Keeristorm. Esimene raamat. Rick Mofina

ja suured palgid kukkusid abitute inimeste peale. Hoone seinad hakkasid tükkidena eralduma, seejärel oli katus läinud ja inimesed kadusid üles keerlevate pilvede sisse. Metall, puit ja kiviprügi sadasid alla Jenna ja teiste peale.

      Pisarad voolasid mööda Jenna nägu.

      Palun aita meid! Hoia mu lapsi! Ära lase neil surra!

      Rasked istutuskastid hakkasid paigalt nihkuma.

      Keset kohutavat kaost surus Jenna Cassie tugevasti enda vastu ja hoidis kinni kärust, mida tuul üritas minema kiskuda. Lahke võõras hoidis sellest samuti kinni.

      Jumal, palun aita mind!

      Viimane, mida Jenna mäletas, oli see, et ta klammerdus oma laste külge ja palvetas selle eel, kui miski tema pead tabas. Enne kui kõik pimedaks läks, nägi ta tähti.

      Jenna Cooper hõljus.

      Ta triivis särava päikese all, samal ajal kui sillerdavad lained uhtusid valget liivaranda. Blake oli tema kõrval, Caleb tegi nende vahel käterätikute varjus uinakut. Cassie ehitas liivalosse.

      Täielikult rahul, jälgis Jenna nende kohal liuglevaid kajakaid, kes tiirutasid, kisasid, kutsusid teda…

      …kisa …Jenna tõmmati rannalt üles… viidi kõrgemale, järjest kaugemale ja kaugemale Blake’ist ja lastest… ei… ta ei saa neist lahkuda… kisa… ei… ta ei ole valmis neid maha jätma… ta tõuseb kiiremini… seda ei saa juhtuda…

      Jenna silmad plaksatasid lahti, ta kissitas neid, kohanedes pea kohal katusesõrestikust läbitungivate valgusvihkudega. Kus ma olen? Miljon segast mõtet jooksis peast läbi, samal ajal läbis teda nagu kulutulena rida aistinguid. Ta oli selili. Ta liigutas varbaid, sõrmi, hingas sügavalt sisse. See polnud ebamugav. Kus Blake on, ja lapsed? Jenna arvas, et kuulis kaugusest raadiote plärinat. Ta köhis, hõõrus puru silmist, tajus soojust enda kõrval ja tuttavat kaissupugemist.

      „Emme!“

      „Cassie!“ Jenna liigutas end, et tütar vähese valguse käes üle vaadata. Cassie väikestel põskedel olid haavad. „Kas sa said viga, kullake? Kas sinuga on kõik korras?“

      „Ma arvan küll. Sul on peas suur aia.“

      Jenna tundis otsmikul paistetust ja puudutas sõrmedega juustepiiri. See koht oli hell, kleepuv ja tema sõrmeotstel helkis veri.

      „Kullake, ma arvan, et mul on väike muhk.“

      Cassie lõug värises ja ta hakkas nutma. „Ma kardan. Mis juhtus, emme?“

      Jenna silme eest jooksis läbi pildirida. Turg, torm, varju otsimine, punapäine naine, kes teda Calebiga aitas, istutuskastide juures varjumine, kõike kattev pimedus, hoone lagunemine, Jenna kärust hoidev käsi.

      Praegu oli ta käsi tühi.

      Ta uuris ümbrust.

      Kus mu beebi on?

      „Caleb?“ lausus ta. Seejärel tuli tema kurgust südantlõhestav karje: „CALEB!“

      3

      Dallas, Texas

      Tund aega enne tormi oli üleilmse uudisteagentuuri Newslead Dallase büroo praktikandist reporter Kate Page oma kirjutuslaua taga ja rääkis telefoniga.

      Ta oli võtnud vastu uudist pakkuva kõne kuueteistkümneaastaselt keskkooliõpilaselt Cody Warrenilt, kelle isa oli eelmisel nädalal saanud veidi Dallasest lõunas autolt löögi ja surnud ning juht oli sündmuskohalt põgenenud.

      „Kas te, palun, saate aidata meil leida mu isa mõrvarit?“

      Kate võttis telefonitoru kindlamalt pihku, kui poiss jätkas.

      „Me peame sellest avalikult rääkima. Politsei ütleb, et neil pole juhtlõngu, mitte midagi.“ Cody hääl murdus. „Me matsime ta eile.“

      Kate oli aastate jooksul inimestega, kellega ta tragöödiatest teatades kokku puutus, emotsionaalset distantsi hoidnud. Ent ta oli alati neile kaasa tundnud ja tal oli südamest kahju sellest teismelisest, kes oli helistanud igasse uudistetoimetusse Dallas-Fort Worthi linnastu piirkonnas.

      Nooruk vääris lahkust ja tõde.

      „Cody, mul on nii kahju juhtunu pärast. Tunnen sulle kaasa.“

      „Tänan teid, proua.“

      „Ma ei saa garanteerida, et teeme sellest loo, aga ma luban sulle, et uurin seda, nõus?“

      Järgnes paus.

      „Kas te lubate?“

      „Luban.“

      „Olgu, tänan teid, proua.“

      Pärast toru hargile panekut ootas Kate hetke, et hoogu võtta. Tema tähelepanu hajus pisut, kui üle toimetuseruumi kostis raadioskannerite plärin sealt, kus toimetuse assistent Tommy Koop jälgis kodeeritud sõnumite voogu.

      Kate’i arvates kuulis ta sõna „tornaadod“, kuni Tommy heli vaiksemaks keeras, ning ta oletas, et tuletõrjujad rääkisid omavahel lihtsalt ilmateadetest.

      Toimetuses töötas kümme inimest, enamik reportereid oli väljas. Kate’il oli jäänud tunnike oma järgmise tööülesandeni; see aeg oli piisav, et täita helistajale antud lubadus. Ta tegi internetis kiirotsingu linna lähedal toimunud otsasõitudest ja põgenemistest. Selgunud polnud kuigi palju. Ta tegi lühikõned maanteepatrullile, Ellise ja Dallase maakonna šerifitele ning Cedar Hilli politseijaoskonda, mis kuulus kohtu alluvusse. Kate sai kätte seersandi, kes viis ta sündmusega kurssi.

      „Cody isa oli peatunud, et aidata eakast naisest autojuhil vahetada purunenud rehvi Bear Creek Roadil, kui auto talle otsa sõitis,“ rääkis seersant.

      „Ta läks hea inimesena hädasolijale appi.“ Kate tegi märkmeid.

      „Täpselt nii.“

      Uurijatel oli kahtlusalusest autost kaupluse turvakaamerast pärit ähmane kujutis, ent nad lootsid, et juhtumist teadjad ilmuvad välja. Seersant edastas Kate’ile üksikasjad toimunu aja ja paiga kohta.

      Pärast helistamist vaatas Kate kahekümne teisel korrusel asuva toimetuse aknast välja. Taevas oli tumenenud. Sadas vihma ja aeg-ajalt lõi välku.

      Kate helistas Codyle tagasi, et saada lisateavet poisi isa kohta. Seejärel visandas ta, pastapliiats hammaste vahele surutud, napi kolmesajasõnalise uudisloo, et leida auto, mis oli seotud heast samariitlasest autojuhi surmaga. Ta saatis kirjutise uudisteosakonda, lootes, et toimetuse juhataja Chuck Laneer näeb seda enne uudistetoimetajat Dorothea Picki.

      Raadioskannerid muutusid jälle valjuhäälseks, edastades sõnumeid tormi kohta, ning Tommy kõndis oma kirjutuslaua ja akna vahet edasi-tagasi ja hakkas siis helistama. Samal päeval varem oli antud hoiatav ilmateade, mis rääkis väikesest võimalusest tornaado tekkeks. Kate pidas viivuks aru, mõeldes, kui suur on võimalus, et neid tabab tornaado, ja kui hea oli see, et ta oli vihmajaki kaasa võtnud. Tal oli ikka veel ülesandeni aega, see oli linnavalitsuse koosolek, mis puudutas parke, ja ülesande oli andnud talle Dorothea.

      Kate silmitses Tommyt. Too oli heasüdamlik töökas noormees, mõtles Kate, enne kui teda hakkas huvitama, kas Chuck ja Dorothea olid määranud mõne reporteri võimalikku tormi jälgima.

      Ta silmitses hindavalt oma ajutist „skvotteri“ kirjutuslauda, neid töövahendeid, mille oli jätnud sinna laua endine kasutaja: rebenenud linnakaarti, mis oli koos kalendri ja kontakttelefonide tuhmunud nimekirjaga nööpnõeltega seinale kangast alusele kinnitatud.

      Enne koondamist oli Kate töötanud ühe Ohio ajalehe juures. Nüüd oli tal täis üks nädal kolmenädalasest „praktikast“ Newsleadi Dallase büroos. Praktika? See oli täit pingutust nõudev konkurss töökoha saamiseks.

      Kate oli üks kolmest reporterist selles programmis. Teised kaks kandidaati olid kogemustega ja nad oli teksaslased.

      42-aastane Roy Webster oli töötanud ajalehes Houston Chronicle kakskümmend aastat, kui ta koondati. Tema meeskond oli orkaani Ike kajastamise eest olnud Pulitzeri preemia