Keeristorm. Esimene raamat. Rick Mofina

polnud teada, millesse sukeldusid. Kuid sa pidid kaosest loo tegema, aru saama kõigest, mis oli toimumas, ning tegema seda nii, nagu oleks tuli takus. Ja kui sellest pingest veel ei piisanud, siis teadis Kate, et tema ja ta kahe konkurendi üle otsustatakse selle põhjal, kuidas nad seda lugu esitavad.

      Täiskohatöö oli auhind.

      Sõidukite vahel liikudes võttis Kate roolist mugavamalt kinni.

      Ma teen mida iganes vaja, tõotas ta tütre fotole päikesesirmil, samal ajal kui raadiouudised edastasid viimaseid andmeid tornaado kohta, kinnitades: „Suur hukkunute arv“, nii et Kate’i mõte liikus ohvritele ja nende peredele. Ta ei soovinud saada lugu või töökohta kellegi teise valu arvel.

      Ma ei mõelnud seda niiviisi. Anna mulle andeks.

      Kate silmitses sädelevat puru, mida Grace oli poetanud omatehtud kaardilt kaasreisijaistmele, kui Kate viis teda sõbranna Courtney sünnipäevale mõni päev enne seda, kui oli Texasesse sõitnud.

      See oli peaaegu kaks nädalat tagasi, ent tundus aastana.

      Tahavaatepeeglist nägi Kate Dallase silmapiiri: Bank of America Plaza, Renaissance’i ja Comerica pilvelõhkujad ning Fountain Place’i prismakujuline kõrghoone – kõik need hägustusid vihmatriibulises tagaaknas.

      Kas Dallasest saab tema uus kodu?

      Auto märjal maanteel tormamas, mõtiskles Kate oma elu ja selle üle, kuhu ta sellega tüürimas oli. Ta oli kahekümne üheksa aastane üksikema kuueaastase tütrega. Kate ja Grace olid algusest peale kahekesi. Grace’i isa polnud kunagi pildil olnud. Enamiku oma elust oli Kate olnud üksiklane. Kui ta oli seitsmeaastane, said tema ema ja isa hotellipõlengus surma. Pärast tragöödiat elasid Kate ja tema väike õde Vanessa sugulaste juures, seejärel käisid läbi mitme kasupere. Kaks aastat pärast vanemate surma kaotas Kate autoõnnetuses Vanessa.

      Kate’i raadio piiksus.

      „Saime kinnituse, et võimsad tornaadod on tabanud Lancasteri ja Wildhorse Heightsi. Meile on teatatud inimohvritest ja ulatuslikust hävitustööst. See võib olla üks hullemaid torme üldse…“

      Kate hingas sügavalt sisse ja keskendus auto juhtimisele, kui telefon helises ja kõne oli Chuck Laneerilt.

      „Kus sa praegu oled?“

      „Veidi üle poole teekonna on läbitud.“

      „Kas sa näed kahjustusi?“

      „Ei, mitte midagi peale mustade pilvede ja vihma siin, kus mina olen.“

      „Meil on vaja siit edasi liikuda.“

      Kate möödus aeglasemate sõidukite rivist. Kui asulad asulate järel mööda veeresid, jälgis Kate pidevalt GPS-seadet. Ta oli kusagil Klebergi lõunatipus, kui kojameeste kriiksuv heli tuuleklaasil andis märku, et vihm annab järele.

      Taevas selgines.

      Piirkond oli lausk, peaaegu puudeta, kuid paistis häirimatuna. Kate silmas vana rulluisuväljakut, autode oksjoniplatsi, jäätiseputkat – ent ei märkigi laastamistööst.

      Mitte midagi.

      Kartes, et ta oli pöördekohast mööda sõitnud, uuris ta jälle oma GPSi. Kus see täiturg oli? See peaks siin olema.

      Kate’i telefon helises. Jälle Chuck.

      „Kate, kus sa oled… mis sul rääkida on?“

      „Seni mitte midagi.“

      „Sa peaksid olema…“

      „Chuck, ühendus hakib!“

      „…me kuulsime, et täituru ratsakeskuse hoone sai…“

      Kui kõne katkes, püüdis Kate Chuckile tagasi helistada, ent ühendus oli kadunud.

      Eespool liiklus aeglustus, näha oli piduritulede voogu, kus politseinikud ja abišerifid suunasid kaks lõuna suunas kulgevat sõidukiterivi ühte, et hoida vaba rada alarmsõidukitele. Kate asus aeglasse sõiduritta, mis peagi pikkamisi seisma jäi.

      Kiirtee murukattega keskosal nägi ta Sanchezi restorani tagurpidi neoonsilti – täna oli fajita eripakkumine; ta nägi ka osaliselt pilbasteks purunenud puitkonstruktsiooni, mis võis olla katus; seejärel selle kõrval lömmis väikebussi.

      Autod olid peatunud, et aidata väikebussi reisijaid. Kaks tihedat sõidukirivi liikusid vastassuunast. Kate pidi mitut pikapit kaks korda vaatama, et silmi uskuda. Need olid tuubil täis veritsevaid inimesi, kelle eest teised hoolitsesid.

      Oh, jumal küll…

      Siis vilkusid Kate’i tahavaatepeeglis alarmsõiduki tuled, samal ajal kuulis ta kiirabiauto sireeni, ei, seal oli kolm kiirabiautot, mis tulid kiiresti tema taha hädaabirajale, neile järgnes linnamaastur, millele oli maalitud uudiseid edastava raadiojaama kirev logo.

      Kate’i autoderivi nihkus aegamisi edasi. Ta pidi jõudma sündmuspaigale.

      Ta hammustas alahuulde ja langetas otsuse.

      Kui raadiouudiste maastur möödus, keeras Kate oma auto alarmsõidukite rajale ja järgnes maasturile. Ta sõitis umbes nelisada meetrit, enne kui jõudis teesuluni tagasipöördekoha juures. Sinna oli pargitud mitu eritunnustega politseiautot. Politseinikud suunasid liiklust ringi põhja suunas kulgevatele sõiduradadele.

      Abišerifid lasksid kiirabiautodel ja raadiojaama autol lõunasse liikuda, kuid vihmamantliga kogukas politseinik astus Kate’i autole ette, osutas talle, käskides peatuda. Seejärel kummardus aknast sisse.

      „Preili, te ei või kaugemale sõita. See rada on ainult hädaabisõidukitele. Teil tuleb tagasipöördekohale minna ja tagasi sõita.“

      „Ma tean, aga ma olen ajakirjanik ja te lasksite just tolle raadiomehe läbi.“

      Kui politseinik kõhkles, märkas Kate lähedal asuvate patrullautode juures politseinikke kuue või seitsme ahastuses inimesega vaidlemas. Nood nõudsid, et neid teesulust läbi lastaks. „Mu ema ja isa on seal… aga me ei saa neid telefoni teel kätte… palun lubage meid läbi…“

      Kate’i politseinik silmitses rühma ja kui ta uuesti Kate’i otsa vaatas, lausus too: „Mul on ka vaja tööd teha.“

      „Kelle juures te töötate? Kas teil isikut tõendav dokument on?“

      „Newsleadis.“ Kate otsis kobades oma keti otsas rippuvat plastkattega fotodokumenti ja näitas seda politseinikule. „Meie lood lähevad üle kogu riigi ja terve maailma.“

      Mees uuris dokumenti piisavalt kaua, nii et Kate jõudis märgata, et tal olid sinised silmad ja vihmavesi tilkus tema lõuajoonelt alla.

      „Hea küll.“ Mees noogutas. „Ma lasen teid läbi, aga kui jõuate järgmisse punkti, parkige auto teelt kõrvale. Meil on vaja, et rajad oleksid hädaabimeeskondadele vabad.“

      „Tänan teid.“

      „Ärge mind tänage,“ lausus mees.

      „Miks siis mitte?“

      „Ma olen oma töös paljugi näinud, aga mitte midagi sellist, mis juhtus seal eespool. Seadke end valmis.“

      5

      Wildhorse Heights, Texas

      Politseiniku hoiatusest pinevil, sõitis Kate teesulust läbi. Tema sõrmenukid roolil tõmbusid valgeks, kui ta tüüris autot kahele tühjale lõuna suunas kulgevale sõidurajale pillutud plasti-, metalli- ja prahikamakate ümbert ringi. Umbes sada meetrit edasi oli kiirteel väike kallak, nii et Kate’ile avanes ulatuslik vaade sellele, mis oli enne olnud Old Southern Glory vanakraamiturg.

      „Oh, jumal küll!“

      Sest nii kaugele, kui silm seletas, oli maastik känkras autode ja veokite surnuaed, mida mitmekesistasid puude harali jäänused, mis varemetest välja kõrgusid.

      Hävitustöö keskel võbelesid väikesed tulekolded.

      See näeb välja nagu põrguvärav.

      Eespool