Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist. Kerli Nõu

mõttes on võimalik, et sulle ei saa kümme päeva helistada? Kümme? Antarktikasse lähed või?” pinnivad umbusklikud kliendid. Kinnitusest üksinda ei piisa, seletust ja aru tuleb anda pikemalt.

      „Põnev! Ei teadnudki, et sinna tavalisi turiste tassitakse. Räägi lähemalt!” Mahajääjaid huvitavad kõik valdkonnad alates logistikast, rahast ja lõpetades reisikavaga. Detsembri teisel nädalal, lõuna-poolkera suveperioodil on aga Ushuaiasse, Lõuna-Ameerika mandri tipus asuva saarekese hotellifuajeesse kogunenud sadakonna inimesega teistmoodi lood. Sinise kaelapaela külge kinnitatud nimesiltidelt kaasreisija päritolumaa välja selgitatud, küsitakse üksteiselt 90 protsendi ulatuses sama soojendusküsimus: miks just Antarktika? Statistiline tõde motivatsioonikimbust selgub õige pea. Mõne tunni pärast on Vene jäälõhkuja Ljubov Orlova kinosaali sinised pöördtoolid rahvast tulvil. Ülienergiline ekspeditsiooniliider Cheli Larsen, kelle huumorisoon annab silmad ette mis tahes New Yorgi koomikule, küsib nõudlikul häälel: „Kui paljude siinolijate jaoks tähendab randumine Antakrika sadamas oma jalaga puudutatud seitsmendat kontinenti?” Kätemeri varjab sekunditeks viienda deki kinosaali lae. Ometi ei ole viimase linnukese kirja saamine kõigi jaoks eesmärk omaette.

      Lõunalauas istub minu kõrval turbaniga hindu. Kõikidest maailma riikidest on tal veel külastamata jäänud vaid paarkümmend. Tema oli üks käetõstjatest. Teen enda arvates nalja ja küsin, kas nüüd, kus tõepoolest kõik nähtud saab, on Richard Brandsoni kosmoselennule koht broneeritud. „Olen järjekorras kümnes. Ootan põnevusega.” Niipalju siis naljast.

      Oli ka neid, kelle käed alla jäid. 28aastane Taani medõde otsustas Amudsen-Scotti võistlustandrit väisata loodussaadete ajendil. Kui juba Argentiinasse tulla, miks mitte siis möödaminnes ka juba Antaktikasse põigata? 40. pulma-aastapäeva tähistav abielupaar Lõuna-Aafrika Vabariigist tuli aga teoks tegema naispoole lapsepõlveunistust – näha sedasama oma silmaga, mida Discovery kanali filmimees.

      Mida Antaktikal näha saab? Albatrosse, pingviine, vaalu ja hülgeid. Lisaks tuleb kuulata helget kõrvulukustavat vaikust. Tunnetada lummavalt liikumatuid valge vatiga kaetud ürgmägesid. Endasse ammutada maailmalõpu tunnet. Kogeda ümberringi puudumatut tsivilisatsiooni …

KIRJU KONTINGENT

      Karget laadi eksootilise kogemuse järele on kätt sirutamas huvitav läbilõige turistipirukast. Meeskonna andmetel purjetab Ljubov Orloval 25 eri rahvuse esindajat. Oma osa on tulnud saama nii keskealised abielupaarid, nooremapoolsed seiklejatest üksiküritajad, pensionärid kui ka lastega pered. Nimesiltide viimasel real figureerivad valdavalt USA, Kanada, Austraalia ja Lõuna-Aafrika. Mida rohkem rahvusi, ameteid, lugusid ja taustu, seda paremaks ja värvikamaks kujuneb kruiisigurude sõnul kogu reisikogemus. Oma panuse annavad suhete sõlmimisel nii kinosaal, arvukad söögikorrad suurte ühislaudade taga kui ka raamatukogu. Loengud ja filmiõhtud kaasa arvatud. Baarist ma ei räägigi.

      Pärin meeskonnalt eestlaste kohta. 30. eluaastates mehaanik Vladimir nõjatub heatujuliselt valgele käsipuule laeva välisdekil ja vajub mõttesse. Pärit on ta väikesest külast Moskva lähedalt, novembrist märtsini töötab ta Antarktika kruiisilaevadel. Tüdimusest või rutiinist ei maksa isegi juttu teha – igas külastuses on midagi uut. Tuul sasib tema blondiks värvitud juukseid, kuid see umbakaudu sajal korral tööasjus maailma kõrgeimat mannert vaatamas käinud meest ei häiri. „Pole ausalt öeldes veel ühtegi ette tulnud,” tunnistab Vladimir aupaklikult eestlaste küsimuse kohta. Püüan oma erandlikust staatusest mitte tähtsaks muutuda. Lappan peas kõiki teisi mulle teadaolevaid Antarktikat külastanud eestlasi ning jõuan järeldusele, et ju olid nad lihtsalt mõnel teisel laeval. Vaevalt jõuan oma mõttega lõpule jõuda, kui Walesi päritolu geoloogi rollis meeskonnaliige James minu nimesilti vaadates hämmingusse satub: „Juba teine eestlane!” Mis? Kus? Ei lähe palju aega, kui Tallinnast pärit 60. eluaastates Paveliga tervituseks kätt surume. Beeži värvi kahtlaselt suure Hugo Bossi logoga sulejope alt paistab tumelillade triipudega fliissärk, karvase sisuga läkiläki tuule käes lehvimas, haarab mees taskust tehnika järele. „Siin me nüüd oleme. Kaks eestlast, kes Tallinnas kunagi kokkugi ei satuks, Antarktikas!” esineb tugevas vene aktsendis kruiisivälises elus telekaparandajana leiba teeniv Pavel südamlikult pidulikul toonil taskust välja võetud videokaamerale. Koos lendudega üle 6400 euro maksnud reisile tõi rännupisikuga mehe väliseesti sugulaselt saadud pärandus. „Nüüd saab kõik nähtud, igal pool käidud. Järgmine peatus on taevas!” deklameerib Pavel heatujuliselt. Elueesmärk, kauge unistus kõik seitse mannert läbi proovida, on kohe kohe kirjas!

      Esimesed tunnid laevas mööduvad kiiresti. Argentiina lõunaosa saared kaovad silmist. Laine tõuseb. Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikutes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake’i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake’i võimete skaalal on kogetu pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes on titemäng tühi-tähi. Kajutis ringi veerevad veepudelid ja muu merejumala valitsuse alla kuuluv kraam – paar klaasi ja taldrikutevirn köögipoolel – jäävad pärast uhke klirina saatel puruks kukkumist siiski eriarvamusele.

EMOTSIOONID

      Kell on seitse hommikul. Torm on läbi. Abikaasa kargab voodist püsti ja lükkab kajutikardina eest. Sillerdavast veest peegelduvad lumised, 2800–4000 meetri kõrgused kaljurahnud. „See on maailma kõige ilusam, kõige muljetavaldavam vaatepilt, mida iial näinud olen,” tunnistab muidu põhjamaalasele omaselt meeldib-ei meeldi-on kah-skaalal tundeid väjendav meeshing. Laeva ümber ujuvad pingviinid, mööduvad vaalade karjad, jahti pidavad hülged või keset ulgumerd lendavad kolmemeetrise tiivaulatusega albatrossid panevad uudishimust ja vahetust kogemusest parema foto jahil mööda dekki jooksma nii suuremate kui ka väiksemate objektiividega fotokaamera omanikud.

      Fotograafiast saab kogu reisi võtmesõna. Kohvinurgas võrreldakse kaameraid, objektiive, pilte, tulemusi. Vahetatakse kontakte, et paremaid klõpse lauanaabrile läkitada. Räägitakse sellest, millise programmiga ja kuidas pilte töödelda. Veel pole toimunud ühtegi randumist, aga mõnel äkilisemal fotohuvilisel on mälukaardil juba 300 pilti. Tahes-tahtmata meenub anektoot hullumaja basseini ääres tehtud reportaažist, kus energilisemad patsiendid heas tujus sisse-välja kargavad. „Äge! Super! Ja mis veel homme saab, kui vesi ka sisse lastakse!” Ekspeditsioonijuhi sõnul on pettumus välistatud, sest erinevalt teistest ekspeditsioonidest ei tule inimesed maailma salapäraseimat mandrit uudistama konkreetse ootuste nimekirjaga. Suurima emotsioonide tulva loobki tervikpilt, elamus kui niisugune. Ta ei valeta.

      Privaatsus ja maailmalõpu tunne on paar head argumenti, mis igal aastal umbes 40 000 uudistajat kõige hüljatumale mandrile 2000–30 000 eurot maksva reisipaketi kaudu kokku toovad.

      Antarktika vetes kehtib ka vastavasisuline etikett – üksteise vaatevälja laevad ei trügi. Jääolude, tuulte ja tormi suhtes peavad suveperioodil umbes 20 sõitva laeva kaptenid omavahel kõnetunde aga raadio teel.

LAEVALT MANDRILE

      „Mitte läheneda pingviinile rohkem kui viis meetrit. Kui teele satub pingviin, peatu ja anna teed. Ära häiri linde ega loomi. Käi tasa ja ole vagusi. Ära topi mandril olles taskusse mitte midagi, sh isegi mitte väikest kivikest. Esimese rikkumise korral hoiatus. Teise korral maadrile pääsemise keeld ja reisiraha tagasi.” Nõustume tingimustega. Olukorra tõsiduse teavustamist kinnitame vastavasisulisel blanketil allkirjaga.

      „Armsad reisijad, mootoriga kummipaadid saartele minekuks on valmis!” kuulutab laeva raadio. Sooja pesu esimene kiht, teine kiht, veekindlad talveriided, müts, kindad ja kummikud … Meid ootav temperatuur kiigub miinus kolmest pluss kaheni. Raskesti etteennustatavat tuulefaktorit arvestades on riiete valik siiski täppi läinud. Antarktika, siit me tuleme! Pingiinimeri ulatub sama kaugele, kui silm seletab. Õhus tiirlevad kajakad. Kaamerad sähvivad. Tore on üle paari päeva kahe jalaga maa peal olla.

      Kuuest randumiskorrast esimest võib sensatsiooni poolest võrrelda kauaoodatud esiklapsega. Keegi ei nurise isegi ninna tungiva vänge pingviiniheidete lõhna üle. Vaimustus on liiga suur. Olgugi, et jäämägi jääb jäämäeks ja pingviin pingviiniks, on igas kümne päeva jooksul planeeritud