Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Triin Vihalemm

ajaloolise õigluse ja sotsiaalse õigluse ümber on kujunenud ka Eesti arengutes keskseks veelahkmeks erinevate poliitiliste jõudude ja arvamusliidrite seisukohtades.

      Siirdeaja kulgemist ei saa Offe esitatud kolmetasandilise siirde mudelit rakendades mõõta mitte niivõrd väliste tähiste alusel, kuivõrd ühiskonna küpsemisega omaenda probleemide mõistjaks ja lahendajaks, ühiskonnas saavutatud uue kultuurilise ja poliitilise identiteediga, õiguskorra ja valitsemise legitiimsusega ning võitjate ja kaotajate vahelise terava konflikti asemel sotsiaalsete kokkulepete saavutamisega.

      Offe pakutud kolme dimensiooni seast kõige põhilisemat, uue identiteedi kujunemist võib vaadelda kui lääneliku tsivilisatsioonikompetentsi kujunemist ehk teisisõnu Ida-Euroopa läänestumist kultuurilises mõttes. Piotr Sztompka (1996) käsitluses võib läänestumist mõista kui vabanemist sovetlikust elukorraldusest ning sideme taastamist ajalooliselt omaste (Lääne-)Euroopa poliitilise ja majandusliku elu vormide ja kultuurinormidega. Ta kirjutab: „Aasta 1989 ei olnud üksnes poliitiline läbimurre autokraatsest üheparteisüsteemist parlamentaarsesse mitmeparteilisse süsteemi, mis on demokraatia ülimaks saavutuseks. See ei olnud ka vaid majanduslik murrang, sotsialistliku plaanimajanduse asendumine põhimõtteliselt vaba kapitalistliku turumajandusega, mida võib pidada kapitalismi taassünniks. See ei piirdunud ka radikaalsete uuendustega institutsionaalses korralduses või siis endise ühiskondliku korra restitutsiooniga, „tagasipöördumisega“ Euroopasse, läände või normaalsesse elukorraldusse, ükskõik kuidas seda ka nimetada. Pigem algas siit uue sotsiaalse korra ülesehitamine erineva päritoluga komponentide veidrast segust. See on põhjalik murrang kultuuris ja tsivilisatsioonis, sügavaimate ümberkujunduste algus ühiskonna kultuurilistes süvastruktuurides ja tsivilisatsioonilises pealiskihis, mille tulemusel aeglaselt ilmneb uus postkommunistlik kultuur ja tsivilisatsioon“ (Sztompka, 1996: 120).

      Sztompka kõneleb uue tsivilisatsioonikompetentsi kujunemise vajalikkusest ligikaudu samas tähenduses, kui Pierre Bourdieu on tarvitanud habitus’e mõistet. Habitus on inimese mõttelaad ja käitumismuster teatud majanduslike, kultuuriliste ja poliitiliste jõuväljadega kohanemisel. Kui need väljad muutuvad, on endine habitus asjakohatu ning põhjustab ebaadekvaatset käitumist ja identiteedikriisi. Uue habitus’e kujunemine on keerukas ja aeganõudev sotsiaalse õppimise ehk resotsialiseerumise protsess (vt Bourdieu, 1977). Postkommunistlike ühiskondade üheks põhiprobleemiks peab Sztompka institutsionaalsete ja kultuuriliste muutuste erinevat tempot. Demokraatlike poliitiliste institutsioonide ja turumajanduslike institutsioonide areng lääne mallide kohaselt toimub suhteliselt kiiresti, samal ajal kui demokraatliku poliitilise kultuuri või ärieetika areng ja lääneliku habitus’e loomulikuks kujunemine võib kesta aastakümneid.

      Milliste mõistete abil kirjeldada ja analüüsida ühiskondlike muutuste mõju erinevatele sotsiaalsetele subjektidele, nende arusaamadele, hoiakutele, püüdlustele, igapäevasele käitumisele? Meie esinduslikes empiirilistes uuringutes on sellisteks mõisteteks elavik, selle dimensioonid, muutumise tegurid ja dünaamika.

      1.1.2. ELAVIKU MÕISTE

      „Mina. Maailm. Meedia“ uuringutega oleme alates nende algusest 2002. aastal püüdnud võimalikult terviklikult haarata inimeste suhet ümbritseva tegelikkusega, seda maailma, milles inimesed tunnevad end elavat. Fenomenoloogilises traditsioonis on seda tähistatud mõistega Lebenswelt, lifeworld.

      Meieni jõudis see mõiste 1970ndate lõpul Alfred Schützi ja Thomas Luckmanni väga inspireeriva raamatu „The Structures of the Life-World“ (1974) kaudu. Tõlkisime seda sisekaemuslikku maailma, mida inimesed enda jaoks olemas olevana läbi elavad, sõnaga elavik (analoogiliselt oleviku, tuleviku ja minevikuga; Lauristin ja Vihalemm, 1979). Kasutasime seda mõistet veel mõnes artiklis ja raamatus (nt Hion, Lauristin ja Vihalemm, 1988: 33–34). Kuna lääne sotsiaalteadustes tollal võidukäiku alustanud sotsiaalkonstruktivistlik suund, millesse mõiste kõige paremini sobib, ei sobinud marksistliku ühiskonnakäsitlusega, ei saanud sõna tollases kontekstis kuigi laialdaselt levida. Kui saksa Lebenswelt ja inglise lifeworld sajandivahetusel Eesti sotsiaalteadlaste seas laiemat tähelepanu leidsid (eeskätt seoses Jürgen Habermasile ja tema järgijatele omases vastanduses system and lifeworld), tõlgiti seda kui elumaailma (vt nt Habermas, 2001: 45).

      Oma uuringutes oleme siiski lifeworld’i eestikeelse vastena eelistanud elavikku nii esimeses „Mina. Maailm. Meedia“ (edaspidi lühendatult MeeMa) põhjal ilmunud raamatus (Kalmus, Lauristin ja Pruulmann-Vengerfeldt, 2004) kui ka käesolevas raamatus. Oma semantilise tausta poolest tundub see olevat mahukam ja mitmeplaanilisem sõna kui elumaailm, sobivam vaste Lebenswelt’ile ja lifeworld’ile kui mineviku, oleviku ja tuleviku, ajaliku ja igavikulise, isikliku ja üldise, välise ja sisemise dünaamilisele ühendusele. Seda kasvõi ülalmainitud keskse opositsiooni mõttes: süsteem kui objektiivne, inimese suhtes väline ühiskondlik tegelikkus ja elavik kui sellele vastav sisekaemuslik konstrukt, inimese ja maailma subjektiivset suhestumist väljendav mõiste tunduvad täpsemini vastavat nii Schützi ja Luckmanni kui ka Habermasi (1987) analüüsi põhifookusele. Uurimuse algse kontseptuaalse skeemi põhiplokke jälgides (Lauristin ja Vihalemm, 2004: 24) on võimalik vastajate elavikku kirjeldada seda kujundavate suhtluse ja infokasutuse praktikate abil eeskätt meedia ja kultuuritarbimise vallas, aga ka poliitikas, ettevõtluses ja materiaalses tarbimises. Teisalt iseloomustavad iga vastaja elavikku selle põhidimensioonide, aja ja ruumi tajumine ning ka tema enesemääratlus kindlate sotsiaalsete kategooriate ja hoiakute abil, milleks on tema väärtused, identiteedid, enda sotsiaalse positsiooni tajumine, suhtumine ühiskonna institutsioonidesse ning toimunud muutustesse.

      1.1.3. ELAVIKU PÕHIDIMENSIOONID

      Aeg

      Meie uuringu fookuses on inimeste igapäevaste praktikate, eelistuste ja uskumuste seos nii Eesti ühiskonnas kui ka maailmas toimunud ja toimuvate muutustega, mida vaatleme aja kui elaviku ühe põhidimensiooni kontekstis. Aega käsitleb Schütz (Schutz ja Luckmann, 1974: 45–58) ühelt poolt individuaalsena – kui subjekti enesepositsioneerimist sündmuste järgnevuse teljel, mille lähtekohaks on hetkel läbielatav sündmus (olevik), millele eelnenud sündmuste rida moodustab mineviku ning tulevaste, ettenähtavate sündmuste rida kulgeb läbi praeguse hetke tulevikku. Sündmus(t)e läbielamine olevikulisena, hetkel (juba või veel) toimuvate, mitte lõpetatutena on üks elaviku olulisemaid kujundajaid.

      Aja käsitlemisel elaviku dimensioonina eristame personaalset ja sotsiaalset aega. Elaviku ajamõõde kui individuaalse Mina jaoks tajutav personaalse aja kulgemine olevikust minevikku on seotud nii argielu mikrotaseme toimingute rütmiga kui ka isikliku elukaare sündmustega (sünnid ja surmad, pereelus toimuvad muutused jne). Sotsiaalses keskkonnas toimivad institutsionaalsed elukorralduslikud raamid (nt tööaja, puhkeaja, kooliaja alguste, lõppude ja vaheaegade ühtlustamine, avalike asutuste lahtiolekuaja ning ühiskondliku transpordi sõiduplaanide kehtestamine, mitmesuguste tähtpäevadega seotud rituaalid jne) sünkroniseerivad personaalset aega ühiskonnaelu rütmide ja muutustega, sotsiaalse ajaga.

      Sotsiaalse aja kulgu määravad kollektiivselt läbielatavad ja perioodiliselt korraldatavad või ühiselt mälestatavad ühiskondlikud sündmused (sõjad, revolutsioonid, valimised, valitsuste vahetused, majanduskriisid jms). Sotsiaalse aja tempot eri valdkondades, nt poliitikasündmuste ja majanduslike reformide või kultuuriliste muutuste erinevat kulgemist siirdeühiskondades, on võrreldud erineva kiirusega käivate kelladega (Dahrendorf, 1990). Personaalse ja sotsiaalse aja suhestamiseks kasutatavad kultuurilised ühismõõdustajad on nt kellaajad, kalendriajad, ajaarvamise alguspunkti määratlemised ja muud kokkuleppelised tähised, mis lubavad kõnelda sündmuste ühe- või eriaegsusest, subjektiivseid ajahetki sünkroniseerida, ühismõõdustada ja ühitada. Traditsiooniliselt on sellist sünkroniseerivat rolli mänginud ka meedia (vt Harro-Loit ja Pallas, 2013). Oma uuringus püüame tabada subjekti personaalse, sisemise aja erinevat sünkroniseeritust sotsiaalsete muutuste ajalise dimensiooniga (küsimustikus viitab sellele muutuste kiiruse hindamine ning muutustega kaasaskäimise, nendest mahajäämise või ettejõudmise tunne). Samuti püüame kombata vastajarühmade sisemise, praegu elatava aja suhestumist kollektiivset ajakogemust määratlevate sündmustega, nt tähtpäevade või