Hõrgutav. Susan Mallery

helistas abi.

      „Sinu vanaema on siin,” teatas ta vaiksel häälel.

      Hetkeks soovis Cal leida mingi vabanduse, et teda mitte näha. Kahjuks oli Waterfronti päästmise halvem pool tihedam kontakt vanaemaga.

      „Saada ta sisse.”

      Cal tõusis ja astus ümber laua, et teda tervitada. Gloria Buchanan astus hoogsalt kabinetti niisuguse graatsia ja stiiliga, mis kuulus palju elegantsemal ajal sündinud inimesele.

      Ta oli sale ja keskmist kasvu. Seitsekümmet ületavatest eluaastatest hoolimata oli tema rüht sirge, seljas oli tal rätsepakostüüm ja jalas hirmkõrgete kontsadega kingad. Tema juuksed olid valged ja alati eeskujulikult korras, nägu suhteliselt kortsudeta. Cali õde Dani vandus, et Gloria oli lasknud teha kosmeetilise operatsiooni. Kas seda, või oli ta tõesti nõid ja oskas appi kutsuda üleloomulikke jõude, et säilitada oma head väljanägemist.

      „Gloria,” ütles Cal ja tõmbas talle tooli.

      Vanaema noogutas ja võttis istet. Tema vastu istudes mõtles Cal asjaolust, et ta polnud Gloriat kunagi kutsunud vanaemaks. Isegi mitte siis, kui ta oli noor. Gloria oli ta algusest peale sellest võõrutanud.

      Gloria kehitas seljast karusnahaga ääristatud valge mantli ja asetas kahvatusinise käekoti enda jalge kõrvale vaibale.

      „Ma oletan, et sa oled üleminemiseks valmis,” ütles ta.

      Cal noogutas. „Ma olen Waterfrontis alates homsest.”

      Gloria vaatas avaras kabinetis ringi ja turtsatas kergelt: „Ei ole sedamoodi, nagu hakkaksid sa sellest kohast puudust tundma.”

      „Muidugi hakkan. Me alustasime tühjalt kohalt ja ehitasime üles impeeriumi, mis on väärt miljoneid.” Midagi, mida normaalne inimene respekteeriks, mõtles ta pahuralt.

      „Oh jah. Joogid ja küpsikud. Õige mul impeerium,” ütles Gloria.

      Cal oli selgeks saanud, et temaga pole mõtet vaielda. Tema nägi maailma nii, nagu tema tahtis, ja nii palju kui Cal oskas öelda, oli tema vaade külm ja rõhuv.

      „Sa ei tulnud siia rääkima minu kohviimpeeriumist,” ütles Cal. „Nii et ehk asuksid asja juurde?”

      „Ma tahan rääkida restoranist,” ütles Gloria.

      „Ei sa taha.”

      Gloria tumesinised silmad läksid suureks. „Vabandust?”

      „Astu ettevaatlikult,” ütles Cal talle. „Siin on spetsiaalsed mängureeglid. Kui sa kargad mulle ninna mis tahes asja pärast restoranis, lähen ma minema. Ma lubasin sulle muutusi nelja kuu pärast, tingimusel, et sina hoiad eemale. Ma mõtlesin seda tõsiselt. Üks sõna nõuandeks, üks soovitus, ja kõik on läbi.”

      „Sa jätaksid tõesti oma päranduse sinnapaika?” küsis vanaema, ilme ühtaegu pahane ja võimukas.