Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

„Ta ei meeldinud mulle. Mida tal oleks mulle õpetada? Sina ise õpetad mulle kõike, mida mul on vaja teada.”

      Rhonwen hingas sügavalt sisse. „Sa pead minema …”

      „Ei pea. Isa ei tea sellest, ega ju? Ta ei kiidaks seda heaks. Ema ka mitte.” Tüdruk ajas suu pirtsakalt mossi. Ta oli kaks päeva mõtisklenud, miks tuli Einioni õppetunde saladuses hoida. See tundus olevat ainus seletus.

      Rhonwen hingas uuesti sügavalt. „Eleyne, see on sinu enda hea pärast.”

      „Miks? Mida ta mulle õpetab?”

      „Ma ei tea täpselt …”

      „Kust sa siis tead, et see on mulle hea?”

      „Lihtsalt tean. Need on salaasjad, Eleyne. Isegi mina ei pruugi kõike teada. Aga sina oled eriline, nagu Einion sulle ütles. Sa oled muistsete kuningate järeltulija. Sul on Nägemine.”

      „Kas ta õpetab mulle midagi selle kohta, mida ma nägin? Kas ta õpetab mulle ammust ajalugu?”

      Rhonwen kehitas õlgu. „Osalt vist sedagi.”

      Eleyne vaikis. Lõpuks ometi hakkas uudishimu seletamatust hirmust võitu saama. „Sa tuled minuga kaasa, eks?”

      „Ma ei tea.” Rhonwen vaatas põiklevalt kõrvale.

      „Sa pead temaga kaasa minema.” Cenydd oli vaikselt nende juurde ilmunud, puges uksekardina vahelt sisse ja jäi hämaruses seisma, nägu morn. „Sa ei tohi lasta tal üksi minna.”

      Rhonwen läks näost valgeks. „Sa ei tea, millest me räägime.”

      „Te räägite Einion Gweledyddist. Ma hoiatasin sind, Rhonwen!” ohkas Cenydd. „Ma keelasin sul seda teha.”

      Eleyne vaatas nõutult kord üht, kord teist. „Rhonwen?”

      „Ära pane tähele, cariad. Cenydd on kade. Ta tahtis sind ise õpetada.”

      „Ja õpetangi!” Cenydd naeratas talle armastavalt. „Kohe, kui olen tagasi jõudnud. Mind kutsutakse Aberisse,” lisas ta Rhonwenile vaikse häälega. „Piirialal puhkes jälle võitlus.”

      „Aga Gruffydd?”

      „Ta on endiselt Degannwys. Prints Llywelyn saatis Senena ja poisid tema juurde, Dafyddi aga võttis enda kõrvale.”

      Rhonwen vandus tasakesi. „Dafydd niisiis kindlustab oma positsiooni! Me peame midagi tegema, et Gruffyddit aidata …”

      „Dafyddil on ebameeldivus, mis võib ehk aidata.” Cenydd muigas. „Prints võttis de Braose vangi.”

      See nimi äratas Eleyne’i tähelepanu. „Isabella isa?”

      „Täpipealt.” Cenydd pahvatas naerma. „Oleks huvitav näha, kuidas läbirääkijad selle lahendavad. Mul on kahtlus, et Llywelyn ihkab de Braosega endiselt liitu. See teeb Sir Williami ohutuks. Kui abielu kord sõlmitud, saab prints Llywelyn Kesk-Walesis liitlase.”

      „Mis saab Gwladusest nüüd, kui Sir Reginald on surnud?” küsis Eleyne äkki. „Kas ta tuleb koju?”

      „Ta läheb uuesti mehele, cariad,” vastas Rhonwen leebelt. „Ära looda teda siin näha. Vaevalt ta tahakski oma ema katuse alla tagasi tulla.”

      „Võin kinnitada, et seekord tahab ta nooremat meest!” Cenydd naeris tasakesi.

      „Siis palvetan ma, et ta selle ka saaks. Aga praegu me seda ei aruta.” Rhonwen vaatas Cenyddit altkulmu.

      „Kas Sir William tuuakse Aberisse?” Vanemate inimeste sõnavahetus oli Eleyne’ist mööda läinud. „Küll ma tahaksin, et ta tuleks Invictusega.”

      „Ma ei tea, laps,” kortsutas Rhonwen jälle kulmu. „Vaevalt teda põhja tuuakse. Küllap ostab ta end vabaks, enne kui me asjast arugi saame. Tuleb vaid oodata, küllap siis näeme.”

      VII

      Einion oli valinud välja mahajäetud erakukongi Penmoni taga metsas.

      Rhonwen tuli sadulast maha, tuiutades kivihurtsiku suletud ust. Mätaskatuse aukudest immitses suitsu. Eleyne jäi sadulasse, sõrmed kõvasti Cadi laka ümber. „Ära jäta mind üksi.”

      „Pean jätma, kui Einion käsib.” Rhonwen astus ukse juurde, kõhkles viivu ja koputas. Mõnda aega ei juhtunud midagi, siis läks uks aeglaselt lahti. Einioni tikitud tuunikat kattis pikk must mantel. See tegi ta pimedas ukseavas viirastuslikuks, peaaegu nähtamatuks.

      „Oledki kohal. Kus laps on?” Mees vaatas Rhonweni selja taha puude vahele, kus ootas Eleyne. Vihma kallas, piisad trummeldasid lehtedel, rebides neid okstelt lahti. Tüved kiiskasid niiskelt, maapind hobuste kapjade all oli muutunud porimülkaks.

      Eleyne hüppas sadulast. Kaitseks vihma eest oli ta tõmmanud ülle raske villase mantli, mille saba lohises maas, kui ta õnnetuna Einioni poole kõndis.

      „Hästi. Videvikus võid talle järele tulla.”

      „Ei.” Eleyne jooksis Rhonweni juurde tagasi ja klammerdus tema käsivarre külge. „Ei, ma tahan, et ta siia jääks.”

      Vana mees uuris teda. „Imelik, ma ei pidanud sind argpüksiks, printsess.”

      „Ma pole argpüks!” Eleyne ajas kui nõelatult õlad sirgu.

      „Tore. Siis saad hästi hakkama. Tule sisse.” Einion taganes sammu ja andis talle märku sisse astuda. Kui tüdruk ebalevalt pimedusse astus, vaatas Einion kurja pilguga üle õla Rhonweni poole, kes seisis kõheldes vihma käes. „Videvikus!” ütles ta järsult. „Mitte hetkegi varem.”

      Eleyne laskis silmadel hämaras ruumis ringi käia. Tema süda hakkas hirmust taguma, kui Einion ukse sulges. Kui silmad olid pimedusega harjunud, nägi tüdruk, et kong oli tühi, seina ääres oli vaid laud. Sellel põles lugatahiga küünal nõrga leegiga. Keset põrandat kiviringis leegitses sõõrjas tuli. See ajas hooti kirbet suitsu, mis pani Eleyne’i silmad kipitama.

      Tüdruk vaatas kartlikult Einioni poole. Bardi pikk kogu heitis nõrgas valguses seinale hiiglasliku varju. Ta astus pikkamööda laua juurde ja nihutas sellel olevaid karbikesi siia-sinna.

      „Istu, laps.” Nüüd rääkis Einion vaikselt, leebema häälega. „Ära karda.”

      Eleyne otsis pilguga istet, kuid nägi poolpimeduses ainult kokkupandud tekki põrandal. Pärast hetkelist ebalemist istus ta tekile, nii et tuli lahutas teda mehest, kes seisis seljaga tema poole. Vaikuses kõrvu kikitades kuulis Eleyne, kuidas karbil kaas pealt võeti ja karbis miski kõrises.

      „Kuulata.” Einion tõstis käe. „Ütle, mida sa kuuled.”

      Eleyne hoidis hinge kinni. Hurtsik oli tulvil helisid. Tule praginat ja sisinat, kui veepiisad läbi katuse imbusid, vihma rabinat puudel, mehe rasket hingamist – aga mitte midagi muud.

      „Ma ei kuule midagi,” sosistas ta.

      „Mitte midagi?” Einion pöördus talle otsa vaatama. „Kuulata uuesti.”

      Eleyne neelatas. „Ma kuulen vihma,” kogeles ta, „ja tuld.”

      „Hästi.”

      „Ja meie hingamist.”

      „Hästi. Kuulata nüüd. Ja vaata.”

      Einion viskas selle, mida ta peos hoidis, tulle. Viivu vältel ei juhtunud midagi, siis pahvatas ere leek ja põlevatest puudest kostis üminat.

      Eleyne vaatas lummatult. „Kunagi ütles üks mees, et põlevad halud mäletavad lindude laule,” sosistas ta.

      Einion naeratas. „Mäletavad tõesti. Enamgi veel. Palju enam. Vaata. Vaata teraselt tulle. Ütle, mida sa näed.”

      Eleyne tõusis põlvili ja vaatas leekide südamesse. Kuumus kõrvetas ta nägu, silmad jäid valusaks. „Vaata ainult tuld. Tule punast keset.”

      „Ja nüüd.” Einion puistas halgudele kamalutäie ürdipuru ja teise kadakamarju. Tuli suri kohe, paisates paksu kibedat suitsu üles. Eleyne vajus köhides