Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist. Kerli Nõu

oli põlanud, ja käratas: „Fuck you!”. Selleks ajaks olin taksoukse enda järelt juba kinni saanud. Kuidas aru sain, et Hiinal selgelt juba liiga hästi läheb? Überluksuslikus juveelipoes keeldus müüja sõrmust vitriinist minu jaoks välja võtmast. Mõmises: „Too expensive” – „Liiga kallis!” Kuidas omal nahal tunda sain, et Hiina ajab nii poliitikas kui ka äris selgelt oma joont? Enamikes moodsates kaubanduskeskustes ei tunnistatud ei Visat ega ka Mastercardi. Müüjad pööritasid silmi. Küsisid kohalikke kaarte või sularaha.

JURTAD JA KÕRBEKUUMUS

      Kaks Pekingi päeva selja taga, kupatati meid rongi. Rööbastel seiklus võis alata. Betoondžunglist oli hommikul ärgates saanud liivamägede ja küngastega kõrb. Aknast vilksatasid eeslid, mõni üksik hobune üritas aasa meenutavate rohututtide vahelt kehakinnitust leida. Vahetevahel jäid silma kariloomad. Maastiku vallutanud hiigelrohututtide vahelt paistsid üksikud savimajad. Mida lähemale kahe riigi piirile jõudsime, seda rohkem märkasime rändhõimudele omaseid telkmaju, jurtasid. Teekonna täpse jälgimiseta GPSilt olnuks raske öelda, kas asume Hiinas või Mongoolias. Fakti, et kogu reis toimub 21. sajandil, tuletasid meelde vaid lõputud elektriliinid. Tõsi, märkamatuks ei jäänud ka keset tühermaad üles tõmmatud mobiilsidemastid. Tiibu pööritasid võimsad tuulepargi tiivikud. Maha ei saa salata raudtee äärde loobitud prügi ja põõsastesse kinni jäänud kilekotte.

      Aknast välja põrnitsemine lõppes keskpäeva paiku. Olime jõudnud piirilinna Erliani. Ees ootas lõuna ja kogu reisi esimene ja viimane rongivahetus. Põhjuseks omavahel sobimatud Aasia ja Venemaa raudteerööbaste mõõdud. Kotid kuulekalt kokku pakkinud, asusime teele. Restoran ootas poole kilomeetri kaugusel. Vahemaast polnuks ehk suurt lugugi, kuid väljas ootas meid lõõskav päike ja 33kraadine kõrbekuumus. Ometi olid õiged vintsutused alles ees. Hiinapärastest roogadest lookas laua taga seitset käiku kugistades ei tulnud meile pähegi, et programmis välja reklaamitud rongide vahetus plaanipäraselt ei pruugi sujuda. Teadmata põhjustel olevat Moskvast Mongooliasse sõitnud Zarengoldi rong rajalt maha tõmmatud. Vastutava pardadirektori naeratuse taga paistis sulaselge ärevus. Tunnid möödusid. Eakate kaasreisijate näole ei toonud naeratust isegi mitte 25minutine Mongoolia muusikute raudteejaama perroonil spetsiaalselt meile esitatud välkkontsert. Mõnevõrra aitasid pettunud rahvamassil auru välja lasta reisifirma kulul pakutud karastusjoogid ja õlu. Kogu rongitäis pisikese rongijaama konditsioneeriga

      VIP-ruumi ei mahtunud. Kolmest suveniiride- ja pudi-padi-leti imetlemisest sai samuti kiirelt villand. Valitses tülpimus.

      Umbes kella seitsme ajal õhtul veeres sõna otseses mõttes meie õuele õnn, sedapuhku kauaoodatud rongi kujul. Kottide rongi laadimine oli jäätud kohaliku kaitseväe hooleks. „Dušši!” karjus mulle kogu päeva higistanud keha ja lahtiste kingade kandmiseks tolmuvärvi muutunud varvaste vahed. Ei läinud kaua, kui puhta moega rongi õhtusöögilauas istet võtsime. Saabus öö. Vaguniga samas taktis rööbaste vahel õõtsudes tekkis tunne, nagu oleksin uinunud hiiglaslikus titekärus.

REOSTATUD ÕHUGA LIIKLUSKAOS – ULAN BATOR

      Hommikul kupee aknakatet kergitades kiirgas väljas ere päike. Zarengoldi logodega bussid olid Mongoolia pealinna Ulan-Batori rongijaama esise kenasti umbe tõmmanud. „Kas teate, miks Ulan-Batori liiklus läänest tulnud inimestel juhtme kokku ajab?” uuris kohalik giid läbi bussimikrofoni. Vaikus. „Sest autot juhitakse siin maal nagu hobust!” Naerupahvakas. Tegelikult ei teinud giid üldse mitte nalja – täpselt nii oligi.

      Maavarade poolest rikkas Mongoolias on kapitalismi lipu all riiki purjetanud ka moodsa ühiskonna pahupool: meeletu tarbimise tulemusel tekkinud jäätmete probleem, linnastumine, ummikud, triiki täis autobussid. Kõike seda kroonib eriti saastunud õhk, mis mäeahelike vahele pidevalt kinni jääb. Kesklinnas ilutsevad naljakad reklaamsildid: Volkswageneid ja Sierrasid teenindav Vip Autopesula, restoran Authentic American Pizza, Rich Korean restoran, L. A. SPA.

      Linnaekskursiooni käigus näeme raudteemuuseumi, tuvidaamiga Choijin Laama templit, veel üht templit ja mõistagi keskväljakul asuva Tšingis-khaani kuju. Mongoolia pealinnast kustumatut muljet ei jäänud.

JURTA JA KIVIHUNNIKUD

      Päev kogus mõnusamad tuurid üles õhtu eel. 90minutine bussireis Mongoolia Alpidele, lähimasse rahvusparki, jäi meelde mitme kandi pealt. Pildistasime üles nii jakke kui ka kõrgeid kivihunnikuid. Viimastega on Mongoolias üldse omaette lood: iga kord, kui kultuurist lugupidav pärismaalane teekonnale asub, käib ta kolm korda ümber kivihunniku, igal ringil ise ühe kivi juurde lisades. Nii tulevat rikkus, reisiõnn kui ka üldine heaolu. Seal, kus olemasolevat hunnikut parasjagu ees ei leita, alustatakse uue kasvatamist.

      Muinasjutuslikest rahnudest ümbritsetud mäenõlvale jõudsime paar tundi enne päikeseloojangut. Silmitsesin loodust nii, nagu oleksin seda näinud esimest korda. Ronisin kõrgema mäeaheliku jalamile loodushääli kuulama. Kauguses virvendas loomakari, keda koerte haugatuste saatel ööpimeduse eest varju aeti. Rohelisel aasal värvi andvad ohtrad põllulilled olid selleks päevaks õied kokku tõmmanud. Maad hakkas võtma pimedus. Sipelgatena jurtade vahel ringi sagivad turistidki näisid maha rahunevat. Laagriplatsile saabus rahu.

      Siin-seal paistis jurtade pikkade plekkahjude korstendest suitsujugasid – laagrikorraldajate organiseeritud kütjapoisid olid lõpuks jalad alla võtnud. Kütmisega olid üldse naljakad lood: 18st jurtast pooled said sooja sisse alles pärast keskööd ning sedagi vaid paariks tunniks. Vaatamata laagriplatsi korraldusmeeskonna lubadusele ka öösiti vaikselt tulekohendamist organiseerida jäi esimene kütmiskord viimaseks. Kevadöös tähendab see külma tuba. Kui talveriideid käepärast pole, mida selga tõmmata, siis väga külma tuba. Betoonalusele rajatud jurtade vahel ja hüttides sees oli tunda iga tugevam tuuleiil. 30. aastates jänkist naljahammas John pajatas hommikul, et pidi omaalgatuslikuks sooja saamiseks tule alustamiseks ohvriks tooma kõik seljakotis leidunud armastuskirjad. Romantiline unelm nomaadide eluviisiga tutvust teha sai selleks korraks täidetud.

NAADAM JA SUREVAD RÄNDRAHVAD

      Järgmisel päeval toodi jurtadega täidetud turismikülasse kõik ülejäänud rongireisijad, kes eelmisel ööl pealinnas mõnusates hotellides olid pikutanud. Turistide seas nurinat tekitanud Mongooliapärasele lõunasöögile järgnes programmis kohalike vibu-, maadlus- ja ratsutamisoskuste demonstratsioon, peenema nimega Naadam. Selle nn täisversiooni võiks kuulsuse ja mastaabi poolest võrrelda eestlaste laulupeoga. Suurürituse ajal kulmineerub nii turistide hulk kui ka kohalike elevus. Meile esitati kuulsa ürituse miniversiooni. Aimu saamiseks piisas sellestki.

      Enim jäi aga sellest päevast meelde külastus jurtasse. Ilmselgelt ei olnud tegemist esimese korraga, kui turismiküla lähedal asuvatesse päriskodudesse 18liikmelise rühmaga „külla” minnakse. Välimuse järgi otsustades 70. aastates perenaine viskas nobedalt piimatee soojendamiseks mõeldud plekk-kannu sõna otseses mõttes tulele – plekkahi oli juba kuum – ja kukkus kapist tasse otsima.

      Jurta-kodu rääkis loo iseenda eest. Nurgas jõrises generaatori peal töötav külmkapp, teise seina ääres asetses pisike televiisor. Sängiservale laotud tekikuhila peal troonis mobiiltelefon. Seinu ilustasid vaheldumisi Tšingis-khaani ja lastelaste pildid ja sinna riputatud kirjud seinavaibad. Läikivate Hiinast pärit nipsasjakeste hulk pannuks punastama ka kõige edevama nännikogujast kollektsionääri.

      Giidi vahendusel saime teada, mida isegi võisime arvata: maale on jäänud vaid vanad. Noored kolisid linna niipea, kui võimalus tekkis. Tagasi ei vaadata. Kolmemiljonilisest rahvastikust on nomaadide eluviisi viljelejaid kõigest 30 protsenti. Vanema generatsiooni mongolid enam telke ei paki ja ringi ei rända. Tulevad ots-otsaga kokku turismi abil.

      Kuskilt ilmus nähtavale kauss isetehtud küpsistega. Turistid vahetasid ebalevalt pilke, kuid keelduda ei julgenud keegi. Isegi imeliku maitsega piimatee jõid kõik lõpuni. Kui jurtas sees oldi piltide klõpsimisega liigset pealetükkimist kartes pigem tagasihoidlikud, siis väljas välgutati kõik tegemata jäänud fotod takkajärgi. Turiste hämmastas mongolite nutikus eimillestki miski välja võluda – omadus, mis meenutab Nõukogude Eestit. Kaameratesse klõpsiti klaaspurgist tehtud lambipirni kate, traktorikummist loomade jooginõu, kasutatud autorehvidest lillepotid. Oma osa tähelepanust said ka lääbakil sigala ning hobusetall ja kõigi lemmik – nädalavahetuseks vanavanemate hoolde usaldatud määrdunud näoga poisiklutt.

      Looduse