Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist. Kerli Nõu

unenägu. Olgugi, et Venemaa pealinn Moskva asub kaardilt vaatates kodu mõttes vaid kiviviske kaugusel, ei saa seda öelda muude külastatud paikade kohta. Ulan-Batori, Ulan-Ude, Irkutski, Novosibirski, Jekaterinburgi asukohta kodus olles kaardilt vaadates tundub aina uskumatum, et sellisesse kohta kunagi sattunud olen. Üks, mis selge: sadade eri rahvuste, mõtteviiside ja arusaamadega suurriigi hingeelust nägime 15 päeva jooksul vaid tolmukübemeid.

      MINU SANDY

23.–31.10.2012Elektrisiniste sähvatustega taevalaotus. Üle kallaste tõusnud jõgi. Aknasse puhuvad tuuleiilid. Teadmatus, kaos ja õnnelik lõpp

      Kui päikesepaistelisel pühapäeval viimaste seas Stockmanni hullude päevade ajal soodusmüügis olnud New Yorgi lennupileti sappa haakisin, oli plaanis teha ja näha kõike muud kui orkaani. Ometi läks teisiti.

      Sinisesse sügistaevasse saabusid esimesed murepilved kolmandal New Yorgis viibimise päeval. Sõnumitoojaks sai sõbranna Kadri, kes ärevale ilmateatele viidates kokkulepitud küllakutse osas meelt muutis. „Vist ei ole hea mõte laupäeval seitse tundi rongis istuda, et juba teisipäeval tormist räsitud suurlinna kaosega võidelda,” vihjas Virginia osariigis kanda kinnitanud kunagine koolikaaslane. Kehitasin õlgu. Moraal enne Sandyt oli suhteliselt ühene: meedia tormihirmudest toitubki. Kaost on ennustatud varemgi. Aga asjatult. Peatselt puhkeva orkaani jutt käis Suure Õuna õhtusöögilaudades paar päeva enne õiget kuupäeva rohkem naljaga pooleks.

      Reedel, kui Virginias ettenägelikumad kohalikud vara kaitseks liivakotte tassisid, vedelesime meie sõbranna Liisiga New Yorgis 44. katusekorruse Manhattani ja East Riveri panoraamvaatega basseinikompleksis. Keerutasime end mullivannis ühelt küljelt teisele. Siunasime lohakat vetelpäästjat, kes iitsatamata pealt vaatas, kuidas karvased pesemata mehed Pesemine kohustuslik silti eirates kuiva kehaga basseini hüppasid. Siis meil veel tõelisi probleeme ei olnud …

HOIATUSTE LAVIIN JA ETTEVALMISTUSED

      Laupäev oli päev nagu iga teinegi. Lihtsalt selle vahega, et hoiatusi meedias peatselt läheneva tormi kohta saabus aina rohkem ja rohkem. Ühistransporti hakati vaikselt koomale tõmbama. Metroo lõpetas töö. Autoga liiklemist soovitati vältida. Asutused rakendasid lühendatud tööpäeva poliitikat. Poed sulgusid. Väljas ulus tuul. Mitte küll selline, mis kedagi veel lendu viiks, kuid oli aimata, et midagi on tulekul. Tõelist tralli ennustati pühapäevaks. Ilmaennustus eksis. Tegelik möll tabas suurlinna esmaspäeva öösel vastu teisipäeva.

      Päev otsa 28. korruse akna taga vilisenud tuul mutus eriti intensiivseks kuue paiku õhtul. Õnneks olime selleks valmistunud. Kokku kandnud toidumoona ja selgeks teinud evakuatsiooniplaanid. Põgus intervjuu uksehoidjaga päädis teadmisega, et elektrikatkestuse korral toimivad meie koduks olnud kõrghoone liftid generaatori pealt. Ühesõnaga, muretsemiseks polevat põhjust. Etteruttav faktitäpsustus: liftid olid pärast orkaani rivist väljas neli päeva. „Ei tea, kas peaks aknad ka kinni teipima?” konsulteeris Liis interneti teel ehitusspetsialistist isaga. Aknaid me siiski teipima ei hakanud, sest spetsialisti sõnul lendavat aknaklaas pigem tuhandeks väikeseks killuks, mitte üheks suureks, mida kleeplindiga püüda. Niisiis teipis Liis kinni vaid aknalengid, et raamide vahelt puhuv marutuul neid hooga lahti ei lükkaks. Elektrikatkestuseks valmistusime täislaetud mobiiliakudega. Igaks elujuhtumiks said aegsasti ka olulisemad telefoninumbrid paberile kirjutatud. Külmkapis leidus mõistlikus koguses toitu, mida gaasipliidil vajaduse korral rahulikult soojaks sussutada.

SANDY, MU SANDY

      Tuul peksis vastu akent ja õues aina pimenes. Hoolimata hoiatusest akendest võimalikult kaugele hoida, oli kiusatus kaldast aina kõrgemale loksuvat East Riverit aeg-ajalt siiski piilumas käia. Kaheksa paiku nägin teisel pool jõge esimest korda, kuidas taevas mõneks sekundiks helesiniseks värvus. Sellel hetkel ei osanud ma seda veel üleujutatud alajaamaga seostada. Oma naiivsuses kahtlustasin sootuks suurlinna halvasti ajastatud valgussõud. Mõned tunnid hiljem oli aga valgussõust asi rohkem kui kaugel. Sähvatusi tuli juurde. Ei läinud pikalt, kui meiegi CNNi ja internetiga hüvasti pidime jätma. Peatselt rammisid küünalde ja taskulampidega tormiilma vaatemängu jagama hingeldavad Liisi kolleegid – kes trepist 10 korrust altpoolt, kes ülevalt. Niipalju siis liftist ja generaatorist. Vesi muudkui tõusis, kattis tänava, teise ja kolmandagi. Jões ujus kõiksugu sodi, pudi ja prahti. Kõrgusest vaadates tundus see samal ajal nii õudne kui ka sürreaalne.