Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

ei saanudki emale meelde tulla, Eleyne. Ta oli arvatavasti poolsurnud, päris kindlasti oli ta teadvusetu …”

      „Ta unustas mu.” Eleyne surus huuled kõvasti kokku. Rhonwen oli talle seda lugu palju kordi rääkinud. Vahisarve häält kuuldes keeras ta ringi, rõõmus, et sai ettekäände Gruffyddi uuriva pilgu alt pääseda. Eleyne tahtis, et mitte keegi ei saaks iial teada, kui väga ta oma ema vihkas.

      „Ehk on need nemad, ehk on nad juba tagasi.” Gruffydd läks akna juurde ja vaatas õue. Maja ümber tunglevaid relvastatud mehi nähes tõmbusid ta silmad pilukile. Meeste pea kohal lehvis edevalt tema isa lipp ja selle lähedal nägi Gruffydd ka isa naise lippu.

      Llywelyn oli suure koja ukse lähedal sadulast maha hüpanud ja aitas parajasti Joani, kui Dafydd ilmus trepimademele. Ta jooksis alla, ikka kaks astet korraga, tegi isale sügava kummarduse ja suudles ema.

      Gruffydd kortsutas kulmu. „Ennäe, kuidas ta nende juurde lidus. Ma teadsin! Ta ütles isale, et ma olen siin. Juba ta levitabki mürki.” Kõik kolm olid tõstnud silmad peretoa akna poole. Eleyne sibas Gruffyddi kõrvale ja nägi Dafyddi nägu, viisakalt läbitungimatut, nägi, kuidas ema naeratus asendus näokrimpsutusega ja isa väsinud ilme süngestus. Äkki lõi tüdruk kõrval seisva mehe pärast kartma.

      „Gruffydd, sa peaksid ära minema.” Ta sikutas venda käisest. „Tule tagasi siis, kui isa on puhanud ja paremas tujus.” Ta vaatas uuesti aknast välja. Vanemad ja vend astusid juba peretoa trepist üles. Isa keeras ringi ja käratas talle järgnevatele meestele, kes keerasid kohe otsa ringi. „Palun ära jää neid ootama.”

      Poe peitu, oleks Eleyne tahtnud karjuda. Poe peitu, põgene. Ta ei teadnud, miks. Mõnikord tekkis tal kummaline tunne; tunne, nagu teaks ta täpselt, mis on juhtumas. Aga mis kasu sellest oli? Vend ei kuula teda nagunii.

      Alt aida kivipõrandalt kostis Llywelyni ja tema poja kannusekõlinat, seejärel raskeid samme peretoa puutrepil. Eleyne libistas end laualt alla ja puges aknaorva, jättes venna üksipäini keset tuba. Kui ema teda näeks, saadaks ta tütre minema.

      Llywelyn peatus ukse juures ja vaatas ringi. Tema nägu oli väga vihane. „Gruffydd, ma ei mäleta, et oleksin andnud sulle loa Aberisse tulla.” Viiekümneaastane Llywelyn ap Iorwerth, Aberffraw’ prints, nägi oma laiade õlgade ja tugeva kehaehitusega välja nagu õitsvaimas eas mees. Kuigi tema juuksed ja habe olid hallid, paistis neist ikka veel punakuldset, mis oli noorpõlves olnud tema uhkus. Tema rüüd kattis terasvest, vööl oli mõõk.

      „Ma tahtsin sind näha, isa.” Gruffydd läks tema juurde ja laskus ühele põlvele. „Nelja silma all.” Ta oli märganud, et poolvend ootab pimedal trepimademel.

      Eleyne surus end sügavale aknaorva, aga kumbki mees ei vaadanud tema poole.

      „Kõike, mida sa tahad mulle öelda, võid öelda Dafyddi kuuldes,” lausus Llywelyn jäigalt. „Loodetavasti ei tule sa jälle oma rumala nõudmisega lagedale, mu poeg. Sellega on lõpp.”

      Llywelyni hääl kõlas väga väsinult. Eleyne tõmbas lauba kipra, isa meeleolu suhtes niisama tundlik nagu alati. Isa polnud terve, seda oli kohe näha, ja Gruffydd teeb tema enesetunde ainult halvemaks. Tavaliselt nägi Llywelyn oma aastatest noorem välja, aga täna oli ta mõõka vöölt võttes ja lauale pannes kühmus nagu valust puretud.

      Vahepeal oli tema naine tuppa astunud. Ta oli õbluke ja tumedapäine, igas mõttes abikaasa vastand. „Nõndaviisi, Gruffydd, kas sa tulid meid jälle painama?” Tikitud kindaid käest tõmmates istus Joan laua teise otsa toolile. Llywelyni ilme mahenes teda nähes nagu ikka. Joan suutis teda rahustada isegi kõige suurema raevu korral.

      Gruffydd tegi talle nõtke kummarduse. „Ma ei tulnud kedagi tülitama, printsess. Kas tohin küsida, kuidas läksid läbirääkimised kuninga, sinu vennaga.”

      Joan naeratas kitsilt. „Need läksid hästi. Tõin Henry kirjad, milles ta võtab vastu sinu isa vabandusepalumise Inglismaa asjadesse sekkumise pärast.”

      „Ja sina arvad, et see teeb sõjale lõpu?” Gruffydd ei suutnud häälest kostvat põlgust alla suruda. „Kuidas sa ometi võisid Inglismaa Henry ees lömitada, isa? Henry kamandas de Braose ja teised Montgomerysse oma lipu alla. Ta on vandunud, et alistab sinu ja kõik waleslased. Ta ei tagane, sa ju mõistad? Kui ta jälle Walesi maadele tungib, pead sa võitlema!”

      „Mida sa tahad, Gruffydd?” katkestas Llywelyn teda väsinult. „Ma olen päris kindel, et sa ei tulnud Walesi vältimatust sõjast rääkima.”

      „Ei.” Gruffyd vaatas Joani poole. „Ma tahaksin sinuga omavahel rääkida.”

      „Kas sa kardad minu kuuldes kõnelda?” Joani toon oli pilkav. „Kas kavatsed talle järjekordse jabura ettepaneku teha? Ta ei kuula sind, sa ju tead. Sa oled tema kannatust juba liiga kaua proovile pannud!”

      „Isa!” prahvatas Gruffydd. „Kas see naine räägib nüüd sinu eest?”

      „Vaikust!” Llywelyn ajas end kangelt püsti. „Ma ei taha su kasuema kohta enam ainsatki halba sõna kuulda, kas saad aru? Ma tahan, et sa lahkud Aberist kohe praegu. Meil pole enam millestki rääkida.”

      „Me peame rääkima, isa!” Gruffydd kallutas end ähvardavalt ettepoole. „Jumal, kui sa mind siin ära ei kuula, siis sunnin sind selleks hiljem. Sa veel kahetsed päeva, kui mu oma kojast minema ajasid!”

      Eleyne surus aknaorvas käed ahastuses kõrvadele. Miks see pidi alati nii minema? Miks ei võinud Dafydd ja Gruffydd sõbrad olla? See oli tema süü. Joani. Eleyne’i ema. Tüdruku pilk läks ema pingsa, kalgi ilmega näole, mis oli Joani neljakümne ühe eluaasta kiuste endiselt ilus ja nooruslik, kindlale, järeleandmatule suule, ainitistele sinisilmadele, mis sarnanesid nii väga ema isa kuningas Johni omadele, nagu Eleyne teadis.

      Just nagu Eleyne’i vaadet tundes kaldus Joani tähelepanu korraks aknale ning ema ja tütar vahetasid vaenulikke pilke. Eleyne’i üllatuseks aga ei lausunud hajevil Joan midagi, pööras vaid silmad mõtlikult oma mehele.

      „Aitab, Gruffydd,” sõnas Llywelyn pikkamööda. „Kui sa mind ähvardad, pean astuma samme, et sind talitseda.”

      Eleyne hoidis hinge kinni, tundes õudu neis sõnades peituva ähvarduse pärast.

      „Ma ei ähvarda sind, isa …”

      „Sa ähvardad selle maa rahu.”

      „Ei, seda teeb Dafydd. Sa oled ta minu vastu üles ässitanud! Sa oled inimesed minu vastu üles ässitanud! See on minu maa, isa. See oli mu ema maa …” Neid sõnu rõhutades vaatas ta isast mööda Joani poole. „Kui rahvas peaks valima Dafyddi ja minu vahel, valiks ta minu.”

      „Rahvas on oma valiku juba teinud, Gruffydd. Kaks aastat tagasi tunnustasid printsid ja Walesi lordid Dafyddit minu pärijana.”

      „Ei, mitte rahvas!” karjus Gruffydd. „Rahvas toetab mind.”

      „Ei, Gruffydd …”

      „Kas tahad, et ma tõestan seda sulle?”

      Järgnes pikk vaikus. Kui Llywelyn viimaks suu avas, oli tema hääl vihast kale. „See, millele sa vihjad, on reeturlikkus, mu poeg.”

      „Miks sa lased tal endaga niimoodi rääkida, isa?” segas Dafydd viimaks vahele, tulles ukse juures ära. „See kinnitab ju kõike, millest ma sulle rääkisin. Gruffydd on tulipäine narr. Ta on ohtlik kõigele, millesse sina ja mina usume …”

      Lause jäi lõpetamata, sest vend viskus üle toa tema juurde, haaras temast kinni, küünitas tema kõri järele. Noormehed vaarusid keset tuba, Llywelyn pani silmad kõledas ahastuses kinni. Kui ta need jälle lahti tegi, oli tema nägu rahulik ja otsustav.

      „Valvurid!” Tema hääles polnud enam kröömikestki väsimust. „Valvurid …”

      „Ei! Jäta! Palun …” Eleyne viskus aknaaluselt istmelt vendade poole. „Gruffydd, ära tee! Palun jäta järele!”

      Aga valvurid, võtnud kaks astet korraga, olid juba kohal ja lahutasid printse. Llywelyn