Haldjate veri. Анджей Сапковский

karvamütsiga haldjas pikakasvulist meeshaldjat kaisutades.

      „Asi pole mitte luules, vaid faktides!” hüüdis sell. „Ma ütlen teile, et printsess sai surma iseenda vanaema käe läbi. Seda võib kinnitada igaüks, kes Cintras käinud on!”

      „Aga mina ütlen teile, et ta tapeti ära tänaval, kui ta põgenes,” kinnitas punapea. „Ma tean seda, sest kuigi ma pole Cintrast pärit, olin ma selle Skellige jarli malevas, kes sõjas Cintrat toetas. Kõik teavad, et Cintra kuningas Eist Tuirseach oli pärit Skellige saartelt ja oli jarli onu. Ja mina võitlesin jarli malevas Marnadalis ja Cintras ja hiljem pärast kaotust Soddeni all…”

      „Jälle üks veteran väljas,” torises Sheldon Skaggs teda tiheda parvena ümbritsevatele päkapikkudele. „Aint kangelased ja sõdalased. Kuulge, rahvas! Kes teie hulgas on kas või üks, kes Marnadalis või Soddeni all ei sõdind?”

      „Ilmaasjata pilkad, Skaggs,” ütles etteheitvalt pikka kasvu meeshaldjas, emmates karvamütsiga haldjat viisil, mis pidi ülejäänud austajate võimalikud kahtlused hajutama. „Ära arva siin midagi, et sina ainukesena Soddeni all sõdisid. Sul pole vaja kaugelt otsida, mina lõin samuti selles lahingus kaasa.”

      „Huvitav, kelle poolel?” ütles Radcliffe’ile vabahärra Vilibert hästi kuuldaval sosinal, millest haldjas väljagi ei teinud.

      „Teada asi,” jätkas haldjas, vaatamata vabahärra ega võluri poolegi, „et teises lahingus Soddeni all madistas kõvasti üle saja tuhande sõjamehe, kellest vähemalt kolmkümmend tuhat kas tapeti ära või tehti sandiks. Me oleme Tulikale selle eest tänu võlgu, et ta selle kuulsa, kuid ka hirmsa lahingu oma ballaadiga igaveseks jäädvustas. Ma ei tundnud ei selle laulu sõnades ega ka viisis mitte ülistust, vaid hoiatust. Ma kordan, kiitus ja surematu kuulsus luuletajahärrale ballaadi eest, mis aitab võib-olla tulevikus kaasa sellele, et säärane tragöödia, nagu see julm ja tarbetu sõda oli, enam ei kordu.”

      „Tõesõna,” ütles vabahärra Vilibert, vaadates haldjat trotsival pilgul, „ikka õige huvitavaid asju otsisite sellest ballaadist välja, aulik isand. Ah et tarbetu sõda? Te loodate, et tulevikus sellised tragöödiad enam ei kordu? Kas me peame nii aru saama, et kui Nilfgaard meile uuesti kallale tungiks, siis teie nõuanne oleks alla anda? Sõnakuulelikult Nilfgaardi ikke alla heita?”

      „Elu on hindamatu kingitus ja seda tuleb kaitsta,” sõnas haldjas külmalt. „Tapatalguid ja lausalist hävitamist, nagu olid mõlemad lahingud Soddeni all, nii see, mille te kaotasite, kui ka see, mille te võitsite, ei õigusta mitte miski. Mõlemad läksid teile, inimestele, maksma tuhandeid hingi. Te lasite raisku kujuteldamatu potentsiaali…”

      „Haldja lora!” plahvatas Sheldon Skaggs. „Hülgemöla! Seda hinda tuli maksta selle eest, et teised saaksivad väärikalt rahus elada, selle asemel et lasta Nilfgaardil ennast raudadesse panna, endal silmad peast välja torgata ja ennast piitsa hirmus väävli- ja soolakaevandustesse ajada. Need, kes kangelassurma surivad ja kes tänu Tulikale igavesti meie mälestustes edasi elavad, õpetasivad meid oma kodu kaitsma. Laulge oma ballaade, Tulikas, laulge neid kõikidele! Õpetusesõnad ei lähe kurtidele kõrvadele, vaid kuluvad marjaks ära, küll te ise näete! Sest kui mitte täna, siis hommepäev võtab Nilfgaard meie vastu uuesti sõjatee jalgade alla, jätke minu sõnad meelde! Täna lakuvad nad haavu ja tõmbavad hinge tagasi, aga kaugel põle päev, kui me jälle nende mustasi mantleid ja sulgedega kiivreid näeme!”

      „Mida nad meist tahavad?!” kisendas Vera Loewenhaupt. „Miks nad meie peale hammast ihuvad? Miks nad meid rahule ei jäta ja meil rahus elada ja töötada ei lase? Mida need nilfgaardlased õige tahavad?!”

      „Nad tahavad meie verd!” pasundas vabahärra Vilibert.

      „Ja meie maad!” ulgus keegi poistesummast.

      Sheldon Skaggs sekundeeris ähvardavalt silmi välgutades: „Ja meie naisi!”

      Mõned purskasid naerma, kuid vaikselt ja vargsi. Sest kuigi oletus, et keegi peale päkapikkude endi võiks erakordselt ilutuid päkapikuemandaid ihaldada, oli ülimalt lõbus, oli ohutum selleteemalistest pilgetest ja naljadest hoiduda, iseäranis nende lühikeste, jässakate ja habetunud isandate juuresolekul, kelle kirvestel ja pistodadel oli rumal komme uskumatult kiiresti vöölt karata. Ja päkapikud, kes olid teadmata põhjustel pimesi veendunud, et kogu maailm nilpsab nende naiste ja tütarde järele tiiraselt keelt, läksid selles suhtes enneolematult kergesti vaost välja.

      „Arvata oli, et see kunagi juhtub,” kuulutas järsku hallipäine druiid. „Seda oli oodata. Me olime ära unustanud, et me pole maailmas üksi, et me pole maailma naba. Me oleme nagu täissöönud rumalad laisad kogred mudases tiigis, kes ei uskunud, et haugid olemas on. Me oleme oma maailmal lasknud mudastuda, soostuda ja laisaks kätte minna nagu see tiikki. Vaadake ringi: igal pool lokkab kuritegevus ja patuelu, ahnus, saamahimu ja riid, kombed jäetakse unarusse ja kõik väärtused tallatakse porri. Selle asemel et elada nii, nagu käsib loodus, hakkasime me loodust hävitama. Ja mida me sellega saavutasime? Raua sulatamise ahjude vingust mürgitatud õhu, tapamajade ja parkalitöökodade rikutud jõed ja ojad, meeletu metsade raiumise… Tskae, isegi püha Bleobherise elusasse koorde, vaadake ainult, täpselt siia luuletajahärra pea kohale, on taskunoaga rõve sõna uuristatud! Kusjuures veel vigaselt! Nii et vähe sellest, et see tegija on barbar, ta on ka kirjaoskamatu! Mille üle te imestate? Sellest ei saanudki head nahka tulla…”

      „Just, just!” kiitis paks preester takka. „Parandage meelt, patused, kuniks veel aega on, sest muidu ähvardab teid jumalate raev ja kättemaks! Tuletage meelde Itlina ennustust, prohvetlikke sõnu jumalate karistusest, mis tabab kuritöödest mürgitatud hõimu! Kas te mäletate: „Tuleb Põlguse aeg, puu kaotab lehe, punga võtab pakane, puuvili mädaneb ja seeme muutub mõruks, ja jõeorgudes näeb vee asemel jääd. Ja tuleb Valge Külm ja pärast teda Valge Valgus ja maailm sureb tuisus.” Nii ütleb ettekuulutaja Itlina! Aga enne kui see teoks saab, ilmuvad nähtavale märgid ja meid tabavad nuhtlused, sest te ju teate, et Nilfgaard on jumalate karistus! See on see nuut, millega Surematud teid, patuseid, nüpeldavad, et te…”

      „Pidage mokk maas, usuisa!” lõugas raskete saabastega tampides Sheldon Skaggs. „Teie ebausk ja jaburdused ajavad südame pööritama ja sisikonna keerama!..”

      Pikakasvuline haldjas katkestas teda, muie suul. „Vaata ette, Sheldon. Ära lõõbi võõra usu üle! See pole ei ilus ega viisakas ega… ohutu.”

      Päkapikk ajas sõrad vastu. „Ei lõõbi ma millegi üle. Ma ei seagi jumaluste olemasolu kahtluse alla, aga mul ajab sita keema, kui keegi neid maistesse asjadesse segab ja mingi nõdrameelse haldjamuti ennustustega kärbseid pähe ajama tuleb. Ah et nilfgaardlased on nigu jumalate tööriistad?! Loll jutt suhu tagasi! Tuletage, inimesed, meelde varasemaid aegasi, Demodi, Radowidi, Sambuki aegasi, Abrad Vana Tamme aegasi! Te ei mäleta, sest teie elu on sama pikuke kui ühepäevaliblikal, aga mina mäletan ja tuletan teile ka meelde, mis olukord valitses siinkandis kohe pärast seda, kui te Jaruga suudmes ja Pontari deltas oma paatidest kaldale astusite. Neljast kalda äärde jõudnud laevast tekkisivad neli kuningriiki. Pärast neelasivad tugevamad nõrgemad alla, kasvasivad ja kindlustasivad nii oma võimu. Nad vallutasivad teisi, panivad neile käpa peale, ja nende kuningriigid kasvasivad kogu aeg suuremaks ja tugevamaks. Ja Nilfgaard teeb praegu täpselt sedasama, sest see riik on võimas ja hoiab ühte, armastab korda ja hoiab kokku. Ja kui teie samamoodu kokku ei hoia, siis neelab Nilfgaard teid alla täpselt nigu haug kogre, nigu see tark druiid ütles!”

      „Katsugu nad ainult!” Troy Donimir ajas kolme lõviga ehitud rinna ette ja väristas mõõka tupes. „Soddeni all andsime me neile valu. Me võime seda uuesti teha.”

      „Küll teil on alles meri põlvini,” jörises Sheldon Skaggs. „Teil, rüütlihärra, on vist meelest läind, et enne teist Soddeni lahingut käis Nilfgaard teie maadest nigu teerull üle, nii et kõik põllud Mamadalist Ülejõeni välja olivad teiesuguste uljaspeade surnukehasi täis. Ja tee panivad nilfgaardlastel kinni mitte teiesugused kisakõrid kehkenpüksid, vaid Teemerimaa, Reedanimaa, Aedirni ja Kaedweni jõud, kes ühel meelel võitlesivad. Nilfgaardlastele pani käe ette ühine meel ja kokkuklappimine!”

      „Mitte ainult,”