Haldjate veri. Анджей Сапковский

kahtlen. Nii et ma eeldan, et sa teed suu lahti. Kas mul on õigus?”

      Tulikas seda ei kinnitanud, sest hirmust ei saanud ta peadki liigutada ega sõna suust. Ent tundus, et Rience’ile ei lähegi kinnitus eriti korda.

      „Iseenesestki mõista,” teatas ta, „saan ma kohe aru, kas sa räägid tõtt. Ma saan igale riukale jalamaid jaole ega lase ennast eksitada poeetilistest nippidest või targutamisest ja hämamisest. See on mulle käkitegu – samasugune käkitegu kui sinu halvamine trepil. Nii et ma soovitan sul, päevavargal, igat sõna kaaluda. Olgu, ärme raiskame rohkem aega ja hakkame pihta! Nagu sa juba tead, huvitab mind ühe sinu ilusa ballaadi kangelane, Cintra kuninganna Calanthe tütretütar. Printsess Cirilla, hellitusnimega Ciri. Pealtnägijate jutu järgi sai see tüdruk kaks aastat tagasi linna vallutamise ajal surma. Aga ballaadis kirjeldad sa ilmekalt ja liigutavalt tema kokkusaamist selle imeliku, selle vaata et legendaarse tegelasega, sellesamuse… nõiduriga, Geralti või Geraldiga. Kui poeetiline sogajutt ettemääratusest ja saatuse sõrmest kõrvale jätta, siis sa nagu väidad, et laps pääses Cintra lahingust elusalt ja tervelt. Kas see on tõsi?”

      Tulikas oigas. „Ma ei tea. Jumalate nimel, ma olen ju ainult luuletaja! Üht-teist olen ma kuulnud, aga muu…”

      „Noh?”

      „Muu mõtlesin ma välja. See on puhtalt minu vaimusünnitis! Mina ei tea mitte kui midagi!” pistis bard ulguma, nähes, kuidas Rience haisukotile märku annab, ja tundes, kuidas nöör pingumale tõmbub. „Ma ei valeta!”

      Rience noogutas pead. „Seda küll. Suu sisse sa ei valeta, sest sellest saaks ma aru. Aga sa igatahes keerutad. Niisama, asja ees, teist taga, sa ballaadi välja ei mõtleks. Ja toda nõidurit sa ju pealekauba tunned. Sind on mitu korda tema seltsis nähtud. No lao lagedale, Tulikas, kui liigesed sulle armsad on! Kõik, mida sa tead!”

      „See Ciri,” ütles luuletaja välja, „oli nõidurile saatusest ette määratud. Nii-öelda Üllatuslaps… Tuntud lugu, te olete seda kindlasti kuulnud. Tema vanemad andsid sõna, et nad annavad ta nõidurile…”

      „Vanemad annaksid lapse sellele hullumeelsele mutandile? Sellele palgamõrvarile? Luiskad, salmitaguja! Sellist kägu võid sa eitedele ajada.”

      Tulikas nuuksatas. „Ma vannun oma ema hinge nimel, et nii oli! Ma tean seda usaldusväärsest allikast… Nõidur…”

      „Räägi tüdrukust! Nõidur jätab mind hetkel külmaks.”

      „Ma ei tea tüdrukust midagi! Ma tean ainult seda, et kui sõda puhkes, siis sõitis nõidur talle Cintrasse järele. Siis ma nõiduriga kokku saingi. Minu käest kuulis ta tapatalgutest ja Calanthe surmast… Ta küsis minult, kuidas on lood lapsega, kuninganna tütretütrega… Aga minu teada said Cintras ju kõik surma, viimasest bastionist ei pääsenud keegi eluga tulema…”

      „Räägi! Vähem metafoore. Konkreetsemalt!”

      „Kui nõidur Cintra langemisest ja tapatalgutest teada sai, jättis ta reisiplaanid sinnapaika. Me mõlemad pagesime põhja. Ma läksin temast Hengforsis lahku ja pole teda sellest ajast peale enam näinud… Ja teel olles rääkis ta natuke sellest… Cirist või kuidas ta nimi nüüd oligi… ja ettemääratusest… Siis ma kirjutasingi selle ballaadi. Rohkem ei tea ma midagi, ausõna!”

      Rience põrnitses teda altkulmu.

      „Ja kus see nõidur praegu on?” küsis ta. „See koletiste palgatud mõrvar, romantiline lihunik, kes armastab ettemääratusest jahvatada?”

      „Ma ju ütlesin, et viimast korda nägin ma teda…”

      Rience segas vahele. „Ma tean, mis sa ütlesid! Ma kuulan teraselt, mida sa räägid. Aga sina kuula mind ka teraselt. Vasta täpselt küsimustele, mis sulle esitatakse. Küsimus kõlas järgmiselt: kui keegi pole nõidur Geraltit või Geraldit juba üle aasta näinud, siis kus ta ennast varjab? Kus ta tavaliselt ennast varjab?”

      „Ma ei tea, kus,” ütles trubaduur kähku. „Ma ei valeta! Ma tõesti ei tea…”

      „Liiga kiiresti, Tulikas, liiga kiiresti,” muigas Rience pahatahtlikult. „Liiga kärme vastus. Sul pea lõikab, aga sa oled ettevaatamatu. Sa ütled, et sa ei tea, kus. Aga ma võin kihla vedada, et sa tead küll, kus.”

      Tulikas surus hambad vastamisi. Vihast ja meeleheitest.

      „Noh?” Rience andis haisukotile märku. „Kus nõidur ennast varjab? Mis selle koha nimi on?”

      Luuletaja vaikis. Nöör tõmbus pingule, väänas valusasti käsi ja jalatallad kerkisid maast lahti. Tulikas pistis katkendikult ulguma. Pikalt ta ulguda ei jõudnud, sest Rience’i võlusõrmus sundis ta kohe vaikima.

      „Kõrgemale, kõrgemale!” Rience pani käed puusa. „Tead mis, Tulikas, ma võiksin nõiduse abil kogu sinu ajust ammendava pildi saada. Aga mulle meeldib vaadata, kuidas sul silmad valu pärast koobastest välja vupsata tahavad. Ja sa ju nagunii ütled ise.”

      Tulikas teadis, et ütleb. Tema pahkluude külge kinnitatud köis tõmbus sirgu, lubjaga täidetud toober libises sahinal mööda muldpõrandat.

      „Peremees,” ütles järsku teine mehemürakas, varjates laternat keebiga ning piiludes laudaukse prao kaudu välja. „Siia tuleb keegi. Vist mingi tüdruk.”

      „Te ju teate küll, mida teha,” sisistas Rience. „Tuli surnuks!”

      Haisukott lasi köie lahti ja Tulikas kukkus abitult põrandale, aga ta nägi, et laternahoidja seisab ukse ees ja haisukott, pikk nuga käes, on valves teisel pool. Laudadevahelistest pragudest paistsid pordumaja tuled, luuletaja kõrvu kostis sealt jutuvada ja laulujorinat.

      Lauda uks kääksatas ja läks lahti ning selle avauses seisis väikest kasvu kogu, mantel üll ja ümmargune, liibuv müts peas. Pärast hetkelist kahevahelolekut astus naisterahvas üle läve. Haisukott sööstis talle ligi ja suskas teda hoogsalt noaga. Ja kukkus siis ise käpuli, sest nuga ei kohanud vastupanu, vaid läks olevuse kõrist läbi nagu suitsupilvest. Sest too kogu kujutaski endast õigupoolest suitsupilve, mis hakkas juba hajuma. Aga enne kui see jõudis hajuda, astus lauta veel üks ähmane tume kogu, vilgas nagu nirk. Tulikas nägi, kuidas see kogu laternahoidjat mantliga viskas ning haisukotist üle hüppas, nägi, kuidas ta peos midagi veikleb, kuulis, kuidas haisukott läkastab ja puhib. Teine mehemürakas harutas ennast mantli seest lahti, kargas püsti ja vehkis noaga. Tumeda kogu peost sähvis sisinal välgutuli, mis valgus justkui põlev õli hirmuäratava praksumise saatel mööda mehemüraka nägu ja rinda laiali. Too karjatas läbilõikavalt ning lauta täitis võigas kärsanud liha lehk.

      Siis asus ründele Rience. Nõidus, mille ta sooritas, valgustas pimedust sinise kumaga. Tänu sellele nägi Tulikas sihvakat meesteriietuses naist, kes tegi mõlema käega kummalisi liigutusi. Ta nägi teda üksnes hetkeks, sest äkki kadus sinine helk pimestava välgatuse ja mürina saatel, kusjuures Rience kukkus tigeda röögatusega tahapoole vastu puust seasõime, mis tema all raginal puruks läks. Meesteriietuses naine sööstis talle järele, nuga peos veiklemas. Jälle pani lauda helendama sähvatus, seekord kuldne, mille allikaks oli helendav ovaal, mis oli järsku õhku ilmunud. Tulikas nägi, kuidas Rience muldpõrandalt õhku tõuseb, ovaali hüppab ja silmapilk haihtub. Ovaal enam ei helendanud, kuid veel enne kui see täiesti kustus, jõudis naine selle juurde joosta ja väljasirutatud kätega midagi hüüda. Miski paukus ja mürises ning juba kustuv ovaal tõusis korraks tulemöirgega keema. Kaugelt, hästi kaugelt kaikus Tulika kõrvu ähmane heli, üpriski valukarjatust meenutav hääl. Ovaal kustus sootuks ja laudas võttis taas maad pimedus. Luuletaja tundis, kuidas suud tropina sulgev jõud järele annab.

      „Appi!” ulgus ta. „Päästke!”

      „Ära lõuga, Tulikas,” ütles naine tema kõrvale põlvitades ja Rience’i libliknoaga köisi läbi lõigates.

      „Yennefer? Sina või?”

      „Loodetavasti ei hakka sa väitma, et sul on meelest läinud, kuidas ma välja näen. Ja ega minu hääl sinu musikaalsele kõrvale vist ka võõras pole. Saad sa ise püsti tõustud? Kas sul jäid luud-kondid terveks?”

      Tulikas