Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Triin Vihalemm

P. (1999). Trust. A Sociological Theory. Cambridge: Cambridge University Press.

      Šein, H. (1978). Eesti NSV vaatajaskonna struktuur. Auditooriumi põhitüübid. J. Peegel (Toim). Sissejuhatus televisioonižurnalistikasse (lk 43–62). Tartu: TRÜ eesti keele kateeder.

      Šein, H. (2005). Suur teleraamat. 50 aastat televisiooni Eestis 1955–2005. Tallinn: TEA.

      Tallo, A. ja Terk, E. (1998). Erinevad generatsioonid üleminekuperioodi Eestis. E. Terk (Peatoim). Eesti inimarengu aruanne 1998 (lk 14–16). Tallinn: ÜRO Arenguprogramm.

      Titma, M. (Toim) (1999). Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne portree. Tartu, Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

      Titma, M. (Toim) (2001). Sõjajärgse põlvkonna elutee ja seda kujundanud faktorid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

      Titma, M. (2002). Sociology – Estonia. M. Kaase, V. Sparschuh ja A. Wenninger (Toim). Three Social Science disciplines in Central and Eastern Europe: Handbook on Economics, Political Science and Sociology (1989–2001) (lk 425–436). Bonn, Berlin, Budapest: Social Science Information Centre, Collegium Budapest.

      Titma, M., Tuma, N. B. ja Roosma, K. (2003). Education as a Factor in Intergenerational Mobility in Soviet Society. European Sociological Review, 19, 281–297.

      Titma, M., Kenkmann, P., Saar, E. ja Uueküla, J. (1990). Ühe põlvkonna elutee. Tallinn: Olion.

      Trubetsky, T. (2009). Anarhia ENSV-s: Eesti punk 1976–1990. Tallinn: Varrak.

      1

      Sotsioloogia eriala avati Tartu Ülikoolis Paul Kenkmanni eestvedamisel 1989. aastal. Arhiivimaterjalidest selgub siiski, et ettepanek luua sotsioloogia õppetool tehti Tartu Ülikooli seaduse lugemisel Riigikogus juba 1925. aastal, kuigi toona jäi idee soiku sobiliku kaadri puudumise tõttu (Waba Maa, 14.05.1925). 1992. aastal avati Tallinnas Humanitaarinstituudis sotsioloogiaõppe suund ning 1997. aastal alustas sotsioloogide koolitamist Tallinna Pedagoogikaülikool (tänane Tallinna Ülikool).

      2

      Esimene avaliku arvamuse uuring Eestis viidi läbi alles 1984. aastal.

      3

      Töökollektiivide rahulolu uuringute metoodikast ja mõningatest tulemustest annab ülevaate uuringute algataja ja juhi Asser Murutari ja Peeter Vihalemma 1972. aastal ilmunud artikkel (Murutar ja Vihalemm, 1972). See toob muuhulgas esile asjaolu, et suures kompleksses uuringus oli põhjalikult vaatluse all ajakasutus, sealhulgas vastajate tunnetatud ajapuudus erinevate tegevuste jaoks, mis rohkem kui 40 aastat hiljem kujunes uuesti uurimisobjektiks küsitluses „Mina. Maailm. Meedia 2014“.

      4

      Elulaadi võib mõista kui tegevusmustrit, mis on määratletud sotsiaalse struktuuri kaudu, ja elustiili kui tegevusmustrit, mis põhineb individuaalsel agentsusel (Rosengren, 1997: 15).

      5

      Raamat on tõlgitud ka inglise keelde (tõlkijad Laine Hone ja Mall Tamm) ning pealkirja all „Life-styles in Contemporary Estonia“ antud välja Perioodika kirjastuses 1988. aastal.

      6

      Longituuduuringu all mõistetakse uurimisstrateegiat, mis keskendub mitmele järjestikusele andmekogumisele ühtedelt ja samadelt indiviididelt teatava ajavahemiku järel (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000: 37).

      7

      Põlvkondadevahelise mobiilsuse all mõistetakse protsessi, kus järgmine põlvkond hõlmab võrreldes vanematega sotsiaalse hierarhia astmetel kõrgema või madalama positsiooni. Põlvkonnasisene mobiilsus tähendab seda, millisele tasemele jõuab indiviid eluea jooksul sotsiaalses hierarhias (Saar, 2010: 25).

      8

      Projekti tulemusi tutvustavate publikatsioonide täielik nimekiri ja raportid on kättesaadavad projekti kodulehel: http://eukidsonline.ut.ee.

      9

      Täielikuma pildi saamiseks varasemast ajast vt Saar, Titma ja Kenkmann, 1994; Titma, 2002; Lagerspetz ja Pettai, 2003; Rosimannus ja Titma, 2004.