Hõrgutav. Susan Mallery

ei pidanud ta mehega pidevalt asju ajama.

      „Ma teen sulle nimekirja,” ütles ta. „Ma teen inventuuri, kui me oleme lõpetanud.”

      „Hüva.” Mees vaatas teda. „Püüa mitte karjuma pista.”

      „Mille pärast?”

      „Meil on lepingud.”

      Penny teadis, et mees ei mõelnud töötajaid, seega jäi üle ainult toit ja teenindamine.

      „Pole minu probleem,” lausus ta.

      „On küll, sest sina pead nendega tegelema.”

      Nii tüüpiline, mõtles naine. Cal oli juhatus. Ta võis mõistusega aru saada, mida tähendas teha süüa kahe- või kolmesajale, aga ta ei tundnud seda oma hinges.

      „Mina rämpsuga ei tööta,” ütles Penny.

      „Kas nad saavad midagi kihva keerata, enne kui sa oletad, et see on rämps?”

      „Kui toit oleks olnud kvaliteetne, ei oleks restoran nüüd suletud,” ütles Penny mehele. „Nii et midagi oli valesti ja ma oletan, et see oli toit. Mul on omad inimesed, kellega mulle meeldib asju ajada.”

      „Meil on lepingud.”

      „Ei, sinul on lepingud.”

      „Sa saad oma osa, Penny. Sina oled osa meist.”

      Kuna polnud kasumeid, millest osa saada, polnud see rõõmus mõte. „Ma tahan sisse tuua oma varustajad.”

      „Me peame enne minu omi kasutama.”

      Penny tundis ära mehe jonnaka suujoone. Ta võiks vaielda ja kisada ja võib-olla ähvardada füüsilise vägivallaga, kuid mees ei taganeks. Jäi üle ainult loogika.

      „Tore. Ma kasutan neid seniks, aga kui nad korragi midagi vussi ajavad, on jutul lõpp. Ma lähen mõne teise juurde.”

      „Kõlab õiglaselt.”

      „Sa parem räägi nendega. Ma võib kihla vedada, et seni pole nad siia oma parimat kaupa toonud. Niisugune asi peab muutuma.”

      „Ma võtan selle ette.” Cal tõmbas taskust pihuarvuti ja kirjutas väikesele ekraanile. Cal oli niisugune mees – alati armunud mänguasjadesse.

      „Kas sellega ei peaks tegelema uus peadirektor?” küsis Penny. „Kas sul pole mitte kohv, mida sa peaksid müüma?”

      „Naljakas, et sina seda mainid.”

      Naine toetas vastu letti ja vaatas meest. Kõik hoiatavad märgid olid olemas: sära silmades, kerge muie, tunne, et ta on täiesti olukorra peremees. Ega ikka olnud küll. Siin käis jutt tema, Penny unistusest ja ta ei kavatsenud lasta kellelgi seda ära suskida.

      „Las ma arvan,” ütles naine kuivalt. „Mulle ei meeldi see, kelle sa oled palganud.”

      „Ma ei tea.” Cal kehitas õlgu, siis naeratas. „See olen mina.”

      Penny oli oodanud nime, mida ta ei tunne, või kedagi, kellega ta oli minevikus töötanud ega sallinud teda. Aga Cal? Kõhus keeras, kui tunne temast üle uhkas.

      Ei. Mitte Cal. See pole üldse hea mõte.

      „Sul ei jää aega,” ütles ta kiiresti. Oh, muidugi, mees oli tubli – nii palju Penny mäletas. Ta oli jätnud perekonna steigimaja, et alustada oma ettevõtet, aga see polnud sellepärast, nagu oleks ta läbi kukkunud. Vastupidi, kasum oli olnud tuntav. Aga siin? Nüüd?

      „Ma võtan neli kuud puhkust,” ütles Cal. „Ma käin ikka oma kohviettevõttes, aga ainult paar tundi nädalas. Ma keskendun Waterfrontile.”

      „Miks sa mulle ei öelnud, kui ma esimesel korral küsisin?”

      „Ma mõtlesin, et sa ei võtaks kohta vastu.”

      Oleks ta seda teinud? Ta polnud kindel. Aga ega ta lasknud mehel teada, et ta polnud kindel.

      Penny naeris. „Jessas, Cal, ma mõtlesin ikka, et sinu vennal on suur ego. Nüüd ma näen, et see on perekonnaviga.”

      Meest ei paistnud see kuidagi häirivat, mis oli just tema moodi. Ta hoopis põrnitses naist.

      „Meie minevikku arvestades oli see igati mõistlik oletus. Koos töötamine mis tahes muudes tingimustes võib olla väljakutseks, kuid restoranis…” Ta hääl kustus.

      Penny keeras ära. Just tema arvamus. „Mul ükspuha, kellega ma koos töötan, niikaua kui ta oma töös hea on. Nii et näita ennast, anna sada viiskümmend protsenti, ja kõik on hästi.”

      „Penny?”

      Naine hingas sügavalt sisse, tahtmata anda järele vihale endas. Sügavale maetud vihale, mis tekitas temas tahtmise nähvata. See oli minevik, ütles ta endale. See oli ammu möödas. Ta pidi seda meeles pidama.

      Aga mehe süütegude nimekiri ei läinud kuhugi. Penny tahtis neid kõiki kõva häälega välja karjuda ja nõuda seletust. Räägi veel mõistmatusest.

      Kuid ta ei suutnud jätta vähemalt üht nendest tuulutamata. Üht kerget, mis tegelikult ei tähendanud enam midagi.

      Ta pöördus uuesti mehe poole ja pani käed puusa. „Mis pagan sul viga oli?” nõudis ta. „Ma olin sinu naine. See oli lihtne algaja töö. Salatid, Cal. Kõigest salatid. Miks ei oleks sa võinud võtta telefoni ja minu eest hea sõnaga kosta?”

      Seda oli ta alati endamisi arutanud, kuid polnud kunagi saanud küsida. Et mees ei olnud temasse uskunud. Mida muud siis veel sai olla? Aga ta ei olnud kindel ja nüüd tahtis ta teada.

      Mees astus sammu tema poole, siis peatus ja raputas pead. „Sa ajad meid hulluks. Palju see nüüd on, neli aastat sellest töövestlusest? Kas sellel on tõesti tähtsust?”

      „Jah on.”

      Mees niheles. „Sa ei usuks mind.”

      „Eks tee proovi.”

      „Asi polnud selles, et ma ei uskunud sinusse. Üldsegi mitte. Sa olid suurepärane. Parim. Asi oli minu perekonnas.”

      Penny kibrutas kulmu. „Mida? Et sinu vanaema näeks sinu naist töötamas? Ta juba teadis, et mul oli töö, Cal. See ei oleks olnud üllatuseks.”

      „Ei. Ma ei tahtnud, et sa temaga seotud oleksid. Talle kättesaadav.”

      Penny teadis, et Cal ja Gloria ei olnud kunagi lähedased olnud, kuid tal oli väga raske uskuda, et see oli põhjuseks.

      „Kasvasin üles kahe õega ja me pidime kolmekesi vannituba jagama,” ütles ta. „Ma tean, kuidas teistega hästi koos mängida.”

      „Ma ei tahtnud sellega riskida. Ma ei tahtnud sinuga riskida. Asi polnud kunagi selles, et sa tööle lähed.”

      Penny ei uskunud teda päriselt, aga nagu Cal oli nimetanud, mis mõte oli nüüd selle üle õiendada? Mees oli tulnud tagasi, palunud teda enda juurde tööle ja tema oli nõustunud.

      „Ükskõik,” ütles ta õlgu kehitades. „Ma lepin sinu kui ajutise peadirektoriga. Ainult ära mulle tee peal ette jää.”

      „Pole minu stiil.”

      „Huvitav,” ütles naine. „Ma mäletan selgesti, kuidas sa kord ütlesid mulle, et ennem jäätab põrgu ära, kui meie koos tööle hakkame.”

      „Sa võtad selle kontekstist välja. Tookord olime abielus. Restoran on abielupaari jaoks liiga väike, et seal koos eksisteerida.”

      „Sa tegid tõesti toona hulga avaldusi. Kui paljud neist olid õiged?”

      Penny ootas, et mees saab pahaseks, et naine söandab teda küsitleda. Mees hoopis naeratas laialt. „Ma oletan, umbes kuuskümmend protsenti.”

      „Sa oled helde.”

      „See tuleb kõnealusest teemast.”

      „Sinust?”

      Mehe naeratus laienes. „Kellest veel?”

      „Mehed,”