Puhkus papaga. Dora Heldt

vastu põlvi. See on nii valus ja ainult sellepärast, et üks suitsetas.” Ta keeras tahavaatepeeglit nii, et saaks mulle etteheitvalt otsa vaadata.

      „Kuule,” Dorothea keeras peegli jälle õigeks, „keera ennast, sa ei saa mul lihtsalt peeglit ära kruttida.”

      Heinz vaatas talle otsa. „Ma saan vaevu liigutada. Te olete istme nii ette tõmmanud, sest Christine ei suutnud kotti pakiruumi mahutada.”

      „Papa, kui tahad, võid taga istuda.”

      „Ei, mul hakkab taga paha. Kaua me veel sõidame?”

      Pööritasin silmi, sest ta ju ei näinud seda. „Umbes kaks ja pool tundi.”

      „Nii kaua. Taeva päralt. Minu puusale see küll head ei tee. Ma pean saama vahepeal jalgu sirutada.” Ta kummardus ette, et paremini autoraadiot näha. „Mis saatja see on?”

      Parajasti kõlas mingi Fleetwood Maci vana lugu.

      „See hotentottide muusika ajab mind hulluks. Kus NDR I on?”

      Ilma küsimata hakkas ta nuppe näppima. Aimasin halvimat. Ja siis see juhtus: „Täna öösel astu paati, Anna Lena” täiel võimsusel.

      „See ju sobib nagu rusikas silmaauku.” Isa tonksas Dorothead ja laulis mõnuga kaasa. Dorothea vaatas mulle küsivalt peeglist otsa.

      „Mis see on?”

      „Unistuste laev täna öösel, lal-lal-laa. Costa Cordalis. Ilus laul. Nii sobiv. Ehkki me ei astu sinna laeva täna öösel ja ega see ka mingi unistuste laev ole. Noh, Christine, see on vähemalt õige muusika, mis?”

      Ta jõnksutas põlvi, mina surusin pea vastu aknaklaasi ja sulgesin silmad.

      Tunni aja pärast olime peaaegu uimastatud sellistest lõpututest fraasidest, nagu „Pühapäev on tore päev”, „Su puusajoon sul medali toob”, „Sa mulle silmi välguta”. Dorothea keeras kramplikul hoiakul teeäärsesse tanklasse ja pani mootori seisma. Raadio jäi vait, kuulsime vaid Heinzi, kes suletud silmil viimase salmi lõpuni laulis. Dorothea ja mina vaatasime kõigepeale üksteisele, siis talle tummalt otsa. Isa tegi silmad lahti ja naeratas.

      „See oli Renate Kern. Vaffa naine. Mitte just ilus, aga võluv. Laulis väga ilusaid šlaagreid omal ajal.” Ta tegi rihma lahti ja avas ukse. „Nii, tüdrukud, laske nüüd härral tankida, võite hetkeks istuma jääda, siis joome ühe mõnusa tassikese kohvi. Vaadake, et te minema ei sõida.” Ta astus välja ja lõi ukse kinni.

      Dorothea pööras minu poole. „Sa oleksid pidanud seda ütlema. Ma oleksin raadio lahti ühendanud. Ta suudab kõiki laule kaasa laulda. Mis ajast ta selline šlaagrikunn on?”

      „Oeh, on alati olnud.” Ma jätsin ütlemata, et ka mina oskan kõiki laule peast. Olgu Monica Morell või Bernd Clüver, ükski pole mulle võõras. Mu olulisemad aastad kümnendast kuueteistkümnendani möödusid pühapäeviti Grundigi makiga saksa šlaagriparaadi lindistades. Mu vanemad pidutsesid mõnuga, kui vähegi põhjust oli, laotati söögitoa kapile väike Rootsi laud, vaibad rulliti kokku ja lambid tõmmati üles. Joodi maasikabooli ja õlut, söödi makaronisalatit hernestega ja siis vihuti tantsu. Makilint kestis 60 minutit ja vaja oli vähemalt viit erinevat linti. Selle eest vastutasin mina. Ma salvestasin ilmselt sel ajavahemikul üles kõik saksa šlaagrid. Renate ja Werner Leismannist Christian Andersi ja Dorthe Kolloni, kuni selliste eksootideni nagu Andrea Andergast või Hoffmann & Hoffmann. Kõik. Trikk seisnes selles, et iga kord tuli tekitada erinev järjekord ja enne liiklusuudiseid pausile vajutada. Lihvisin oma tehnika selle kuue aastaga täiuseni. Minu montaaž oli perfektne. Helitugevus, pausid, üleminekud, kõik klappis. Vaid ühe lindi salvestas minu õde. Ma olin klassiekskursioonil ja ei saanud kaks pühapäeva osaleda. Peol, mis oli pühendatud mu ema uuele jalgrattale, märkas isa esimest korda, et NDR 2 kanalil olid igal pooltunnil uudised. Ühtegi külalist pausid ei seganud, küll aga joodi kõvasti rohkem. Nõnda toimus nendel pühapäevadel maanteedel nii mõndagi.

      Paari aasta eest sorteeris isa neid vanu linte. Ta helistas mulle ja ütles, et oli väga põnev tolleaegseid uudiseid veel kord kuulata ja tegelikult on väga kahju, et mind tol ajal ainult muusika huvitas.

      „Christine, mida sa seal ümised?”

      Dorothea hääl äratas mind mõtetest. Peter Corneliuse „Anna andeks, ma tunnen sind.” Proovisin meloodiast vabaneda.

      „Ei midagi, kuhu meie šlaagrikunn jääb?”

      Peter laulis mu peas edasi, kuni Heinz end esiistmele sättis, vilistades „Taas käes on pühapäev…”.

      „Nii, daamid, auto on tangitud, arve makstud. Nüüd on mul väikest pausi vaja.”

      Ta juhatas Dorothea puhkemaja parklasse. Pärast väljumist uuris ta mind.

      „Mis lahti on? Sa oled nii kahvatu.”

      Minu peas möllasid deemonid, ammu unustatud nimed ja tekstid kerkisid esile, lauluvõistlused, heliplaadid, Grundigi aparaadid, ma oleksin jälle kõiki Howard Carpendale’i laule kaasa laulnud, kuigi arvasin, et see kõik on möödas. Šlaagriprintsess.

      „Papa, pärast kuulame palun mingit muud muusikat. Või üldse mitte. Ainult mitte neid neetud šlaagreid.”

      „Miks sa nii ärritunud oled? Varem need ju meeldisid sulle. Sa oskasid kõiki kaasa laulda.”

      Vältisin Dorothea jahmunud nägu ja läksin tualetti.

      Kui ma tagasi jõudsin, seisid isa ja Dorothea kandikutega leti ees. Dorothea vaatas mulle rangelt otsa. „Ja sinu lemmiklaulja oli Wencke Myhre? No nii vähe me teineteist siis tunnemegi.” Ta itsitas.

      „Ma olin üksteist,” trügisin neist mööda, et võtta riiulist kandikut.

      Isa raputas pead. „Ei-ei, see kestis ikka palju kauem. Kas sul polnud mitte juba juhiluba käes?”

      „Jama, kõige rohkem kaksteist. Ja seda kõike tänu teie tobedatele pidudele. Mida sa süüa tahad?”

      Üks teenindajatest astus meile vastu. Isa noogutas talle sõbralikult.

      „Minu meelest olid sul load käes. Hm, mida ma sööksin? Mis see seal taga on?”

      „Lihaleib. See käib koos härjasilma ja leivaga.”

      „On seal jäänuseid sees?”

      „Papa.”

      „Heinz.”

      Valges kitlis blond naine vaatas talle imestunult otsa. „Muidugi mitte. Aga te ei pea seda sööma.”

      „Täpselt. Aga tänapäeval tuleb küsida. Kuhugi need jäänused ju sokutatakse.”

      Blondiin tegi hapu näo. Isa naeratas talle vastu. „See polnud halvasti mõeldud. Mida te siis võtate?”

      Dorothea heitis talle põgusa pilgu ja tellis kolm juustusaiakest ja kolm tassi kohvi.

      Isa noogutas. Juustusaia nähes sõnas ta vaid: „See salatileht näeb kuidagi imelik välja. See on ju juustusaiake, milleks see toores kraam siia juurde?”

      Haarasin ta taldriku, asetasin selle kandikule ja naeratasin rahustavalt teenindajale. Tolle pilk oli jäine.

      Kassas otsustas isa meie kõigi eest maksta. Mis ühtlasi andis talle õiguse valitsevat hinnapoliitikat kommenteerida. Nüüd muutus ka kassiiri pilk jäiseks.

      Istusime tagumise laua äärde. Heinz lammutas oma kukli lahti, eemaldas salatilehe, tomati- ja kurgiviilud ja hakkas sööma. Mäludes jälgis ta meid.

      „See ei ole värske roheline. Lugesin kusagilt. Siin peab hoolega jälgima baktereid ja muud.”

      Dorothea raputas tomativiilule soola ja pistis suhu.

      „Oh, Heinz.”

      Isa surus julgustavalt ta kätt.

      „Lihajäänused on hullemad.”

      *

      Rohkem vahejuhtumeid ei olnud. Ma loobusin sigaretist, isa ostis ajalehe, Dorothea ajakirja, mina istusin rooli ja panin turvavöö