Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Triin Vihalemm

ühiskonnas on sageli olulisemad horisontaalset strukturatsiooni, nt elustiili, kultuuri- ja meediatarbimise mitmekesisust, sotsiaalset sidustatust ja ühiskondlikku aktiivsust kirjeldavad kategooriad, mille kasutamist uuringutes, sh MeeMa projektis esindavad uued mitmemõõtmelised ja üksteisesse sulanduvad kategoriseerimisprintsiibid: klastrid, tüübid ja identiteedimustrid.

      Mitu elustiili ja stratifikatsiooni uurijat (Keller ja Robert, 2011; Sobel, 1981; Richter, 2002) on leidnud, et horisontaalne stratifikatsioon on suuresti tingitud positsioonist vertikaalses hierarhias, kus ülemistel kihtidel on rohkem võimalusi bourdieu’likuks eneseväljenduseks. Samuti on indiviidide võimekus leida endale horisontaalses plaanis individuaalseid nišše seotud ühiskonna moderniseerumisega, mille puhul haaratakse indiviidid alates ülemistest kihtidest kaasa traditsioonilistest suhetest modernsetesse ja modernsetest suhetest omakorda hilismodernsetesse suhetesse. Vertikaalseid ja horisontaalseid struktuurikategooriaid omavahel seostades ja kombineerides saame andmeanalüüsi käigus välja tuua püsivaid mustreid (tüüpe, klastreid) ja luua uusi kontekstitundlikke struktuurikategooriaid, mis iseloomustavad inimeste toimimist ja positsioone ühiskonna erinevatel väljadel (Bourdieu, 2003). Liikudes läbi käesoleva raamatu peatükkide, võib lugeja neid mustreid omavahel võrrelda ning püüda koos autoritega leida vastust raamatu põhiküsimustele, mis on sõnastatud alapeatükis 5.

      Teine oluline sotsiaalse kategoriseerimise ala on väärtuskategooriad kui üldistatud eesmärgid ja kriteeriumid, mis subjekti jaoks viitavad tegevuste soovitavusele või ebasoovitavusele. Meie uuringutes on olulisel kohal väärtushinnangute seos ühiskonnas toimuvate muutustega ja sotsiaalse strukturatsiooniga, nii muutuste endi kategoriseerimine soovitavateks või ebasoovitavateks kui ka suhtumine konkreetsetesse valikutesse.

      Väärtuspõhised on ka kultuurinormid ja käitumismudelid (käsud, keelud, hoiatused, õpetused, ideoloogiad, stsenaariumid), samuti subjektide tegevuste, praktikate mõtestamine, eesmärgistamine, nende tulemuste hindamine. Võib öelda, et inimeste igapäevaelu koosnebki sotsiaalsete praktikate sooritamisest. Sellised sooritused taastoodavad praktikaid kui teatud äratuntavaid üksuseid (entity) ehk kollektiivseid, kultuuris edasikantavaid tegutsemisviise, mida iga indiviid teostab ühtaegu nii unikaalsel kui ka teiste ühiskonnaliikmete jaoks arusaadaval viisil (nt tähtpäevade tähistamine, nutitelefoni kasutamine sotsiaalmeedia jälgimiseks jms). Kui ühtpidi muudavad praktikaid needsamad igapäevaelulised nn mikrosooritused, siis teisalt puudub kõigil ühtmoodi voli ühiskondlikku muutust esile kutsuda ja alal hoida. Praktikate puhul võib rääkida nn koordineerivatest agentidest (Vihalemm, Keller ja Kiisel, 2015; Warde, 2016): organisatsioonidest, tehnoloogiatest, reeglistikest või ka väga mõjukatest persoonidest, kes saavad praktikate kulgu suunata. Samas ei seisne sotsiaalsete praktikate normatiivne, „sundiv“ või „värbav“ olemus toimijate jaoks sageli mitte otsestes ettekirjutustes, vaid tuleneb hoopis praktikate omavahelisest seotusest (Schatzki, 2010). Eri ajastutes, kultuurides, aga ka põlvkondades on omad normatiivsuse ja vastastikuste (mõju)suhete seisukohalt tihedamad ja hõredamad sotsiaalsete praktikate kimbud. Tihedus ja hõredus muutub sotsiaal-kultuurilises aegruumis, oluline roll on siin tehnoloogial, mis muudab praktikate kestust ja sisemist organiseeritust. Näiteks toidutegemine puupliidil oli oluliselt tihedam praktika, mis mõjutas ka teisi pereema päevategemisi (Southerton, 2009), mikrolaineahjud muutsid toiduvalmistamise variatiivsemaks ja hajusamaks, praegu on „kodukokkamise“ kõrge ühiskondlik väärtustatus ja tervislikkuse püüe muutmas söögivalmistamist taas ajamahukamaks ja koordineeritumaks.

      Kolmanda kategoriseerimise telje moodustavad nähtuste olemuse, seoste, põhjuste ja mõjude kohta käivad uskumused (mõisted, skriptid, skeemid, kontseptid, teooriad, kirjeldused), mille seas saab eristada tõenduspõhiseid ehk teaduslikke üldistusi ja tõlgendusi mitteteaduslikest (emotsionaalsetest, kunstilistest, ideoloogilistest, tavateadvuslikest, müütilistest) ning konkreetsetel kogemustel põhinevaid empiirilisi seletusi abstraktsetest ideoloogilistest või teoreetilistest skeemidest (vt van Dijk, 2005). Sotsioloogid Lizardo ja Strand (2010) väidavad (Giddensi 1984. aastal sõnastatud praktilise teadvuse ja diskursiivse teadvuse kontseptsioonile tuginedes), et ühiskonna makrostruktuuride muutumise protsessis toimub kõigepealt n-ö kehaline ja praktiline-tegevuslik, improviseeritud kohanemine, mille puhul on reaalset tegevust raske verbaalselt põhjendada. Alles siis, kui varasemad institutsionaliseeritud seletused uues olukorras ei kehti, hakatakse otsima uusi, mis loob soodsa pinnase ideoloogiate konkurentsiks, mida Lizardo ja Strand nimetavad ka ühiskonna kõrgideoloogiliseks seisundiks (2010).

      Meie uurimuse eesmärk on ühelt poolt selgitada, kuivõrd ideoloogiline eristumine aitab seletada inimeste toimetulekut makrotaseme ühiskondlike muutustega, ning teisalt kombata, kuidas inimesed seletavad ja analüüsivad mikrotaseme muutusi ja probleeme, mis on seotud aja, selle (mitte)jätkumise, elutempo ja kohanemise kiirusega. Küsime, kas ajast ja (kohanemis)kiirusest on saamas uus ühiskondlike pingete, kihistumise ning killustumiste allikas ja sümbol.

      1.1.4. ELAVIKU TRANSFORMATSIOON KUI MEEMA UURIMISOBJEKT

      Ühiskonnakorra muutumine kui elaviku kujundaja

      MeeMa projekti kavandades lähtusime arusaamast, et Eesti iseseisvuse taastamine käivitas ühiskonna kõigi liikmete jaoks paljuski ennustamatu tervikliku muutuse institutsionaalsetes süsteemides, suhetes, tegevusvõimalustes ja reeglites. See sotsiaalse keskkonna terviklik muutumine toimus n-ö normaalse ajaloolise muutusteprotsessi kulgemisega võrreldes kiirendatud tempos ja tehislikul, poliitiliselt kujundatud viisil (Offe, 1996), mis nõudis inimestelt muutustega toimetulekuks olulisi ja tavalisest enam teadlikke pingutusi. Ühiskonna makrotasemel toimunud kiired institutsionaalsed (poliitilised, majanduslikud, ideoloogilised, kultuurilised) muutused lõhkusid ja muutsid kasutamiskõlbmatuks eelmisest, nõukogude ajast pärinevaid institutsioone, avasid suletud piire, muutsid kommunistlikust ideoloogiast kantud arusaamu ja tunnistasid kõlbmatuks endised reeglid ja suhted, kujundades samal ajal kapitalistlikule turumajandusele ja demokraatliku ühiskonna arusaamadele vastavaid institutsioone, reegleid ja suhteid ning suurendades plahvatuslikult liikumis- ja valikuvõimalusi nii ruumis, ajas kui ka mõttemaailmas.

      Karl Polanyi (1944/1967) on selliste nn suurte transformatsioonide toimumise sidunud ühiskondlike muutuste „lahtijuuriva“ mõjuga, mis kutsub esile vastandliku suunaga liikumisi muutuste kiirendamiseks või aeglustamiseks, seniste ruumisuhete ja sotsiaalsete kategooriate säilimiseks. Polanyi teooriast lähtudes on Eestis ja teistes postkommunistlikes maades viimastel aastakümnetel tegemist „suure transformatsiooniga“, mis rebib suure osa ühiskonna liikmetest lahti nende juurdunud (embedded) eluviisist ja suhetest ning tekitab ühiskonnas konflikti kahe samal ajal toimuva liikumise vahel: ühelt poolt muutusi kiirendava ja edasiviiva, teiselt poolt muutusi takistava ja pidurdava jõu ehk Giddensi mõistet kasutades agentsuse vahel. Meie uuringud võimaldavad empiiriliselt esile tuua selle, kuidas on muutunud eri rahvarühmade esindatus edasiviivates ja pidurdavates jõududes, samuti nende toime tagajärjed nii ühiskonna restruktureerumise kui ka arusaamade, hoiakute, püüdluste ja praktikate muutumise aspektist.

      Meie uuringud langesid perioodi, kus 1990ndate ühiskondliku murrangu tulemusel olid tekkinud uued ruumilised ja sotsiaalsed positsioonid. Liikuvuse, ajakasutuse ja tarbimise muutused olid juba teatud määral kinnistunud, mistõttu sai võimalikuks neid muutusi küsitluste abiga välja selgitada. Üks olulisi ühiskondliku murrangu tulemusi on ressursside ümberjaotus, millele järgneb ulatuslik sotsiaalne restrukturatsioon. Ühiskondliku restrukturatsiooni ehk ümberstruktureerimise all mõistame väga ulatuslikke muutusi sotsiaalsete suhete süsteemis, sisuliselt uute struktuuride teket. Strukturatsioon Giddensi (1984) tähenduses viitab sotsiaalsete struktuuride järjekestvusele või muundumisele, seega sotsiaalsete süsteemide taastootmise ulatusele. Sotsiaalne süsteem omakorda tähendab indiviidide või kollektiivsete toimijate (nt sotsiaalsete rühmade) vahelisi taastoodetavaid suhteid, mis väljenduvad regulaarsete sotsiaalsete praktikatena. Samas tuleks silmas pidada, et meie uuringuperioodil olid need ühiskondliku elukorralduse vormid, mille poole tranformatsiooni alguses püüeldi (turumajandus, demokraatia, ettevõtluse ja tarbimise vabadus), lääne ühiskonnas jõudnud kriitilisse seisu seoses globaliseerumise kiirenemise, IKT arengu, terrorismi ning 2008. aastal puhkenud majanduskriisiga, mistõttu pidi Eesti ühiskond lisaks postkommunistlikele reformidele olema valmis ka muutusteks globaalses kontekstis ning nendega pidevalt kohanema.

      Asjad,