Haldjate veri. Анджей Сапковский

Читать онлайн.
Название Haldjate veri
Автор произведения Анджей Сапковский
Жанр Зарубежная фантастика
Серия
Издательство Зарубежная фантастика
Год выпуска 0
isbn 9789985342336



Скачать книгу

oem>

      Elaine blath, Feainnewedd

      Dearme aen a’cáelme tedd

      Eigean evelienn deireádh

      Que’n esse, va en esseáth

      Feainnewedd, elaine blath!

„Lilleke”, haldjate hällilaul ja populaarne laste liisusalm

      Tõeste, tõeste ma ütlen teile, saabumas on mõega ja kirwe aeg, Hundituisu aeg. Saabumas on Walge Külma ja Walge Walguse aeg, Hullumeelsuse aeg ja Põlguse aeg, Tedd Deireádh, Lõpu aeg. Maailm saab külmas hukka ja saab uueste ühes uue päi kesega sündima. Saab sündima uueste wanemast werest, Hen Ichaer’ist, külwatud seemnest. Seemnest, mis ei idane mitte, waid millest leek lahwatama saab.

      Ess’tuath esse! Nii saab olema! Jälgige märkisid! Ma ütlen teile, missugused need märgid on – hakatuseks saab maad immutama Aen Seidhe weri, haldjate weri…

„Aen Ithlinnespeath”Ithlinne Aegli aep Aevenieni ennustus

      ESIMENE PEATÜKK

      Linn lõõskas.

      Vallikraavini, esimese astanguni viivad ahtad tänavad tulvasid suitsust ja kuumusest, leegid hävitasid häärberite tihedalt paiknevaid katuseid, noolisid lossi seinu. Läänest sadamavärava juurest kostis üha valjemat kriiskamist, tulise võitluse kaja, linnamüüri vappuma panevaid taraanilööke.

      Ründajad piirasid nad sisse ootamatult, tunginud läbi barrikaadi, mida kaitses käputäis sõdureid, hellebardidega linnakodanikke ja tsunfti ambureid. Hobused, mustad sadulavaibad üll, lendasid viirastustena üle kaitsetõkete, heledalt helkivad mõõgaterad külvasid põgenevate kaitsjate hulgas surma.

      Ciri tundis, kuidas teda sadula esikaarel vedav rüütel ägedalt hobusele kannuseid annab. Ta kuulis tema röögatust. „Hoia kinni!” hüüdis ta. „Hoia kinni!”

      Teised, Cintra värvides rüütlid sõitsid neist mööda ja astusid täie hoo pealt nilfgaardlastega võitlusse. Ciri nägi seda viivuks silmanurgast pealt: hullumeelne sinikollaste ja mustade mantlite pööris terase kõlina, vastu kilpe tärisevate mõõgaterade, hobuste hirnumise saatel…

      Karje. Ei, mitte karje. Möire.

      „Hoia kinni!”

      Hirm. Hobuse iga raputus, iga nõksatus, iga hüpe soonib valusalt nahkrihma pigistavaid pihke. Valusalt krampis jalad ei leia tuge, suits ajab silmad kipitama. Käsi, mis tal ümbert kinni hoiab, lämmatab ja pigistab teda ning rõhub roideid. Ümberringi muutub kisa üha valjemaks, selline kisa, mida ta pole kunagi varem kuulnud. Mis küll paneb inimese niimoodi karjuma?

      Hirm. Vastupandamatu, halvav, hingemattev hirm.

      Jälle raua kõlin, hobuse korsatus. Ümberringi vihuvad majad tantsu, tulelontides aknad asuvad ühtäkki seal, kus veel hetk tagasi oli porine, laipadega kaetud tänav, kuhu põgenikud olid laiali pillanud oma mahajäetud vara. Rüütlit Ciri selja taga haarab imelik, kähe köhahoog. Kramplikult nahkrihma pigistavatele kätele purskab verd. Möire. Noolte vilin.

      Kukkumine, põrutus – ta lööb ennast valusalt vastu raudrüüd ära. Kõrvalt kostab kabjaplaginat, pea kohal välgatab hobusekõht koos narmendava sadularihmaga, teine hobusekõht ja tuules lehviv must hobusevaip. Samasugused potsatused, mille saatel puuraidur puud raiub. Aga siin pole puid, siin kolksub ka raud raua vastu. Summutatud ja kõlatu karje, siinsamas tema kõrval variseb midagi suurt ja musta plärtsti mutta, pritsib verd. Turvises jalg vehib siia-sinna, sipleb ja uuristab tohutu kannusega maapinda vao.

      Jõnksatus. Mingi jõud rebib teda ülespoole ja tõmbab sadulakaarele. „Hoia kinni!” Jälle raputav edasisööst ja pöörane galopp. Käed-jalad otsivad meeleheitlikult tuge. Hobune tõuseb tagajalgadele. „Hoia kinni!” …Toetuda pole kuskile. Kuskile… Kuskile… Veri. Hobune kukub. Pole võimalik kõrvale hüpata, pole võimalik lahti rabeleda, ennast rõngassärgis käsivarte haardest välja rebida. Pähe ja kaela valguva vere eest ära joosta pole võimalik.

      Põrutus, pori lirtsumine, tugev kokkupõrge maapinnaga, mis tundub pärast metsikut sõitu hirmuäratavalt liikumatu. Laudjat kergitada püüdva hobuse läbilõikav norsatus ja kiunatus. Kabjaraudade kõlksumine, mööda vuhisevad sõrgatsid ja kabjad. Mustad mantlid ja hobusevaibad. Karje.

      Tänaval möllab tuli, möirgav punane tulesein. Selle taustal tundub suure ratsaniku pea ulatuvat lõõskavatest katustest kõrgemale. Musta vaibaga kaetud hobune lööb tantsu, vehib peaga, hirnub.

      Ratsanik vaatab Cirit. Ciri näeb läbi röövlinnu tiibadega kaunistatud kiivri vaatepilu silmade sära. Mõõga laial teral ratsaniku allalastud käes näeb ta tulekahju peegeldust.

      Ratsanik vaatab teda. Ciri ei saa liigutada. Teda segavad tapetu kangestunud, tema vöökoha ümber põimitud käed. Midagi rasket ja verest märga tema reiel naelutab ta maa külge ega lase tal liigutada.

      Lisaks ei lase tal liigutada hirm. Koletu, seest keerama ajav hirm, mille tõttu Ciri ei kuulegi enam haavatud hobuse kiunumist, tulekahju möirgamist, tapetavate inimeste karjeid ega trummipõrinat. Ainus asi, mis olemas on, mis loeb ja mis midagi tähendab, on hirm. Hirm, mis on võtnud mühiseva leegiseina taustal tardunud, sulgedega kaunistatud kiivrit kandva musta rüütli kuju.

      Ratsanik kannustab hobust, röövlind tema kiivril plagistab tiibu ja tõuseb lendu. Et rünnata abitut, hirmust halvatud ohvrit. Lind – aga võib-olla hoopis rüütel – kisab, kraaksub, õudselt, julmalt, võidukalt. Must hobune, must raudrüü, must lehviv mantel ja kõige selle taustal tuli, tulemeri.

      Hirm.

      Lind kraaksub. Tiivad plagisevad, suled peksavad teda vastu nägu. Hirm!

      Appi! Miks mind keegi ei aita? Ma olen üksi, ma olen pisike, ma olen kaitsetu, ma ei suuda liigutada, mul jääb isegi hääl kurku kinni. Miks keegi mulle appi ei tule?

      Ma kardan!

      Põlevad silmad suure tiivulise kiivri vaatepilus. Kõik jääb musta mantli taha varju…

      „Ciri!”

      Ärgates oli tal keha kange ja külma higiga kaetud, ja tema enda karje, karje, mis ta üles ajas, võnkus ikka veel, vibreeris kusagil sees, rinna sees, ja võttis kuivava kurgu tulitama. Valutasid hobuseteki ümber klammerdunud käed ja selg…

      „Ciri! Rahune maha.”

      Ümberringi oli pime tuuline öö, milles mändide võrad ühetooniliselt ja kaunikõlaliselt kohisesid ning nende tüved raksusid. Tulekahju ja karjed olid lakanud, alles oli üksnes too kohisev hällilaul. Kõrval andis valgust ja sooja praksuv laagrituli, leek küütles rakmete pannaldel ning peegeldus punajalt maha pandud sadulale toetatud mõõga käepidemelt ja mõõgatupe rautiselt. Muud tuld ega raudrelva kuskilt ei paistnud. Ciri põske puudutav käsi lõhnas naha ja tuha järele. Vere järele mitte.

      „Geralt.”

      „See oli ainult uni. Halb uni.”

      Ciri värises tugevasti, käed ja jalad kiskusid krampi.

      Uni. Ainult uni.

      Lõke on jõudnud juba kustuda, kasehalud on punased ja paistavad läbi ning põlevad praksudes sinise leegiga. Leek valgustab Cirit hobusetekki ja lambanahka mässiva mehe valgeid juukseid ja teravat profiili.

      „Geralt, ma…”

      „Ma olen sinu juures. Jää magama, Ciri. Sa pead välja puhkama. Meil on veel pikk tee ees.”

      „Ma kuulen muusikat,” mõtles ta järsku. „Selles lärmis… on muusikat… Lautomuusikat. Ja hääli. Cintra printsess… Ettemääratuse laps… Vanema vere, haldjate vere laps. Riivimaa Geralt, Valge Hunt ja tema saatus. Ei, ei, see on legend. Luuletaja väljamõeldis. Ta on surnud. Ta tapeti ära, kui ta mööda linnatänavaid põgenes…”

      „Pea vastu… Pea…”

      „Geralt?”

      „Mis on, Ciri?”

      „Mis ta mulle tegi? Mis siis juhtus? Mis ta… mulle tegi?”

      „Kes?”

      „Rüütel… Sulgedega kiivriga must rüütel… Mul pole mitte midagi meeles. Ta karjus… ja vaatas mulle otsa. Ma ei mäleta, mis juhtus. Ainult seda, et ma kartsin… Nii hirmsasti kartsin…”

      Mees kummardus ja lõkke leek helkis