Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

Einion teab, mida teha.”

      Rhonwen oli võidelnud südametunnistusega juba mitu kuud, Hay nägemusest saadik. Kui Eleyne’il olid võimed, siis tuli neid arendada kodumaa ja Gruffyddi vabadussõja nimel Inglismaa vastu – seda ta teadis. Aga kui Nägijad ja bardid kord Eleyne’i andest kuulevad, jääb Rhonwen temast ilma, peab andma tüdruku nende ja saatuse hoolde.

      „Loll oled, kui Einionile ütled. Ta ei lase tüdrukut käest.” Cenydd küünitas käe veinikannu poole. „Ega sa seda meest ometi siia kutsu?”

      „Pean kutsuma. Ma ei julge enam printsessi käskudest üle astuda. Pealegi on Aberis liiga palju rahutusi ja õnnetusi. Aga hiljem – ma ei tea. Kui Einion arvab, et tüdruk on äravalitu, peab ta sellest printsiga ise rääkima.”

      „Aga tüdruku abikaasa? Kuidas jääb temaga? Ta paneb päris kindlasti pahaks, kui tema naist tahetakse kiskuda paganluse ja ketserluse rüppe. Kuuldavasti järgib Huntingdoni krahv hardalt kiriku õpetusi.”

      „Abielu saab annulleerida.” Rhonwen viskas Huntingdoni krahvi peast nagu ikka, mõeldes tema peale nii vähe kui võimalik. Ta kobas ikka ja jälle amuletti, mida kandis kaelas kleidi all. „Kõike annab korraldada, kui see on jumalanna tahtmine, Cenydd.”

      Mees kortsutas kulmu. Ta pidas nõo kirglikku usku ühtaegu muhedalt kahjutuks ja otsata ohtlikuks. Talle ei meeldinud mõte, et kenast elurõõmsast lapsest tehakse pahaendeline mustas rüüs Kuu teenija. Teisest küljest, mõtles ta judisedes, kui tüdruk on Nägija, siis võib-olla ta ongi juba äravalitu.

      V

      Kolm päeva hiljem istus Eleyne parajasti tikkimistunnis, kui teenija tõi sõna, et Rhonwen tahab teda näha. Eleyne viskas siidiniidid kärmesti käest. Kuigi ta oskas juba ilusasti ja korralikult tikkida ning heledale linasele kaunilt värve sobitada, kippus ta üksluisest tegevusest ruttu tüdinema. Vaheldusest tuli õhinal kinni haarata.

      Rhonwen istus peretoa laua ääres koos vana mehega. Cenyddit polnud. Eleyne pani ukse pettunult kinni ja jäi nende lähedal seisma.

      „Eleyne, see on Einion Gweledydd. Ta on üks su isa barde,” ütles Rhonwen.

      Eleyne tegi aupakliku kniksu, kuid uudishimu oli temast juba võitu saanud. Ta armastas barde, kel oli varuks lõputu hulk jutte ja muusikat, lugusid ajaloost ja Eleyne’i esivanematest. Ta piidles meest, kuid ei tundnud teda ära. Einion oli pikka kasvu, kõhna näo ja säravate arukate silmadega askeetlik mees. Tema pikad juuksed olid hallid, niisamuti habe, ja seljas oli tal raske sügavsinine ohtrate tikanditega rüü.

      Mees sirutas käe ja tüdruk läks kõheldes lähemale.

      „Nõnda, mu laps. Leedi Rhonwen ütles, et sa oled näinud kummalisi unenägusid.” Mehe käsi oli külm nagu marmor. See võttis Eleyne’i külmad sõrmed kõvasse haardesse. Tüdruk tõmbus kohkunult eemale. „Räägi mulle neist,” jätkas mees. Ta polnud kordagi naeratanud ja Eleyne tundis hirmuvärinat.

      „Need polnud midagi, ainult rumalad unenäod.”

      Sedakorda naeratas mees siiski kasinalt, nähtavasti meelde tuletades, et tema ees seisab laps. „Räägi ikka. Ma armastan unenägusid.”

      Eleyne hakkas katkendlikult rääkima, ent ujedus hajus vähehaaval, kui ta taipas, et mees kuulab tema iga viimast kui sõna meelitava tähelepanuga. Kui Eleyne oli jutu lõpetanud, noogutas mees.

      „See, mida sa nägid, laps, juhtus siin üle tuhande aasta tagasi, kui Rooma leegionid marssisid üle meie maa. Nende juht Suetonius keelas druiide tappa. Roomlased tulid Angleseyle, mis oli juba siis püha saar. Alguses nad kartsid väina ületada ja rünnata, sest nägid kaldal ootavaid druiide. Kas sa tead, laps, kes druiidid olid?” Mees ootas viivu ja jätkas tüdruku noogutust nähes. „Seal olid isegi naised, valmis koos meestega võitlema, ja see pilt kohutas roomlasi. Aga viimaks läksid nad üle Traeth Lafani, nagu sa nägid, tapsid kõik druiidid ja panid põlema tammehiied, kuhu lahingus ellujäänud olid peitu läinud. Seejärel hävitasid nad kõik saarel kasvavad tammed.”

      Einion silmitses Eleyne’i teraselt. Tüdruk oli kahvatu ja jälgis teda ainiti. Läks tükk aega, enne kui ta lummatult sosistas: „Kas mitte kedagi ei jäänud järele?”

      „Mõni üksik.”

      „Miks roomlased seda tegid?”

      „Sest nad kartsid. Druiidid olid targad, ägedad ja vaprad ega tahtnud roomlasi Walesi lasta.”

      Ikka veel polnud tüdruk oma nägemuse kohta midagi küsinud.

      Silmad Einioni silmadest suure vaevaga lahti kiskunud, läks Eleyne kitsa akna juurde. Ta nägi teisel pool karjamaad kallast, kus see oli juhtunud, ja taamal väina. Eryri mäed olid täna pilvedesse mähkunud, tõusuvesi oli kõrge, vesi musta kiltkivi värvi.

      „Kas sind ei vaevagi uudishimu, miks sa seda nägid, Eleyne?” küsis mees leebelt.

      Rhonwen jälgis neid närviliselt sõrmi keerutades.

      „Sellepärast, et ma kõndisin paigas, kus see juhtus,” vastas Eleyne lihtsalt.

      „Aga miks seda nägid just sina, mitte leedi Rhonwen?” käis Einion peale.

      Eleyne vaatas talle otsa. Viimaks ometi tõmbus tema laup hämmeldunult kipra. „Võib-olla sellepärast, et ta ei vaadanud.”

      „Ja sina vaatasid?”

      „Ei. Aga mõnikord ma tean, et midagi on näha, kui tahan näha. Ma mõtlesin ikka, et kõigiga on nii, sellest lihtsalt ei räägita, aga nüüd … nüüd ma enam ei tea.” Eleyne’i nägu oli nukker.

      Isabellaga polnud seda kunagi juhtunud. Eleyne’i jutt veidratest tunnetest, mis olid teda Hays vallanud, oli sõbratari ainult naerma ajanud. Rohkem polnud Eleyne julgenud kellelegi midagi rääkida. Peale Rhonweni.

      „Kaugeltki kõigiga ei ole nii, Eleyne. Sul on väärtuslik anne.” Einion naeratas uuesti. „Ka mina näen minevikku ja tulevikku.”

      „Tõesti?” Tüdruku kergendus oli silmaga näha.

      „See on meie soo anne. Druiidid, keda sa nägid, olid meie esivanemad. Sina ja mina põlvneme neist. Mõned neist pääsesid põgenema. Mõned juhtisid vastuhakku roomlastele ja nende leegionid kihutatigi lõpuks välja. Sinu isa põlvneb Britannia muistsetest kuningatest, mina aga druiidi preestritest. Kõigist sinu isa lastest oled just sina äravalitud Nägija, sest sa oled seitsmes laps.”

      Eleyne’i suu oli kuivaks tõmbunud. Järsku tahtis ta ära joosta. Einioni tõsidus rusus teda. Toas oli umbne ja palav. Ta vaatas koldes suitsevat madalat tuld. Leegid lõkendasid: punasinised sõrmed, mis viipasid kutsuvalt, keeled, mis noolisid puud. Suits lõhnas kirbelt: see tuli tormiga kaldale ajunud sooldunud paadilaudadest.

      „Kas ma võin nüüd jälle tikkima minna?” Seda küsis Eleyne Rhonwenilt. Tema ihu oli hirmust jääkülm.

      Rhonwen ei vastanud. Ta vaatas Einionile abitult otsa.

      See on minu süü, kordas ta endamisi. Oli mul vaja talle sellest rääkida? Nüüd ei lase ta tüdrukut enam käest.

      Einion naeratas jälle. „Muidugi võid sa tikkima minna. Aga varsti näeme teineteist jälle. Ma hakkan Llanfaesis käima, et sind ise õpetada.”

      „Mida sa mulle õpetama hakkad?” küsis Eleyne umbusklikult.

      „Palju huvitavat. See meeldib sulle.” Taas naeratus. „Üht pead sa mulle lubama. Et hoiad meie kohtumisi saladuses. Kas sa oskad saladust hoida, Eleyne?”

      „Selge see, et oskan.”

      „Hästi. Peale sinu, leedi Rhonweni ja minu ei tohi keegi teada saada, et ma siin käin. Isegi mitte su sõbratar Luned. Kas suudad saladust ka tema eest hoida?”

      „Vabalt.” Eleyne tegi põlgliku näo. „Mul on tema ees palju saladusi.”

      „Hästi.” Einion tõusis. Ta oli pikk, kõhn ja sirge seljaga. Eleyne vaatas talle aukartlikult alt üles.

      „Ma tulen tagasi kolme päeva