Hõrgutav. Susan Mallery

võiks tähtsust olla. Me oleme Caliga olnud lahutatud ligi kolm aastat. Nüüd hakkame koos töötama. See on jumalast uus suhe.”

      Reid vaatas talle otsa. „Usu mind, kui mu vend avastab, et sa oled rase, siis läheb põrgu lahti, ja enamatel põhjustel, kui sina tead.”

      Teine peatükk

      Neli päeva hiljem sõitis Penny Waterfronti ja keeras tühjale parkimisplatsile. Oli tüüpiline märtsipäev: vilu, pilvine ja tõotas vihma. Kui ta astus murenenud sillutisele, hingas ta sisse märja puidu, soolase vee ja kala lõhna. Kajakad kisasid valjusti ja vanal majal oli mahajäetud ilme. Mitmed ümberehitused ja lappimised ei suutnud varjata, et ehitus oli raskeid aegu näinud.

      Pole midagi kurvemat kui mahajäetud restoran, mõtles Penny. Oli keskhommik. Siin oleks pidanud käima vilgas tegevus, kui ettevalmistavad kokad saabuvad oma päeva alustama. Peakokk peaks olema juba planeerinud oma eritoidud ja üle vaadanud kaubasaadetised. Õhus peaks hõljuma grillist kerkivat puusuitsu ja vürtside isuäratavat hõngu. Selle asemel pühkis tema autost mööda lehekülg Seattle Times’ist.

      See oli nüüd tema koht. Ta oli paberid alla kirjutanud ja saatnud tagasi Cali büroosse. Järgmised kolm aastat oli see tema maailm ja tema oli selle saatuse peremees.

      Ärevus ja ootuselevus kiskusid ta kõhu kokku. Normaalsetes oludes oleks ta pühitsenud seda sõprade, toidu ja veiniga.

      „Hea asja eest,” sosistas ta, pannes käe kõhule.

      Üks auto keeras parkimisplatsile. Ta keeras ringi ja vaatas, kuidas tumesinine BMW tema auto kõrval peatus. Ta silmitses kallist kabrioletti ja mõtles vähemalt poolest tosinast märkusest, mida ta võiks teha, kui Cal välja ronib. Kas oli mees viimased kolmkümmend üks aastat ilmale tähelepanu pööranud? Kas oli kabriolett talvel tõesti nii peen?

      Aga kui mees ukse avas ja välja astus, leidis Penny, et ei suuda teha muud kui naeratada ja viibata. Kui mees end täies pikkuses sirgu ajas ja oma nahktagi kohendas, tundis Penny end nagu kõrvalosa mängija meeste odekolonni reklaamis. Tema roll oli põrnitseda kõnealust meesmodelli ammulisui imetluses. Mis tahes roll, mis nõudnuks rääkimist, tulnuks mängida kellelgi, kel aju töötas.

      Pole hea, mõtles ta, kui tal kurk krampi kiskus, reied värisesid ja tema niigi tundlikud rinnad näisid end mehe poole sirutavat. Antud olukorras näis tema sisikonna reaktsioon eks-mehe suhtes tõesti väga paha mõte.

      Ta ei muretsenud, et need märgid tegelikult midagi loevad. Ta oli rase, mis tähendas, et ta veedab oma päevad, supeldes hormoonides. Ta vesistas nutta hallmarki reklaamide juures, nuuksus, kui väikesed lapsed kallistasid kutsikaid, ja üldse tahtis saata maailmale magusaid sõnumeid.

      No ei, sellel, mida iganes ta sel momendil Cali suhtes tundis, ei olnud midagi tegemist mehega ja oli iga kandi pealt tegemist kustukummisuuruse sügoodiga tema kõhus.

      Aga see ei tähendanud, et ta poleks olnud võimeline ennast täiesti lolliks tegema.

      Ta pidi endale meelde tuletama, et ta oli suur, paha peakokk, kes oli kuulus oma raske iseloomu ja täiusetaotlemise poolest. Ta teenis elatis väga teravate nugadega. Ta võis kanakondid paljaste kätega katki murda.

      „Valmis maailma oma õlule võtma?” küsis Cal ligemale tulles.

      „Muidugi. Vähemalt enda väikese osa sellest.” Ta läks mehe järel eesukse poole. „Mul läheb võtit vaja.”

      Mees pistis käe taskusse ja tõmbas välja võtmekimbu. „Need on märgistatud. Eesuks ja tagauks. Kõik laoruumid. Veinikelder ja alkoholiladu.”

      Ta keeras lukust lahti kahe poolega puu- ja klaasukse parema poole ning astus kõrvale, et Pennyt sisse lasta. Naine astus hämarasse, avarasse ruumi ja kui talle hais vastu lõi, soovis, et ta poleks seda teinud.

      „Mis see on?” küsis ta, nina all käega lehvitades. Hais oli vastik kombinatsioon kõrbenud karvadest, roiskuvast kalast ja lihast ning kõdunevast puust.

      „See on natuke tugev,” möönis Cal. „Hoiuruume ei puhastatud, enne kui restoran suleti. Kui ma möödunud nädalal tagasi tulin, oli hais hullem.”

      Penny ei osanud hullemat ette kujutada. Ta võitles, et mitte öökima hakata. Ligi neli kuud kestnud raseduse ajal polnud ta seni veel hetkekski iiveldust tundnud.

      Cal lõi uksepooled lahti ja lülitas sisse ventilaatorid. „Kohe läheb paremaks.”

      Penny hõõrus kinga vastu vaipa. „Lehk ei kao paljalt puhastamisega.”

      „Ma tean. Igal pool söögisaalis on puit, välja arvatud siin. Me teeme põrandad korda, siis asendame selle vaipkatte.”

      Penny lootis, et sellest piisab.

      Vähemalt oli siin ruumi. Kõrge lagi ja suured aknad. Vee ääres einetajad tahtsid tavaliselt vaadet näha. Ta nägi suuri raame söögisaali krohviga. Cal astus nende poole.

      „Nagu sa näed, me teeme kosmeetilisi muutusi. Meil ei ole aega täielikuks ümberehitamiseks.”

      „Hmh.”

      Penny sammus temast mööda. Restorani eesosa ei olnud tema mure, ka ei huvitanud see teda kuigivõrd. Talle olid tähtsad teised kohad – köök nimelt.

      Ta läks söögisaali lõppu ja astus läbi suure kiikukse. Hais oli siin hullem, aga ta eiras seda ning asus vaatama seda, millest saab tema valdus.

      Vähemalt oli see puhas, mõtles ta, kui vaatas suurt puugrilli, aurutajat, kaheksat pliidipõletit, ahjusid. Siin olid ettevalmistuspind: pikk, roostevaba lett salativalamu, riita tõstetud pottide, hautamispannide ja kaussidega. Tal polnud vaja isegi silmi sulgeda, et teada, kuidas see kõik hakkab välja nägema. Pimestav kuumus grillist ja pliitidest. Sisisev aur, hõiked „tellimus” või „valmis tulele panekuks”.

      Et restoran oli nii vana, oli köök suur ja hästi ventileeritud. Vaagnaalused paistsid uued ja kui ta võttis kätte ühe poti, oli see raske ja kvaliteetne.

      „Sa võiksid teeselda, et oled huvitatud,” ütles Cal köögilävelt.

      Naine keeras tema poole. „Millest?”

      „Restorani esiosast. Värvilahendustest ja laudade paigutusest.”

      „Oo, muidugi.” Penny mõtles sekundi, teadmata, mida öelda. „See oli tore. Mõjuv.”

      „Arvad, et saad mind petta?”

      „Ei, kuid see ei peaks sind ka üllatama. Ainus, millest ma hoolin, on see, kui suur on söögisaal ja laudade kuju.”

      Tähtis oli teada, kui palju laudu on kuuele ja kaheksale, ning milline on suurte seltskondade poliitika. Vähe oli asju, mida köögipersonal oleks rohkem vihanud kui ootamatut tellimust kaheteistkümnele.

      „Ma muretsen sulle selle teabe,” ütles Cal. „Nii et mida sa arvad?”

      Naine naeratas laialt. „Pole paha. Mul on vaja teha täielik inventuur. Kui suur on minu eelarve uue varustuse jaoks?”

      „Pane kirja, mida sa vajad, ja ma teatan sulle.”

      Penny krimpsutas nina. „Mina olen peakokk. Minul peaks olema viimane sõna selles, mida ma ostan.”

      „Sa unustad, et ma tunnen sind. Sa valid internetist jumal teab mida Saksamaalt ja Prantsusmaalt ja paned kakskümmend tuhat magama, enne kui ma jõuan silmagi pilgutada.”

      Naine keeras ära, et mees ei näeks tema naeratust. „Seda ei teeks ma kunagi.”

      „Jajah. Seda ütleb naine, kes soovis pulmakingiks nugadekomplekti.”

      Penny keeras kiiresti ringi ja vaatas mehele otsa, enam kui valmis talle ninna kargama. „Cal…”

      Mees katkestas ta kiire pearaputusega. „Vabanda. Ma ei võta enam meie abielu jutuks.”

      „Hästi.”

      Uudis tema suhtest, või endisest suhtest, Cal Buchananiga saab köögipersonali seas üldiseks teadmiseks juba viisteist minutit pärast avamist. Köökides ei olnud saladusi. Kuid ega see veel tähendanud,