Vaikuse meri. Katja Millay

veel mõne sekundi ja kaalun, kas päästa terve naeratus valla korraga või lasta sel aeglaselt üle näo levida, kui mu mõttelõnga katkestab selja tagant kostev hääl.

      „Aitab, Sarah.”

      Sarah suu, mis, nagu ma kahtlustan, oli avatud selleks, et tuua kuuldavale veel mõni näide oma salvavast vaimukusest, sulgub nii kiiresti, et mul on tunne, et kuulsin, kuidas ta hambaid kokku plaksatasid. Pööran ringi, kuigi tean vist juba niigi, et ainus läheduses olev inimene on viimane, kelles loodaksin õilsat rüütlit leida. Mitte et seda oleks vaja olnud. Rünnakut ju õieti polnudki. Toimunu oli pigem mingi mage solvangute karaoke. Amatööride etteaste. Midagi, mida pigem mõnitad, kui kardad. Sain isegi aru, et need tüdrukud poleks järele jätnud, ja kui ma oleksin selline tüüp, kellele see korda läheks, oleksin ehk haavunud, aga mind ei huvita ja ma pole juba väga pikka aega olnud haavunud.

      Selleks hetkeks olen end täiesti ringi pööranud ja minu silmad pole ainsad, mis mulli sees olevat poissi piidlevad. Tõtt-öelda jälgib teda nüüd õige mitu silmapaari, oodates, kas tema suust tuleb ehk veel midagi. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mõnda „Videvikutsooni” episoodi, kus kõik on mu ümber tardunud ja mina ainus, kes end liigutada saab. Aga ma ei liiguta.

      Poisi pilk püsib Sarah’l ja vaatab teda ilmel, mis vastab tema minuga-ei-maksa-jamada-hääletoonile. Viivuks vilksab ta pilk minule ja siis vahib ta jälle oma käsi, nagu poleks midagi juhtunud. Mõtlen, kas hakata liikuma, aga näib, nagu ei suudaks ma oma jalgu üles leida. Pööran poisile selja ja taban nüüd Sarah’ mind jõllitamast. Tema näoilmes ei peegeldu ei armukadedus ega isegi kibedus, mida ma peaaegu ootan; sellelt vaatab vastu täiesti puhas ja kaljukindel mida põrgut?. Kui väga ma ka püüan oma nägu ükskõiksena hoida, on mul tunne, et minugi ilme on üsna tema oma sarnane, aga tõenäoliselt sootuks teistsugustel põhjustel.

      Sarah’t paistab hullumoodi jahmatavat, et poiss midagi ütles. Mina ei tunne seda tüüpi nii hästi, et teada, kas tema vahelesegamine oli toimunu juures kõige üllatavam asjaolu. Minu meelest oli veider see, mismoodi kõik reageerisid. Kõik jäid vait. Nad ei vaielnud vastu, ei naernud ega küsinud, miks, nad ei eiranud teda ega jätkanud lõõpimist ega pööranud oma mõnitusi tema vastu. Nad lihtsalt jätsid järele. Poiss ütles aitab ja oligi kõik. Sest mina ütlesin nii. Jutul lõpp. Ärge sundige mind seda teist korda ütlema.

      Nende tühiste sekundite jooksul, mil ma siin paigal seisin, on kõik pöördunud oma seniste tegemiste juurde ja võib-olla ma ainult kujutan ette, aga minu meelest on hoovil natuke vaiksemaks jäänud, nagu ei tahaks keegi, et pealt kuuldaks, kuidas ta äsja juhtunut arutab. Mis pagan siin just praegu juhtus?

      Mõtlen selle üle mõni minut hiljem, pärast kooli või siis mitte kunagi, aga praegu tahan ma siit hoovi keskelt kaduda kus kurat. Jõuan üle väljaku ilma edasiste kingaäpardusteta ja õnnekombel on keegi pannud inglise keele tiiva ukse vahele raamatu, nii et saan kohe sisse astuda. Ust lahti lükates vaatan alla ja näen, et see on kunstiajalooõpik, mille kõrval istub muigav Clay, joonistusplokk käes nagu ikka. Tahaksin temalt väga küsida, kas ta teab, milles asi, aga ei saa, ja nõnda lipsan ma sisse. Jõuan poole koridori peale, pööran trepikotta ja nõjatun vastu seina, tänulik, et saan olla üksinda ja vaikuses.