Haldjate veri. Анджей Сапковский

kangelaslikkust mikski ei pane, sest nad ei kart hunti ega tonti ja avaldasivad vastupanu, valasivad ühiseks hüvanguks verd ja me võitsime igastahes tänu nendele. Nii nigu Tulikas neid oma ballaadis ei unustand, ei unusta neid ka meie. Aga arvestage sellega, et need kokkuhoidvad ja ühishuvilised võlurid, kes mäe peal võitlesivad, tunnustasivad väejuhina Roggeveeni Vilgefortzi, nigu meie, nelja kuningriigi sõdalased, tunnustasime väejuhina Reedanimaa Vizimiri. Kahju aint, et seda ühte meelt ja kokkuhoidmist meil ainult sõja lõpuni jätkus. Sest praegast, rahuajal, oleme me jälle omavahel tülli keerand. Vizimir ja Foltest nöörivad teineteist vastastikku kaitsetollide ja laokohaõigusega, Aedirni kuningas Demawend jagab Henseltiga Põhjamargi pärast päid ja maid, Hengforsi liigale ja Koviri Thyssenite dünastiale on kõik sitaks kama. Ja ma olen kuuld, et isegi võlurite hulgast on mõttetu endisaegset kokkuklappimist otsida. Teil põle ühte meelt, korraarmastust ega kokkuhoidmist. Aga Nilfgaardis on seda kõike nii palju kui kulub!”

      „Nilfgaard kuulub hirmu- ja ainuvalitsejale keiser Emhyr var Emreisile, kes sunnib inimesed oma sõna kuulma piitsa, võlla ja kirve abil!” möirgas vabahärra Vilibert. „Mida te meile küll välja pakute, päkapikuhärra? Kuhu me peame koonduma? Samasuguse hirmuvalitsuse alla? Ja missugune kuningas, missugune kuningriik peaks teie arvates ülejäänud endale allutama? Kelle käes te tahaksite valitsuskeppi ja nuuti näha?”

      Skaggs kehitas õlgu. „Mis see minu asi on? Need on teie, inimeste asjad. Ükskõik, kellest te lõpuks kuninga teete, ühestki päkapikust nigunii kuningat ei tule.”

      „Ega haldjast ega isegi mitte poolhaldjast,” lisas pikk vanema rahva esindaja ikka veel mütsiga kaunitari kallistades. „Isegi veerandhaldjat peate te viimaseks…”

      Vilibert puhkes naerma. „Siit teil king pigistab! Teie laulate Nilfgaardiga sama laulu, sest Nilfgaard ka pasundab võrdsusest, lubab teile endise korra tagasi tuua, kui ta meist ainult jagu saab ja meid sellelt maalt minema pühib. Sellisest ühtsusest ja sellisest võrdsusest te siis unistategi ja jahutegi ja seda te kuulutategi! Sest Nilfgaard tasub teile selle eest kullaga! Pole ime, et te üksteist nii armastate, sest nilfgaardlased on ju haldjate tõugu…”

      „Lori,” ütles haldjas jahedalt. „Te räägite rumalusi, rüütlihärra. On näha, et rassiviha on teid pimedaks löönud. Nilfgaardlased on samasugused inimesed nagu teiegi.”

      „Alatu vale! Igaüks teab, et nad on mustade seidhe’de järeltulijad! Nende soontes voolab haldjaveri! Haldjate veri!”

      Haldjas irvitas: „Aga mis teie endi soontes voolab? Meie ja teie veri on juba mitu põlvkonda ja mitu sajandit segatud olnud, see tuleb meil suurepäraselt välja, ma ei tea, kas õnneks või õnnetuseks. Te hakkasite segasuhteid hukka mõistma alles veerand sajandit tagasi, ja sedagi ilma suurema eduta. Ja näidake mulle nüüd inimest, kelles ei voola tilgakestki Seidhe Ichaer’i, vanema rahva verd!”

      Vilibert punastas silmanähtavalt. Õhetama lõi ka Vera Loewenhaupt. Võlur Radcliffe’ki laskis pea maha ja hakkas köhima. Huvitaval kombel tõusis puna ka kärbinahast mütsiga haldjailuduse palgesse.

      Vaikuses kajas hallipäise druiidi hääl. „Me oleme kõik emakese maa lapsed. Me oleme emakese looduse lapsed. Ja kuigi me ei austa oma ema, kuigi me põhjustame talle vahel meelehärmi ja valu, kuigi me murrame tema südame, armastab tema meid, armastab meid kõiki. Peame seda meeles, meie, kes me siia sõpruse paika oleme kokku kogunenud! Ja ärme kraakleme selle üle vaieldes, kes meist esimesena sellele maale sattus, sest lained uhtusid esimesena siia kaldale tammetõru ja sellest tammetõrust võrsus kõige vanem tamm, Suur Bleobheris. Ärme unustame Bleobherise okste all ja tema igivanadel juurtel seistes endi vennalikke juuri ega maad, milles need juured kasvavad! Peame meeles luuletaja Tulika laulu sõnu…”

      „Just!” hüüdis Vera Loewenhaupt. „Aga kus ta ongi?”

      „Vehkat tegi,” nentis Sheldon Skaggs, vaadates tühja kohta tamme all. „Võttis raha ja laskis head aega ütlemata lesta. Nigu haldjas!”

      Rauakaubad pistsid piuksuma: „Nagu päkapikk!”

      „Nagu inimene,” parandas pikka kasvu meeshaldjas. Mütsiga iludus toetas pea ta õlale.

      „Kuule, moosekant,” ütles madam Lantieri koputamata tuppa astudes ja enda teel hüatsintide, higi, õlle ja suitsusingi aroomi levitades, „sulle on külaline. Tulge sisse, auväärt härra.”

      Tulikas kohendas juukseid ja seadis end hiigelsuures nikerdatud tugitoolis sirgemalt istuma. Kaks tema põlvil istunud näitsikut hüppasid kähku püsti, katsid oma võlud kinni ning tõmbasid kottis särgid selga. „„Hooraplikade häbelikkus”,” mõtles luuletaja, „poleks sugugi paha ballaadipealkiri.” Ukselävel seisvat aadlikku kaedes tõusis ta püsti ning tõmbas püksirihma kinni ja vammuse selga.

      „No mis sa ütled,” lausus ta. „Igalt poolt oskate te mind üles leida, ainult et te valite harva sobiva hetke. Teie õnneks polnud ma veel otsustanud, kumba iludust ma eelistan. Aga sinu hindadega, Lantieri, ei saa ma mõlemat endale lubada.”

      Madam Lantieri naeratas mõistvalt ja tegi kätega plaksu. Mõlemad neidised, tedretähniline linalakk saarepiiga ja mustaverd poolhaldjas, kiirustasid toast minema. Nurgas seisev mees võttis mantli seljast ning ulatas selle madamile koos väikse, kuid see-eest pungil täis kotiga.

      „Andke andeks, meister,” ütles ta lähemale tulles ja end mugavalt laua äärde istuma seades. „Ma tean, et ma tülitan teid ebasobival hetkel. Aga te kadusite nii äkki tamme alt minema… Maanteel ei saanud ma teil sabast kinni, kuigi see soov mul oli, ja linnas ei saanud ma teile kohe jälile. Uskuge mind, ma ei kuluta palju teie aega…”

      Bard katkestas mehe jutu. „Seda ütlete te kõik alati ja alati ajate te umbluud. Jäta meid omavahele, Lantieri, ja jälgi, et meid ei segataks. Ma kuulan teid.” Mees vaatas Tulikale uurivalt otsa. Tal olid tumedad niisked, justkui pisarased silmad, terav nina ja inetud kitsad huuled.

      „Ma asun aega viitmata asja kallale,” teatas ta, oodanud ära, kuni uks madami järel sulgub. „Mulle pakuvad huvi teie ballaadid, meister. Õigemini teatud isikud, kellest te laulate. Mind huvitab teie ballaadide kangelaste saatus päriselus. Kui ma ei eksi, siis need ilusad teosed, mida ma tamme all kuulasin, põhinevad ju päriselt elanud või elavate isikute elulool? Ma pean silmas… väikest Cirillat Cintrast. Kuninganna Calanthe tütretütart.”

      Tulikas vaatas lakke ja trummeldas sõrmedega vastu lauda.

      „Aulik isand,” lausus ta jahedalt, „teile pakuvad huvi imelikud asjad. Te pärite imelikke asju. Mulle kuidagi tundub, et te pole see, kelleks ma teid pidasin.”

      „Aga kelleks te mind pidasite, kui tohib teada?”

      „Ega ei teagi, kas tohib. See sõltub sellest, kas te annate mulle praegu edasi tervisi meie ühistelt tuttavatelt. Seda oleksite te pidanud kohe alguses tegema, aga see läks teil nagu meelest ära.”

      „Mitte põrmugi ei läinud meelest ära.” Mees tõi hallikaspruuni sametkuue põuest päevavalgele teise, kupeldajale üleantud kotist pisut suurema, kuid samavõrra pungil täis koti, mis lauaplaadiga kokkupuutel kõlises. „Meil lihtsalt pole ühiseid tuttavaid, Tulikas. Aga kas see kukkur ei saa seda vajakajäämist tasa teha?”

      „Mida te selle kõhnavõitu rahakoti sisust osta kavatsete?” küsis trubaduur huuli prunti ajades. „Kogu madam Lantieri pordumaja koos krundiga?”

      „Ütleme, et ma kavatsen kunsti toetada. Ja kunstnikku. Selleks, et ma saaksin kunstnikuga tema loomingust juttu puhuda.”

      „Te siis armastate kohe nii väga kunsti? Teil on nii kange valu kunstnikuga juttu ajada, et te üritate talle raha toppida isegi enne, kui te olete ennast üldse tutvustanud, rikkudes niiviisi elementaarseid viisakusnõudeid?”

      Võõras vidutas pisut silmi. „Jutu alguses minu inkognito teid ei häirinud.”

      „Aga nüüd hakkas häirima.”

      „Mina oma nime ei häbene,” ütles mees, kitsail huulil kerge naeratus. „Minu nimi on Rience. Te ei tunne mind, meister Tulikas, ja mõni ime. Te olete liiga tuntud ja kuulus, et kõiki