Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

Torni jalam neli korrust allpool oli pimedusse kadunud.

      „See pidi olema lausa pöörane tulekahju,” sosistas Eleyne aukartlikult, tema kassilikult teravad silmad eristasid müüris mustendavaid palgiotsi. „Kas sa olid siin, kui see juhtus?”

      Isabella raputas neelatades pead. „See juhtus enne minu sündimist. Lähme tagasi, Elly. Mulle ei meeldi siin.”

      „Ka siis, kui mina sündisin, puhkes tulekahju,” jätkas Eleyne unelevalt. „Rhonwen rääkis. See hävitas Llanfaesi koja. Hommikul, kui mu isa tuli, oli järel ainult tuhk.”

      „Selle pani põlema kuningas John.” Isabella vaatas alla pimedusse, pigistas kähku silmad kinni ja hakkas judisema. „Siin pole mingit pesa, Elly. Palun lähme ära.”

      Eleyne vaikis. Ta kortsutas kulmu: kuningas John. Emaisa, saatana enese järeltulija, nagu räägiti. Mõttes tegi ta ema vihatud suguvõsale veel ühe musta märgi. Ta tõrjus ebameeldiva mõtte rutakalt peast ja pöördus tagasi käsiloleva ülesande juurde. „Pesa peab olema sees seinaeendil. Ma vaatasin, kuidas nad sisse ja välja lendasid.” Ta pistis käed nii sügavale pimedusse, kui julges. „Pean päeval tagasi tulema. Rhonwen ütleb, et ronk on püha lind, ja ma tahan sulge talismaniks.”

      „Müürsepad ei lase sind sisse.”

      „Me võime tulla koidikul, enne kui nad tööle hakkavad.”

      „Ei.” Isabella nihutas end otsustavalt aknaorvas, kobades jalgadega planke. „Mina lähen tagasi. Kui sa ei taha tulla, võid üksi siia jääda.”

      „Palun. Oota.” Eleyne poleks tahtnud veel minna. Ta armastas külmi iile, pimedust, seda üksildast tuulepesakest. Ta oli täiesti virge. Tal polnud vähimatki soovi minna tagasi tuppa, kus neil oli kahe peale üks voodi, või vastata Isabella kolme õe küsimustele, kus nad olid käinud. Eleanor, Matilda ja Eva olid jäänud lastetuppa – pealtnäha unehõlmas, aga tegelikult kihevil uudishimust, kuhu need kaks kadusid. „Kui jääd, siis räägin sulle, mismoodi on abielus olla.”

      „Sa pole ju päriselt abielus,” nähvas Isabella põlglikult. „Sa pole oma meest näinudki.” Sellegipoolest istus ta orvanurka tagasi, tõmmates külmad päkad märja seeliku alla.

      „Olen küll.” Eleyne oli nördinud. „Ta käis pulmas.” Ta hakkas naerma. „Rhonwen ütles mulle. Isa kandis mind süles ja andis mu peigmehele üle ja tema läks üleni roosaks ja oleks mu äärepealt maha pillanud!”

      „Mehed ei armasta titasid,” märkis Isabella vankumatu veendumusega.

      Eleyne noogutas mornilt. „Nojah, John oli siis alles poisike. Ta oli kuusteist.” Tüdruk vaikis. „Mis sa arvad, kas sulle meeldiks minu vennaga abielus olla?”

      Isabella pidi abielluma Dafydd ap Llywelyniga, kui perekonnad on isekeskis kõiges kokkuleppele jõudnud.

      Isabella kehitas õlgu. „Kas ta on sinu moodi?”

      Eleyne pidas viivu aru, siis raputas pead. „Enda arvates pole ma kummagi venna moodi ja õdede moodi ammugi mitte. Võta või Gwladus!” Mõlemad kihistasid. Eleyne’i vanim õde, temast viisteist aastat vanem ja abielus Isabella vanaisa Reginaldiga, oli tõsine ja vaga noor naine, kes oli püüdlikult hakanud vanainimeslikult käituma, et olla oma viiekümneaastasele mehele sobiv paariline. Ka teised õed olid Eleyne’ist palju vanemad ja abielus: Margaret teise de Braose, Reginaldi vennapoja Johniga, kes elas kaugel Sussexis, Gwenllian William de Lacyga ja Angharad Lõuna-Walesi printsi Maelgwn Fychaniga.

      „Gwladus vihastaks, kui saaks teada, kus me olime,” ütles Isabella kartlikult. Ta pani vastu kihule piiluda üle õla.

      „Mitte pooltki nii hirmsasti nagu sinu ema.” Eleyne’il oli põhjust kahetseda neid kordi, kui ta oli äratanud Eva de Braose raevu üürikeste väljalipsamiste pärast. Paraku oli seda juhtunud kahetsusväärselt tihti. Eleyne vaikis veidi, taibates, et ta polnud Isabellale oma venna kohta midagi julgustavat öelnud. „Dafydd hakkab sulle meeldima. Ta on tore.”

      Isabella hakkas naerma. „Sinu arust on kõik toredad.”

      „Tõsi ka või?” Eleyne mõtles järele. „Nojah, enamik ongi.”

      „Tead, ei ole.” Isabella rääkis oma aastate kohta elutargalt. „Oota ainult, kuni tahad teha midagi, mis neile ei meeldi. Küll sa siis teada saad.”

      Eleyne kortsutas kulmu. Üks inimene oli küll, kes talle ei meeldinud. Aga see oli saladus, mis pealegi tekitas temas häbi ja süütunnet. „Võib-olla. Igatahes praegu tahan ma üle kõige, et sinust saaks minu õde. Seda tahame me kõik, meie isad sealhulgas. Küll meil on siis lõbus, kui sa Aberisse tuled!” Ta võttis Isabella käe alt kinni. „Mis sa arvad, kui ruttu nad kõik ära korraldavad?”

      Isabella kehitas õlgu. „Sellega läheb alati ilmatu palju aega, kaasavarade ja maade ja lepingutega selle ja teise kohta. Tule nüüd, mul on külm.” Ta hakkas end uuesti aknaeendilt libedale plangutisele libistama.

      Eleyne oli mõttesse vajunud ega liigutanud end kohe, kuid järgis siis tõrksalt teise eeskuju, tundes palja istmiku all märga ja külma kivi, sest villane kleidisaba takerdus kareda aknaeendi külge.

      Allajõudmine ei võtnud kaua. Väljavaade ohtlikust kohast pääseda andis Isabellale enesekindluse tagasi ning ta ronis alla niisama vilkalt nagu sõbratar. Torni jalamil vaatasid nad läbi pimeduse teineteisele otsa ja purskasid jälle summutatult naerma.

      „Keegi ei näinud!” võidutses Eleyne.

      „See pole sugugi kindel.” Isabella värises demonstratiivselt, päästes seelikusaba vöö vahelt, nii et see langes jalgu soojendama. „Ma tahan voodisse minna.”

      „Veel mitte.” Eleyne äigas jalaga tahutud kividele, mis olid seina ääres hunnikus. „Lähme hobuseid vaatama.”

      „Ei, Elly. Ma olen väsinud ja mul on külm. Ma tahan voodisse.”

      „Eks siis mine.” Eleyne oli äkitselt kärsitu. „Aga hoia, et sa emandale pihku ei jää!” Selle hoiatuse tõi ta kuuldavale leelutava häälega, kepseldes samas tellingute varjust lagedale, kallava vihma kätte.

      Isabella kahvatas. Eleyne oli juba mitu päeva kostitanud de Braose õekseid jubedate juttudega viirastusnaisest, keda ta olevat oma silmaga lossimüüril näinud.

      „Ma ei usu, et ta olemas on. Sa ütled seda ainult minu hirmutamiseks.”

      Lähedal avanes uks, kolm lõkerdavat teenijat jooksid üle õue ja kadusid müüri najale ehitatud köögi uksest sisse. Lagunenud torni lähedal seisvaid tüdrukuid ei pannud nad tähelegi.

      Kui Eleyne jälle sõbratari poole vaatas, oli see kadunud. „Bella?” hõikas ta. Vastust ei kostnud.

      Eleyne piidles närvitsedes vihma. Järsku polnud ta enam sugugi nii vapper. Öö oli külm, suur õu jälle inimtühi. Valvurid olid muidugi väljas, nad vaatasid keskvallil öhe, ja müüriäärses tallis olid hobused. Ja veel miski. Keegi. Alati kohal. Jälgimas. Tüdruk vaatas ringi.

      „Kas sa oled siin?” sosistas ta.

      Vastust ei tulnud, üksnes tuul ulgus.

      II

      Peretoas lõõmas tuli, pimeduse vastu oli süüdatud tosin küünalt.

      „Minu meelest on nüüd aeg viia Eleyne koju Gwyneddi, mu leedi.”

      Rhonwen oli surunud Eleyne’i vanima õe, Hay isanda Reginald de Braose teise naise Gwladuse linnuse vastvalminud läänetorni nurka. „Tema ja Isabella avaldavad teineteisele halba mõju.”

      Rhonwen, ebatavaliselt pikka kasvu, ilusa näo, kotkanina ja heledate juustega – seda võis aimata ainult kulmuvärvi põhjal, sest Rhonweni pead kattis valge loor – naine oli ligemale kolmekümneaastane ning jalustrabavalt kaunis. Aga mitte veetlev. Gwladus piidles teda salamahti. Rhonwenis oli tõrjuvat külmust ja ükskõiksust. Soojust ja inimlikke tundeid pakkus ta ainult Eleyne’ile, oma kallile hoolealusele.

      Gwladus oli Rhonweni täielik vastand. Ta oli sihvakas, tormakas, kena tumedapäine