Keeristorm. Esimene raamat. Rick Mofina

võttis pagasiruumist paari matkasaapaid ja villased sokid, mida seal hoidis, pani need kiiresti jalga ja sidus saapapaelad kõvasti kinni. Ta tõmbas selga vihmajaki, haaras telefoni ja üritas Chuckile helistada. See ei õnnestunud. Ta püüdis saata sõnumit. Teenus ei töötanud. Mobiilsidemastid on kindlasti rivist väljas. Neetud lugu. Ta katsetas telefoni kaamerat. See töötas. Ta katsetas klaviatuuri, tekitas faili, millele pani nimeks Torm-1. Olgu pealegi, ta sai siiski kirjutada ja pildistada.

      Kate korjas kokku telefoni tagavaraaku, märkmiku ja pastapliiatsid, libistas keti oma ajakirjaniku töötunnistusega kaela ja meenutas Chucki käsku.

      Hangi meile faktid, südamevalu ja kangelased.

      Kate’i pulss kiirenes, kui ta kaosesse tormas. Ta läks ringiga ümber pilbasteks purunenud puiduhunniku ja lömmis pahtlinõu ning tardus paigale, nähes enda ees avanevat vaatepilti.

      Kaks süngeilmelist tuletõrjujat tõmbasid kollast presentkatet üle nelja surnu: kaks täisealist meest ja kaks naist, kes olid korralikus rivis külg külje kõrval maas. Nende peaaegu riietest paljaks kistud, pillutada saanud kehad olid üleni verised. Ühel naisel puudus jalg. Ühe mehe kõhust turritas välja klaasikild. Mitte kaugel neist nägi Kate maas veel üht kollast presentkatet, mille alt ulatus välja kolm paari jalgu. Kaks jalapaari kuulus lastele.

      Kate otsis tuge piknikulauast, kuni ta enesevalitsuse tagasi sai.

      Ta luges mõttes surnutele vaikse palve, seejärel mõtles oma tütrele Ohios, soovides, et saaks olla praegu temaga. Pärast silmade pilgutamist, et pisaraid tagasi hoida, avas Kate märkmiku, pani üht-teist kirja ja liikus edasi.

      Ma pean seda tegema.

      Kõikjal vaarusid pärani silmadega jahmunud inimesed, hüüdes oma kallite nimesid varemete poole.

      Kate jõudis katusele keeratud auto juurde, mille esiklaasist oli metallist viidapost läbi tunginud. Autole oli värvipihustiga maalitud suur valge X-täht. Auto kõrval maas istus kaks naist, kes olid räbaldunud teki ümber tõmmanud. Nad olid maanteel, kuid enamik asfaldist nende lähedal oli teelt maha kistud.

      Kate laskus naiste juurde istuma.

      „Tere, ma olen Newsleadi reporter Kate Page. Kas ma võin teiega rääkida?“

      Naised olid kahekümnendates eluaastates, nende näod olid marraskil ja silmad pisarais. Üks neist noogutas nõrgalt.

      „Kas te oskate mulle öelda, kus te olite, kui torm teid tabas, ja mis juhtus?“ küsis Kate.

      Esimesel naisel olid lühikesed blondid juuksed. Ta vaatas silmapiirile, justkui toimuks seal tragöödia taasesitus, ja värises kõneldes.

      „Me olime õega liiklusummikus, püüdsime välja pääseda, kui nägime seda tulemas… rahe, kõik läks mustaks. Auto pihta hakkas asju sadama.“

      „Aiatoole, laudu, terasvaiu,“ lisas teine naine.

      „Ma arvasin, et saame surma,“ lausus blond naine. „Me kuulsime seda mürinat, nagu läheneks kümme kaubarongi. Maapind rappus ja kohale jõudis surve, see tohutu press, nagu miski püüaks meid lömastada. Aknad purunesid kildudeks. Me kuulsime, kuidas meie auto metallkere sõna otseses mõttes känkraks muutub.“

      „Me ainult embasime teineteist ja palvetasime,“ sõnas teine naine.

      Blondiin ütles: „Seejärel kiikus auto edasi-tagasi ning keeristorm tõstis selle õhku. Me keerlesime ja lendasime umbes viisteist sekundit, siis laskis tuulispask meil alla kukkuda ja auto turvapadjad avanesid. Me olime pea alaspidi… Ma karjusin õde otsides. Aga me olime elus, jumal tänatud. Inimesed tõmbasid meid välja. Meil valutasid jalad ja õlad, kuid meiega oli kõik kombes… kuid teised inimesed…“ Naine vaatas ainiti taevast, nagu ei usaldaks enam seda. „Teistel ei vedanud sel moel.“

      Kate tegi südame kõvaks, lausus kaastundlikke sõnu, liikus edasi ja rääkis teiste tormi üleelanutega. Kogu aeg tiksus kell lähemale tema tähtajale. Tal oli vaja leida ratsabaas, saada sündmuskohalt ametlik kommentaar, panna kirja see, mis tal oli, ja leida viis, kuidas lugu toimetusse saata.

      Kõikjal hüüdsid inimesed appi.

      Päästetöötajad nägid vaeva, et inimesi kivirusudest välja tõmmata. Nad kasutasid oma käsi, torusid, puutükke, ükskõik mida kätte said, samal ajal kui hädaabiraadiod üürgasid. Õhus oli üleskaevatud maa, värskelt mahavõetud puude ja meeleheite hõngu.

      Eemal müristasid pea kohal helikopterid, parameedikud tõid kanderaamidel välja haavatuid, teised kasutasid uksi või vineerilehti kanderaamide aseainena, sel ajal kui vabatahtlikud hoidsid veenitilguteid.

      Kate nägi mitut tuletõrjujat laua ääres kobaras kössitamas, raadiotelefonidega rääkimas, uurimas lahtirullitud kaarte. Ta tutvustas ennast ja palus olukorrast ülevaadet rühma kõige vanemalt liikmelt, 9. üksuse kaptenilt Vern Hambylt.

      „Meil ei ole praegusel hetkel suurt midagi ette kanda.“

      „Kapten, kas te saate mulle öelda, palun, mida te teate?“

      Hamby väsinud näole ilmusid kogemuse- ja murekortsud, kui ta järele andis ja Kate’ile olukorrast kokkuvõtte tegi.

      „Meil on märkimisväärne hulk ohvreid. Hukkunuid võib olla sadades või rohkemgi.“

      Kate kirjutas samal ajal, kui mees rääkis.

      „Meile öeldi, et tegemist oli EF5-tornaadoga. See on skaala järgi kõige võimsam tornaado, tuulekiirus oli vahemikus 418 kuni 483 kilomeetrit tunnis. Sellisel päeval nagu täna võis turul olla enam kui kolm tuhat külastajat. See territoorium pakub vähe kaitset.“

      Kate seedis kuuldud teavet.

      „Meie peamine eesmärk on päästa inimesed rusude alt,“ lausus kapten. „Meil on tarvis avastada lõhutud gaasitorudest tekkinud tulekahjud, plahvatanud trafod. See on ohtlik. Meile saabub aparaate igalt poolt Dallase piirkonnast. Me paneme püsti esmaabipunktid, varjualused, kadunud isikute keskused ja surnukuurid, mõned neist õnnetuspaika. Kas näete neid lippe? Teised tulevad koolide ja kogukonnakeskuste juurde. Meile on teatatud, et mitu trombi tabas Dallase piirkonna linnu, kogu Texast ja teisi osariike.“

      Hamby raadiost kostis valjuhäälset juttu. Ta pidi minema. Kate kõndis temaga kaasa, esitades viimaseid küsimusi.

      „X-tähed sõidukitel?“ Ta nookas kaubiku poole, mille küljele oli pihustatud X3. „See tähendab, et te olete need üle vaadanud, on mul õigus?“

      „X tähendab, et kedagi pole sõidukis, kui X-tähel on number järel, ütleb see, mitu inimest seal sees on surnuks tunnistatud ja et te peaksite edasi liikuma, päästmaks neid, keda saate aidata.“

      Kate heitis kaubikule nukra pilgu. Ukseavast ulatus välja käsivars.

      „Mis suunas jääb ratsakeskus?“

      „Ratsakeskus?“ Hamby vangutas aeglaselt pead. „Seal on palju ohvreid.“ Ta rääkis oma raadio õlamikrofoni. Pärast kahinaga täidetud vastust jäi kapten seisma ja juhtis Kate’i tähelepanu kaugel asuvale maamärgile. „Kas te näete seda autot seal, mis näeb välja, nagu seisaks tagumisel põrkeraual tolle posti vastas justkui stardivalmis rakett?“

      Kate noogutas.

      „Ratsakeskus on sealt tublisti edasi.“

      Ratsakeskuse juurde jõudmine võttis aega.

      Kate sammus aegamisi läbi ühe hävinud hoone jäänuste, olles ettevaatlik, sest roosa soojustusmaterjal varjas lõhutud puitseinte haralisi osi. Poole astumise pealt haaras kellegi käsi tal pahkluust.

      „Aidake mind!“

      Kate oli peaaegu otsa astunud naisele, kes oli rusudesse kinni jäänud. Naise näkku oli kinnitunud mulda ja klaasitükke. Kate vabastas ta ja aitas ta isteasendisse. Naine hoidis riidelappi säärest immitseva vere tõkkeks.

      „Laske ma vaatan.“ Kate kergitas verest läbi imbunud räbalat.

      Naise vasaku sääremarja alaosas oli luuni ulatuv kolmekümne sentimeetri pikkune