Puhkus papaga. Dora Heldt

juurde.”

      Ta ilmselgelt ei söandanud midagi vastata.

      Kraadiklaas väljas näitas 25 kraadi, taevas oli eresinine, see oli tõeline puhkuseilm. Ja isa ja tütar istuvad kõrvuti ja vaikivad vihaselt. Heitsin silmanurgast ettevaatliku pilgu isale. Keegi ei suuda nii mossis olla kui tema. Seal ta istus, keerutas nokkmütsi käes, punase tuulepluusi lukk oli kurguni kinni tõmmatud, laubal pärlendasid higipiisad. Ja juba hakkas mul temast kahju. See läheb alati nii. Ta käitub võimatult, ma olin tema peale tige ja lõpuks hakkas südametunnistus piinama. Tegin algust, nagu alati.

      „On sul palav? Miks sa jakki ära ei võtnud?”

      Ta vaatas mulle truualamlikult otsa. „Meil oli nii vähe aega. Aga ma suudan välja kannatada.”

      Paari meetri pärast oli üks vaba parkimiskoht. Pöörasin sisse ja lülitasin mootori välja. Isa vaatas ringi.

      „Dorothea elab siin? Pole just ilus kant.”

      „Ta ei ela siin. Peatusin, et sa saaksid oma jaki seljast võtta.”

      Ta naeratas mulle. „See on sinust väga kena.”

      Kuni ta end turvavööst vabastas, ettevaatlikult välja astus, jaki seljast võttis ja korralikult kokkupanduna tagaistmele asetas, jälle autosse istus ja rihma kinni pani, otsustasin kohvriteemat mitte enam puudutada.

      Isa silus kergendatult laupa. „Jah, nii on parem. Tõesti on soe. See tuleb kindlasti linna õhusaastest. See kuumus praegu. Syltil küll politseinikud musta vormi ei kanna. Nad ei meeldinud mulle üldse, mõjusid ähvardavalt.”

      Otsisin raadiost sobiva kanali ja keerasin heli valjemaks.

      *

      Dorothea pani just autot lukku, kui jõudsime tema maja ette parkimisplatsile. Ta tuli meile naeratades vastu.

      „Siin te lõpuks oletegi. Ootasin teid juba pool tundi tagasi. Kas rong hilines nii palju?”

      Ta embas kõigepealt mu isa, siis mind. Üle tema õla heitsin isale hoiatava pilgu. Ta noogutas rahustavalt.

      „Loomulikult jäi rong hiljaks, aga mitte niipalju, et talongi oleks saanud, aga ega ma seda niikuinii kasutada ei saaks ja siis meil…”

      Katkestasin teda. „Nii, nüüd me joome ühe kohvi ja siis laadime asjad autosse. Sõidame Dorothea autoga, papa, tema pakiruum on suurem. Ja üsna varsti peame välja sõitma, muidu jääme laevast maha.”

      Dorothea vaatas meile vaheldumisi otsa. „Kohv on valmis. Ütle, Heinz, kas sa tahad midagi sooja süüa või aitab tükist koogist?”

      „Ma sõin jaamas ühe vorstikese kukli vahel, sellest läks aga teater lahti ja…”

      „Tule, papa.” Ma lükkasin ta enda ette. „Me joome kõigepealt kohvi.”

      Pool tundi hiljem pühkis Dorothea juba mitmendat korda naerust pisaraid, millest aga polnud palju kasu, kuna ta purskas iga kord uuesti naerma, kui mulle otsa vaatas. Ta suutis vaevu rääkida.

      „Oh, Heinz, ma näen vaimusilmas ikka veel, kuidas Christine on ümber piiratud mustadest politseinikest, kes teda relva ähvardusel paigale sunnivad. Ja karja lõugavaid lambakoeri. Ja Christine lolli nägu. Ja sina sööd täie rahuga oma hot dog’i. Ma ei suuda seda peast visata.”

      Ta oli naerust kõveras. Juudas Heinz naeris samuti. Mina ei pidanud seda lugu kümnendal korral enam kuigi naljakaks. Tegelikult juba esimesel korralgi mitte. Niisiis tõusin püsti.

      „Neil polnud relvi ega koeri ja me peaksime nüüd tasapisi minema hakkama, kui tahame laevale jõuda. Auto tuleb ka veel ümber pakkida. Loeks selle teema nüüd lõpetatuks.”

      Dorothea itsitas lapsikult. Ja mu isa ütles talle: „Ta on muidu kena, aga mõnikord täielik lõbupidur.”

      Sundisin end vaikima.

      *

      Natukese aja pärast avasin parklas Dorothea auto pakiruumi. Auto ees seisid neli suurt reisikotti, kolm riidest kotti, korv toiduainetega ja kohvrimürakas. Nende kõrval Dorothea ja isa. Mõlemast jäi mulje, nagu ei kavatseks nad ühtegi pakki iial puudutada. Vaatasin neile otsa:

      „Mis on? Hakkame laadima?”

      Isa tegi tõrjuva liigutuse. „Laps, mina ei saa, mu puus. Sa tead ju. Mulle on see kohver liiga raske.”

      Dorothea naeris jälle. „Ja mina ei suuda seda isegi vaadata.”

      Sulgesin korraks silmad. Ma ei tahtnud ärrituda, mul oli puhkus. Vinnasin kohvri üles ja surusin pakiruumi tagaotsa. Dorothea andis mulle oma reisikotid, pressisin need kohvri kõrvale, minu esimene kott mahtus napilt, teine üldse mitte ja kogu ülejäänud pagas oli veel auto kõrval.

      „Nägin kohe, et oleksid pidanud kohvri pikuti panema. Risti ei mahu.”

      „Tänan, papa.”

      Tirisin kotid jälle välja, keerasin kohvri ümber ja valu sähvatas läbi selja. Oigasin. Isa haaras kohvri sangast ja sikutas seda veel sentimeetri võrra edasi.

      „Nii.” Ta hääl kõlas lootusrikkalt. „Juba palju parem.”

      Nüüd mahtusid kolm kotti kõrvuti, neljanda litsusin teiste otsa. Luuk ei läinud kinni. Isa surus ülemise koti kõrvale, toppis kaks riidest kotti teiste ette ja jäi siis, pea viltu, vaatama.

      „Kas te tõesti peate nii palju kraami kaasa võtma? Saarel piisab ju teksastest ja vihmajakist.”

      Ma ei vastanud, tirisin reisikoti jälle välja, toppisin riidekotid kohvri otsa, surusin sinna kõrvale korvi ja küsisin Dorothealt, kuhu meie jakid said. Ta läks neid tooma, mina hoidsin niikaua korvi kinni, et kogu ehitus püsima jääks. Dorothea tuli koos kahe vihmajaki, kahe mantli ja kolme veinipudeliga tagasi.

      „Marleenile.”

      Ma toppisin jakid ja veinid tühimikesse ja proovisin siis ettevaatlikult luuki sulgeda. Klappis, millimeetri pealt. Pöörasin uhkelt ümber.

      „Nii?”

      „Sa unustasid ühe reisikoti.”

      „Ei, papa, ei unustanud, see läheb tagaistmele. Seal on ruumi küllalt.”

      „Mina ei istu taha.”

      „Ei peagi. Ma istun ise taha.”

      „Ja kui Dorothea järsult pidurdab, saan kotiga ribidesse.”

      „Heinz, ma ei pidurda järsult. Pealegi võime panna koti teisele poole. Siis lendab ta mulle ribidesse.”

      „Hästi.” Tundus, et isa jäi rahule. Ta vaatas kella. „Meil kulus siin üle poole tunni. Näha kohe, et pagasi laadimist on vähe harjutatud. Mina olin omal ajal uskumatult väle, kui mu puus veel korras oli ja me lõputult reisisime. Nii, nüüd käime kempsus ära ja siis stardime.”

      Ta läks majja, Dorothea järgnes muiates ja mina naaldusin auto vastu ja süütasin sigareti. Ma ei hoolinud sellest, et isa saab kohe ataki, kui näeb mind suitsetamas. Ma olin täiesti kurnatud.

      4. peatükk

      Tubli poole tunni pärast ületasime Elbe silla. Isa jälgis pingsalt põlvedel lebavat linnaplaani. Esmalt seetõttu, et ta ei usaldanud navigatsioonisüsteemi ja minu orienteerumisvõimet, teiselt poolt, et jäise vaikimisega mind suitsetamise eest karistada. Antud hetkel sobis see mulle suurepäraselt, vaatasin aknast Elbet ja rõõmustasin Põhjamere üle. Dorothea ümises vaikselt kaasa raadiost tulevale poplaulule, Heinz vaikis edasi. Tõukasin reisikotti veidi eemale ja nõjatusin ettepoole.

      „Dorothea, kas sul kindalaekas piparmündikomme on?”

      „Ma usun küll. Heinz, kas saaksid, palun, vaadata?”

      „Ohoo, sul on kurguvalu. Millest see küll tulla võis? Ega piparmünt suitsetamise kahjusid ei ravi. Selle vastu tuleb hoopis muid vahendeid kasutada. Ja…”

      „Heinz.”

      „Papa.”

      „Jajah, te veel näete.