Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

paksu aromaatset suitsu. Tüdruk tundis puude erinevaid lõhnu: õunapuu magusat, tamme vürtsikat, männi teravat vaigulõhna; nägi punasiniseid leeke koorelõhesid noolivat – täpselt nagu torni seinu. Ta värises ägedalt. Öelgu Rhonwen mida tahes, ta polnud halba und näinud. Ta oli olnud ärkvel ja teadis, mis oli juhtunud. Viimaks ometi oli isemoodi teine maailm, mida Eleyne oli seni ainult vilksamisi näinud, tema vaimu haprast tõkkest läbi murdnud.

      TEINE PEATÜKK

      I

      ABER, GWYNEDD, september 1228

      „Sa ei saa mind takistada isa juurde minemast!”

      Gruffydd ap Llywelyn lõi rusika lauale. „Kus ta on?”

      „Teda pole siin!” Poolvend Dafydd vaatas talle külmalt otsa. „Siin” oli ty hir, pikk kivihoone, kuningliku perekonna eraruumid Aberi linnuses ehk llys’is, mis asus Gwyneddi põhjaserval künka nõlval merd ja Anglesey saart vaatavate Eryri mägede veerel.

      „Sa valetad!”

      Gruffyd keeras end väikese õe poole, kes seisis nukralt vendade vahel. „Kus ta on, cariad?”

      „Teda pole siin – Dafydd kõneleb tõtt.” Eleyne vaatas vendadele kordamööda õnnetult otsa. Isa oli ratsutanud Shrewsburysse oma naise juurde, kes oli läinud kolm nädalat tagasi oma abikaasat ja Inglise kuningat lepitama. Llywelyni ja oma poolvenna kuningas Henry III lakkamatus piigimurdmises Walesi piiride pärast oli printsess Joan näidanud end võimeka ja aruka saadikuna. Ta pingutas selle nimel, et tagada oma poja Dafyddi troonijärglus Gruffydi ees, ja see tekitas nii Gruffyddis kui ka tema poolehoidjates paksu verd.

      „Küllap proovis Joan Shrewsburys jälle Inglise kuningale Gwyneddi eest kosta!” Gruffydd pöördus ärritatult kõrvale. „Armas taevane jumal! Kas isa ei saa tõesti aru, mida tema naine teeb?”

      „Joan tegutseb rahu nimel, Gruffydd,” pistis Dafydd mahedalt sekka. „Vennaga läbirääkimisi pidades.”

      „Vennaga!” ägestus Gruffydd. „Kuningas Henry tunnistab teda oma õena alles nüüd, kui see talle sobib. Polnudki nii ammu, kui Joan oli tema meelest kõigest kuningas Johni järjekordne sohilaps!”

      „Kuidas sa julged!” Dafydd pani käe pistodale. „Paavst Honorius III tunnistas minu ema seaduslikuks järeltulijaks. Vähemalt on ta meie isaga abielus.” Ta naeris käredalt. „Hoopis sina oled sohilaps, vennas, ja isa ei jõua ära oodata, et saaks sinust lahti öelda, nii palju kui mina näen.”

      Gruffydd vandus. „See pole tõsi!” karjus ta. „Isa peab minust lugu ja austab mind, nagu ta austas ka mu ema Walesi seaduse all.”

      „Kas tõesti?” Dafydd muigas. „Eks me näe. Mina sinu asemel läheksin Aberist ära. Isa teab, mida sa oled teinud: kuritarvitanud tema usaldust, tegutsenud tema ja minu vastu, ja ta on tõotanud su tiibu kärpida.”

      Gruffyddi nägu oli vihast kaame. End vaevaga vaos hoides keeras ta Dafyddile selja ning naeratas Eleyne’ile mornilt. „Millal isa tagasi tuleb? Ma pean temaga rääkima.”

      Eleyne kehitas õlgu. „Varsti.” Ta oleks tahtnud venna kätt puudutada, tema viha leevendada, niisamuti oleks ta tahtnud Dafyddile küüntega näkku karata. Ta ei teinud kumbagi. Ta hakkas pikkamööda õppust võtma, et vendade tülidesse ei maksa sekkuda. Kui Dafydd oli meheks kasvanud, oli järjest raskem pidada nende teineteisevihkamist lihtsalt armukadeduseks ja vendade rivaalitsemiseks. See, et Llwelyn eelistas otsustavalt alati nooremat poega, oli külvanud surmava seemne; Eleyne taipas vaistlikult, et seda tüli ei võida kumbki ja tema ei tohi poolt valida.

      „Kas vastab tõele, et Sir William de Braose on astunud isa vastu?” küsis ta, et juttu mujale viia. Ta hammustas huulde. Pärast seda, kui Sir William oli pool aastat tagasi Hays toetanud tema soovi sõjahobusega ratsutada, oli tüdruk Isabella isasse salaja kiindunud.

      „Vastab küll.” Gruffydd naeris kalgilt. „Pruudi isa! Nii piinlik, Dafydd bach. Mida sa oma tulevasest naisest nüüd arvad?”

      Eleyne vaatas õnnetult kord ühele, kord teisele vennale otsa. Kuus aastat vanem Gruffydd oli lühikest kasvu, vihast kiiskavate silmadega tulipea. Laiade õlgade ja lihaselise kehaehituse tõttu näis ta Dafyddist suurem, kuigi nad olid ligikaudu ühepikkused. Dafydd, kelle kahvatukuldsed juuksed langesid kaelale ja silmad olid rohelised nagu õel, oli vendadest nägusam. Ja rahulikum. Ta oli ammu õppinud selgeks kunsti, kuidas vend marru ajada ja ise kõrvalt vaadata, mis saab.

      Nüüd oli ta morn. „Küll leian teisigi, kelle võin naiseks kosida. Isabella de Braose pole just suur kaotus.”

      „Aga sa pead Isabellaga abielluma!” hüüdis Eleyne. Südamelähedased tulevikuplaanid varisesid lausa tema silme all. „Pole tema süü, et Sir William peab võitlema kuningas Henry eest. Ta jätab võitlemise, kui oled kord Isabellaga abielus.”

      „Armas lihtsameelne õeke!” Dafydd oli ärritunud. „Sa ei saa millestki aru. Sa oled alles laps!”

      „Saan küll aru!” Eleyne trampis jalgu. „Kindlasti tahab ta endiselt, et Isabella tuleks sulle naiseks. Gwladus pole enam de Braose, nüüd kui Sir Reginald on surnud, ja teie abielu on vaja, et liit püsiks. Pealegi oled sa prints.”

      „Aga mitte õige pärija,” pistis Gruffydd vaikselt vahele. „Kahtlemata on ta seda taibanud. Küll de Braosel võib vast kahju olla, et Gwyneddi tõeline pärija on juba abielus.” Gruffyddi naine Senena oli toonud hiljuti ilmale teise poja, kellele oli taktitundeliselt pandud vanaisa nimi Llywelyn.

      „Sina ei ole tema pärija ega saa selleks kunagi!” surus Dafydd kokkupigistatud hammaste vahelt. „Vanim poeg võid sa ju olla, aga sohilastest ei saa pärijaid!”

      „Ma olen pärija Walesi seaduse ja tava kohaselt!” Gruffydd lõi rusikaga vastu lauda.

      Dafydd muigas. „Aga mind on pärijana tunnistanud isa, kuningas Henry, paavst ja rahvas. Siin pole ju midagi kahelda. Walesi tavadest on lahti öeldud ja nüüd kehtivad feodaalsed seadused. Nüüd teab igaüks oma kohta! Sinul, vend, pole mingit kohta.” Ta võttis laual vedelenud mantli, heitis selle õlgadele ja läks välja.

      Gruffydd pigistas silmad kinni, et end vaos hoida. „Ta ei võida, Eleyne. Ta ei saa minult pärandust võtta! Rahvas toetab mind, mida ta ka ei arvaks.”

      „Sina ja papa olete viimasel ajal paremini läbi saanud,” poetas Eleyne areldi. See polnud päris tõsi, teadis ta. Ta upitas end lauale istuma ja võttis põlvede ümbert kinni. Nii kui Dafydd oli ära läinud, muutus õhkkond lahedamaks. „Papa kuulab sind, ma tean, et kuulab.” Tüdruk naeratas lootusrikkalt.

      Gruffydd sasis armastavalt õe juukseid. „Sa oled alati minu poolel olnud, väike õde, eks ju? Ole selle eest õnnistatud.”

      Eleyne hammustas ebalevalt huulde. „Sina oled kõige vanem. Rhonwen ütleb, et sa oled seaduslik pärija.”

      „Jumala nimel, ma sunnin isa seda tunnistama, isegi kui pean inglaspoiss Davidiga elu lõpuni võitlema!” Printsess Joan kutsus oma poega Davidiks.

      Gruffydd naeratas õekesele, keerutades tema pikki isepäiselt krässus juukseid õrnalt ümber käe. „Kus on siis minu ergutaja Rhonwen? Pole tema moodi sind üksi jätta. Kas sa ei peaks koolitunnis olema?”

      Eleyne naeratas. „Tunnid on tänaseks lõppenud. Me läheme pärast saarele. Peame Llanfaesis ema ootama.”

      Ema, märkas Gruffydd, ei iial emme.

      „Kas sa siis ei taha talle siin, Aberis, tere öelda?” küsis ta leebelt.

      Tüdruk kehitas õlgu. „Siis on tal papa ja Dafyddiga palju rääkida – sinuga muidugi ka,” lisas ta rutakalt. „Ta ei taha näha mind ega Rhonwenit.”

      Gruffyddi silmad tõmbusid vidukile. „See pole tõsi.” Ta kõhkles. „Nii et su ema ja Rhonwen on ikka vaenujalal?”

      „See pole Rhonweni süü …”

      „Ma tean, ma tean. Kui üldse kellegi, siis on see minu süü.