Vaikuse meri. Katja Millay

neid hulga väljamõeldistega oma suve kohta. Tean, et need on väljamõeldised, sest ta jõlkus suurema osa suvest minuga koos ja ma võin kindla peale öelda, et me ei teinud sittagi. Kui jätta kõrvale see, et ta kadus aeg-ajalt minema mis iganes tüdrukuga, keda ta parajasti sebis, vedeles ta mu diivanil.

      Teda nüüd vaadates tundub mulle, et mitte keegi pole kooli alguse üle õnnelikum kui tema. Pööritaksin silmi, kui see ei tunduks nii tibilik, ja vahin selle asemel tuimalt enda ette ning kõnnin edasi. Drew noogutab mulle, kui temast möödun, ja ma vastan samaga. Räägin temaga hiljem. Ta teab, et ma ei lähe tema ligigi, kui ta on teiste keskel. Mitte keegi teine ei tee minust välja ja ma jõuan läbi ülejäänud rahvasumma peahoovile just siis, kui kõlab esimene kell.

      Mu esimesed kolm tundi võiksid olla täpselt üks ja sama aine. Ma ei tee muud, kui kuulan ära reeglid, võtan ainekavad ja püüan ärkvel püsida. Vanaisa ärkas öösel viis korda, mis tähendab, et ka mina ärkasin öösel viis korda. Pean tõesti rohkem magada saama. Nädala pärast saadki, mõtlen ma kibedalt, aga ei hakka sellel praegu pikemalt peatuma.

      Kell 10.45. Esimene söögivahetund. Ma läheksin parema meelega otsejoones tööõpetusse. Nii vara on nõme süüa. Lähen välja ja võtan koha sisse hoovi keskpaigast kõige kaugemale jääva pingi seljatoel, sealsamas, kus olen istunud viimased kaks aastat. Keegi ei tule mind tüütama, sest lihtsam on teha nägu, et mind pole olemas. Ma pühiksin siin istumise asemel pigem pool tundi saepuru, aga praegu pole veel saepuru, mida pühkida. Vähemalt on aeg veel nii varajane, et metallpingid pole päikese käes tulikuumaks muutunud. Nüüd pean ma lihtsalt järgmised, tõenäoliselt päeva kõige pikemad kolmkümmend minutit ootama.

Nastja

      Ellujäämine. Sellega ma praegu tegelen ja see polegi nii jube, kui arvasin. Mulle heidetakse palju kõõrdpilke, ilmselt sellepärast, mismoodi ma riides olen, aga muidu ei räägi minuga keegi. Välja arvatud Drew, see Keni-nukk. Põrkasin temaga täna hommikul kokku, kuid üldiselt möödus vahejuhtum sündmustevaeselt. Tema rääkis. Mina kõndisin edasi. Ta loobus. Olen söögivahetunnini vastu pidanud ja see on nüüd proovikivi. Kellelgi pole seni eriti suhtlemisvõimalust olnud, tänu millele olen saanud senimaani märkamatuks jääda, aga söögivahetund on lihtsalt ülimalt järelevalvevaba põrguauk. Esmapilgul tundub vältimine kõige parema valikuna, aga ühel hetkel tuleb mul pilkude ja kommentaaridega silmitsi seista. Mina isiklikult torkaksin endale parema meelega kaktuse tagumikku, aga paistab, et seda võimalust ei pakuta, nii et võin sama hästi plaastri ühe raksuga maha rebida ja asjaga ühele poole saada. Seejärel otsin tühja tualeti ja kontrollin juukseid ja värvin huuled uuesti üle või – nagu me, argpüksid, seda nimetada armastame – poen peitu.

      Püüan salamahti oma riided üle vaadata ja veenduda, et miski poleks seal, kus see olema ei peaks, ning et ma ei välgutaks rohkem, kui mul algselt plaanis oli. Mul on jalas samad tikk-rihmikud mis reedel, aga seekord valisin sügava dekolteega musta särgiku ja peaaegu olematu seeliku, milles mu taguots sugugi paha välja ei näe. Jätsin juuksed lahti, nii et need langevad üle õlgade ja katavad laubal oleva armi. Mu silmi raamib paks must lainerijoon. Näen välja litsakas ja mõjun ligitõmbavalt ilmselt ainult kõige algelisematele inimolenditele. Drew. Naeratan endamisi, kui mulle meenub, mismoodi ta mind täna hommikul pealaest jalatallani pilguga mõõtis. Barbie oleks sigatige.

      Ma ei riietu nii mitte sellepärast, et see mulle väga meeldiks või et ma tahaksin, et inimesed mind jõllitaksid. Aga mind jõllitatakse valedel põhjustel niigi, ja kui neil on kavas mind valedel põhjustel jõllitada, siis vähemasti peaks mul olema õigus need põhjused välja valida. Pealegi, natuke ebameeldivat jõllitamist on väike hind, mida kõigi eemalepeletamise eest maksta. Ma ei usu, et selles koolis leiduks ainsatki tüdrukut, kes tahaks minuga vestelda, ja need poisid, kes huvitatud oleksid, pole suuremad vestluskaaslased. Ja mis sellest? Kui ma pean pälvima soovimatut tähelepanu, siis olgu selle sihtmärgiks pigem mu tagumik kui psühhoos ja tuksis käsi.

      Margot polnud täna hommikul mu koolimineku ajaks tagasi jõudnud, muidu oleks ta võib-olla üritanud mind ümber veenda. Ma poleks seda talle pahaks pannud. Ma usun, et esimese tunni õpetaja tahtis mind riietumisreeglite rikkumise pärast ette võtta kohe, kui uksest sisse astusin, aga niipea, kui ta oli minu nime oma nimekirjast üles leidnud, juhatas ta mu kohale ega vaadanud terve ülejäänud tunni minu poolegi.

      Kui ema oleks mind kolm aastat tagasi sellisena koolis näinud, oleks ta närvivapustuse saanud, nutnud ja halanud, et on emana puusse pannud, või siis mind tuppa luku taha sulgenud. Nüüd peegelduks ta näol pettumus, aga ta küsiks, kas see teeb mind õnnelikuks, ja mina noogutaksin ja valetaksin, nii et saaksime teha näo, et sellest pole midagi. Riided polekski ilmselt kõige suurem probleem, sest ma pole sugugi kindel, et ema jaoks oleks see lõbutüdruku kostüüm hullem kui meik.

      Mu ema armastab oma nägu. Ta ei tee seda ülbusest ega eneseimetlusest; ta teeb seda austusest. Ta on tänulik kõige eest, mis talle sündides anti. Ja peakski olema. Tal on imeline nägu, ideaalne nägu, taevalik nägu. Selline, millele pühendatakse laule, luuletusi ja enesetapukirju. Just selline eksootilist laadi ilu, mida romaanide meeskangelased ihalevad, isegi kui neil pole õrna aimugi, kes sa selline oled, sest nad peavad su endale saama. Sedalaadi ilu. Selline mu ema ongi. Suureks kasvades tahtsin ma kunagi täpselt tema moodi välja näha. Mõned ütlevad, et näengi, ja võib-olla on see kuskil pealispinna all isegi tõsi. Kui meik maha kraapida ja riietada mind selliseks tüdrukuks, kes vastaks mu praegusele väljanägemisele – ropusuisele tänavatüdrukule, keda „Võmmides” mõnest narkopesast välja tiritakse.

      Kujutlen, kuidas mu ema pead vangutab ja mind pettunud ilmel silmitseb, aga viimasel ajal valib ta hoolega, millal vastu sõdida, ja ma pole kindel, kas ta peaks praegust olukorda selle vääriliseks. Emps hakkab tasapisi uskuma, et võib-olla olen ma lootusetu juhtum, ja see on hea; sest seda ma just olengi ja lahkusin kodust, et ta saaks sellega leppida. Ma olin lootusetu juhtum juba kaua aega tagasi. See mõte teeb mind ema pärast kurvaks, sest tema pole palunud, et nii läheks. Tema arvas, et on oma ime leidnud, ja mina olin ainus, kes teadis, et see nii ei ole, ükskõik kui väga ma soovisin seda talle anda. Võib-olla olingi see mina, kes selle ime temalt röövis.

      Mis toob mind tagasi koolihoovi, kus ma seisan platsi serval nagu külalisesineja „Täiusliku vältimise” keskkooli-erisaates. Mul oli plaanis tulla siia küllalt vara, et enne lõunase sagina tipphetke teisele poole jõuda, aga ajalooõpetaja pidas mind kinni ja need kolm minutit tähendasid seda, et pooltühja hoovi asemel vahin ma praegu hoovi, mis kihab õpilastest. Hetkel olen ma keskendunud mainitud hoovi tervenisti katvatele kiviplaatidele ning sean tõsiselt kahtluse alla oma arukuse tulla kooli üheteistkümne ja poole sentimeetriste tikk-rihmikute otsas. Kaalun oma võimalusi jõuda teisele poole nii, et mu mõlemad jalad ja väärikus puutumata jääksid, kui kuulen, et keegi minust paremal hõikab midagi.

      Pööran instinktiivselt ringi, aga tean otsekohe, et see oli viga. Minust mõne sammu kaugusel pingil istub hääle omanik ja vahib mind ainiti. Ta nõjatub hooletult seljatoele, jalad jultunud soovunelmaid mõlgutades rohkem laiali, kui olema peaksid. Poiss naeratab ja ma ei saa eitada, et ta on oma nägusast välimusest teadlik. Kui eneseimetlus oleks lõhnavesi, siis tema oleks poiss, kelle kõrval poleks võimalik seista, ilma et lämbuma hakkaksid. Tumedad juuksed. Tumedad silmad nagu minul. Me võiksime olla vend ja õde või siis üks neist kõhedust äratavatest paaridest, kes näevad välja nii, nagu peaksid nad olema vend ja õde.

      Ma olen vaatamise pärast enda peale tige. Nüüd, kui ma ringi pööran ja temast välja tegemata üle lahinguvälja suundun, võin olla kindel, et tema silmad – nagu ka iga teine silmapaar tol pingil tema juures – on mu seljale needitud. Ja kui ma räägin seljast, pean ma silmas tagumikku.

      Silmitsen uuesti sillutiskivide ebatasast pinda. Pingest pole juttugi. Pööran pilgu käsilolevale ülesandele just hetkel, kui kuulen teda lisavat: „Kui otsid midagi istumise alla, siis minu süles on vaba koht.” Ja tuli ära! Öeldu pole isegi nutikas ega originaalne, aga tema samaväärselt vaimuvaesed sõbrad naeravad ikkagi. Ja sinna kadus mu lootus meie õitsvast õe-venna suhtest. Astun kõnnitee servalt alla ja hakkan minema, pilk otse ette suunatud, nagu oleks mul veel mõni muu eesmärk peale sellest kõnnist eluga pääsemise.

      Päev