda, ütles ta, see on tobedus, aga ta tahaks koos Thedaga ümber maailma reisida, kõigepealt Syltile, siis Mallorcale ja siis võib-olla Ameerikasse. Theda oli meelitatud, aga esialgu tagasihoidlik. Ühtlasi jutustas Marleen tädile, et läks lahku oma sõbrast, kellega koos oli kõrtsi pidanud. Tädi kaastundel olid piirid, ta võttis uudise vastu lausega: „See on ju suurepärane, siis tuled paariks kuuks Norderneyle ja hoolitsed külalistemaja eest, mina proovin Hubertiga järele ja sa võid oma lollpea unustada. Kõrts on kõrts, saad siin samamoodi töötada.”

      Kõik läks hästi, Theda ja Hubert olid vaimustuses teineteisest, Marleen Norderneyst ja külalised Marleenist. Hubert pani ette, et Theda võiks omale väikese külaliskorteri sisse seada ja ülejäänud hoone koos kõrtsiga Marleeni nimele kirjutada. Marleen sai oma ekssõbralt valuraha ja paigutas selle kõrtsi renoveerimisse. See oli nüüd peaaegu valmis, kolme nädala pärast pidi uus baar avatama.

      Mina ja Dorothea võtsime selleks ajaks puhkuse, Marleen üüris meile suvekorteri, hommikul pidime aitama renoveerimisel või külalistemajas, seejärel lesima rannas ja õhtul libistama külma valget veini Piimabaaris või Valges Luites. Kuni praeguse hetkeni.

      Valisin Marleeni numbri.

      „Theda maja, de Vries kuuleb, tere päevast.”

      „Hallo, Marleen, siin on Christine.”

      „Palun ära ütle, et te ei saa tulla. Külalistemaja on täis, ehitajad venivad nagu teod ja üks mu abiline astus merikarbi jalga. Nüüd on mul abiks ainult Gesa. Ma lähen siin hulluks. Theda ja Hubert tulevad nädalavahetuseks, aga mitte appi, ainult vaatama, pealegi on ju mõlemad pensionärid. Ühesõnaga, ütle, mis sul öelda on, aga mõtle palun sellele, et ma olen närvišoki äärel.”

      Kui ta poleks sealjuures naernud, oleksin ma teda uskunud. Siiski oli see suurepärane sissejuhatus. Sundisin end rääkima kiretult.

      „Noh, siis on mul vaid üks ultimatiivne lahendus: võtan Heinzi kaasa. Tal on vaja ainult voodit. Ja mängukaaslasi. Ja kord päevas sooja toitu. Ja ülesannet. Ja aeg-ajalt nisuõlut. Kuidas tundub?”

      „Sa võtad oma isa kaasa? Tõsiselt? Kuidas sa selle peale tulid?”

      „Mina?! See suurejooneline idee tuli mu emalt. Tal on järgmisel nädalal Hamburgis põlveliigese vahetus. See pidi olema oktoobris, aga talle pakuti ootamatult uut aega ja ta tahaks võimalikult kiiresti asjaga ühele poole saada. Täiesti mõistetav. Aga nüüd on mu tädi puhkusel, sõbralikud naabrid Punase Ristiga Norras, õde-vend kumbki ei saa, seega pean ma isa eest hoolitsema. Alternatiiv oleks see, et ma sõidan Syltile ja kokkan seal talle, aga siis ma peaksin sulle ära ütlema, mida ma ei taha. Nii ütleski ema talle, et meil on tema abi vaja, pealegi elab üks ta vana sõber Norderneyl. Isa oli veidi vastumeelselt nõus, tunneb end nüüd aga päästjana. Ütleme, et see on lühikokkuvõte.”

      „Kuule, see ei ole üldse nii hull. Ma ei tunne su isa kuigi hästi, aga ta on ju väga abivalmis ja jätab mulje, et saab igal pool hakkama.”

      Mind tabas närviline naeruhoog. Oo jaa, muljet jätta ta oskab.

      „Sul on köha? Igatahes on mul talle küllalt tegemist anda, ta võib vabalt natukene päästa. Näiteks kui ta aitaks mul Huberti kaelast ära saada. Hubert on võluv, aga teab alati kõike kõigist paremini ja sekkub kõigesse.”

      „Need kaks hakkavad teineteist armastama.”

      „Nii hull kui Hubert ei ole Heinz kindlasti. Aga hästi, ma ütlen suvekorteri perenaisele, et tulete kolmekesi. Mareike peab panema lisavoodi elutuppa, teil on ju ainult kaks magamistuba. Aga küll see sobib. Mul on hea meel, et te tulete, sina saad mind külalistemajas aidata ja Dorothea kantseldab ehitajaid.”

      Lõpetasime kõne ja ma kujutlesin vaimusilmas, kuidas ma elutoas välivoodis pikutan ja isa loeb teletekstis jalgpalli tulemusi.

      List/Sylt, 10. juuni

      Armas Christine,

      pakkisin oma haiglakohvri, seal läheb ju kahe nädala jooksul igasuguseid asju vaja. Ostsin kuus uut öösärki, päris šikid, sellised satsikestega ja üks südametega, väga nunnud. Aga Agnes, Sa tead teda, kolmas maja vasakult, tema käis ka põlveoperatsioonil ja ütles, et kolmandast päevast alates vajad niikuinii peamiselt dressipükse. No ükskõik, ma usun, et need sobivad Sulle ka, ma ei kanna tegelikult üldse öösärke. Võid kaasa võtta, kui järgmine kord Syltile tuled.

      Nüüd siis peamisest: ütlesin papale, et ta võib Marleeni aidata, mitte kogu päeva, aga ehk tund või paar. Sa ju tead, milline ta on, kui tal midagi teha pole. Küll te talle midagi leiate. Pea meeles, et ta ei tohi raskusi tõsta, ta puus pole ju enam korras, ja redelil ronida ka mitte, tal hakkab pea ringi käima. Kui ta peaks värvima, siis anna talle õige ämber pihku, sa tead, et ta ei tee värvide vahel vahet. Muide, ta värvis eelmisel nädalal külaliste WC türkiissiniseks, sest ta arvas, et see on hallikassinine, aga sellega harjub. Ma vähemalt loodan. Ära kohe kannatust kaota, kui ta korra eksib, ta tahab ju ainult head ja on alati väga tundlik.

      Kord päevas peab ta saama sooja sööki, tal tekivad kergesti kõrvetised, nii et mitte väga teravat, vähe soola ja kapsast mitte. Rasva ka mitte. Mitte mingil juhul piima- või jahutoitu, see ajab ta luksuma. Ega ta ise muidugi midagi ei ütle. Pärastlõunal meeldib talle kohv ja kook. Aga mitte tort ja mitte kirssidega. Ja ilma kofeiinita kohv. Juhul kui on tee, siis ainult puuviljatee, musta tee peale ei saa ta hästi magada.

      Ole hea ja vaata ta alati üle, kui ta majast välja läheb, ta ei tunne värve ja tal pole ka eriti hea maitse, nii et vaata, et ta ei jookseks ringi nagu mingi veidrik. See puudutab ju ikka ka mind.

      Talle meeldib väga jalutada. Kui teil aega pole, peaks ta alati mobiili kaasa võtma ja sisse lülitama, sest ta ei pruugi võõras kohas orienteeruda ja võõrastelt ta teed küsida ei taha. Kas ma unustasin midagi?

      Usun, et see on kõik. Ta leppis Kalliga kokku, võib-olla saad ta sinna sõidutada, ma ei tea, kas tal aadressi on. Su isa eest on väga lihtne hoolitseda, vähemalt ei pea ta mingeid ravimeid võtma, no vahel ainult Kompensani kõrvetiste vastu.

      Soovin teile ilusat puhkust, hoia oma isal silm peal, ta pole kunagi üksi puhkamas käinud. Võib ka viltu minna.

      Heade soovidega

      ema

      Voltisin kirja kokku ja hingasin sügavalt sisse. Ma ei kanna kunagi öösärki ja vaikselt hakkas mul oma puhkuse ees hirm tekkima.

      3. peatükk

      Nädal hiljem seisin Hamburgi pearaudteejaamas ja vaatasin perrooni nr 12, kuhu 40 minuti pärast pidi saabuma Westerlandi kiirrong. Sättisin end selle eskalaatori kõrvale, mis viib perroonile, täpselt nii, nagu olin isale telefonis selgitanud.

      „Kui sa rongist maha tuled, lähed paremale, ootesaali poole. Seal on ainult üks eskalaator, sõidad üles ja seal, sinust paremal, seisan mina ja ootan.”

      „Jajah, küll ma leian, ega ma seniilne ole. Ma ei saa ainult aru, miks ma pean sellelsamal Westerlandi–Hamburgi liinil iga kord erineva hinna maksma. Maakonnarongiga oleks palju odavamalt saanud.”

      „Papa, sa ju ei tahtnud Elmshornis ümber istuda, lisaks kurtsid, et põhja-lääne-rong jääb alati hiljaks.”

      „Jääbki. Pikema hilinemise eest saab talongi. Ma küsin, mis ma selle talongiga peale hakkan? Täielik mõttetus.”

      „Nüüd sa tuled kiirrongiga. Nii et head reisi ja homme näeme.”

      „Ole