Hõrgutav. Susan Mallery

teed?” Küsis naine, kui võttis ühe pekanipähkli. „Sa astusid aastaid tagasi perefirmast välja.”

      Tollal, kui nad abielus olid, mõtles mees. Ta oli põgenenud ainult selleks, et jälle lasta end kaasa tõmmata.

      „Keegi pidi uppuvat laeva päästma,” ütles ta.

      „Jah, aga miks sina? Sina ei hooli perekonna impeeriumist.”

      Cal viskas kakskümmend dollarit lauale ja libises kabiinist välja. „Mul on sinu vastust vaja kahekümne nelja tunni jooksul lepingu saamisest alates.”

      „Sa saad selle järgmisel hommikul.”

      „Tore on.” Cal pillas raha kõrvake nimekaardi. „Juhuks, kui sul on vaja minuga ühendust võtta.”

      Ta sammus restoranist välja ja suundus oma auto poole. Penny kavatses öelda jah. Ta pinnustab meest natuke, aga tehing oli tema jaoks liiga hea, et sellest ära öelda. Kui tal asi õnnestub, kui ta teeks Waterfrontist selle, mida see kunagi oli, siis oleks tal kolme aasta pärast enam kui küllalt kapitali, et oma restoran avada.

      Cal oleks selle aja peale ammu läinud. Ta oli nõustunud tulema ajutiselt ja upitama restorani üles, kuid tal polnud mingit soovi jääda kibeda lõpuni. Tema ainus mure oli päästa uppuvat laeva. Las keegi teine lööb selle läikima ja saab kogu au endale. Tema ainus huvi oli asjast pääseda.

      Penny sammus südalinna Spordibaari natuke pärast kaht. Lõunatajate hulk oli tuntavalt kahanenud, kuigi mõned visad vennad istusid, vahtides mitmesuguseid spordiüritusi, mida ümberkaudsed telejaamad pakkusid.

      Penny seadis sammud otseteed baari ja nõjatus vastu poleeritud puitu. „Hei, Mandy. Kas ta on siin?” küsis ta väga rinnakalt blondiinilt, kes nühkis klaase läikima.

      Mandy naeratas. „Hei, Penny. Jaa. Ta on oma kabinetis. Tahad, et toon teile midagi?”

      Kofeiin, mõtles Penny, siis raputas pead. „Pole vaja.”

      Ta astus baarist paremale, kus väikeses alkoovis olid tualetid, maksuline telefon ja uks sildiga Personal. Sealt oli väike maa Reid Buchanani koli täis kabinetti.

      Reid istus laua taga, mis oli nii suur nagu täismõõduline madrats, jalad tõstetud lauanurgale, telefonitoru surutud kõrva ja õla vahele. Kui ta Pennyt nägi, pööritas ta silmi, osutas telefonile, siis viipa naise sisse.

      „Ma tean,” ütles ta torusse, kuna Penny tegi endale teed kastide vahelt, mis ootasid lahti pakkimist. „See on tähtis sündmus ja ma tahaksin olla kohal, aga mul on enne seda kokkusaamine. Võib-olla järgmisel korral. Mhm. Kindlasti, sina ka.”

      Ta pani toru ära ja oigas. „Mingisugune väliskaubanduse šõu-jama,” ütles ta.

      „Mida nad sust tahtsid?” küsis Penny, kahmas mitu kausta ainsalt teiselt toolilt kabinetis ja vajus kõvale puuistmele. Ta kummutas kaustad mehe juba niigi täis lauale.

      „Pole aimugi. Ennast näidata. Piltnikele naeratada. Võib-olla kõne pidada.” Ta kehitas õlgu.

      „Kui palju nad olid nõus sulle maksma?”

      Reid laskis jalad põrandale ja keeras end naise poole. „Kümme tuhat dollarit. Asi pole selles, et mul oleks raha vaja. Ma vihkan seda kõike. See on petukaup. Ma mängisin vanasti pesapalli ja nüüd olen ma siin. Ma olen erus.”

      Kõigest eelmisel aastal, mõtles Penny. Hooaja avamine oli juba nädala pärast ja kindlasti igatses Reid oma endist elu taga.

      Penny tonksas üht kuhja laual ja vaatas siis mehele otsa. „Ma mäletan selgesti, kuidas sa ütlesid, et tahad nii suurt lauda, mille peal saaks seksida. See oli väga spetsiifiline nõudmine, kui me läksime lauda ostma. Aga kui sa hoiad selle peal niisugust sodiladu, ei ole kellelgi huvi ennast sellel väga muljetavaldaval pinnal alasti võtta.”

      Mees laskus toolis seljakile ja irvitas talle vastu. „Mul pole vaja lauda, et neid alasti saada.”

      „Seda ma olen kuulnud jah.”

      Reid Buchanan oli legendaarne. Mitte üksi oma uskumatu pesapallurikarjääri pärast, vaid ka selle poolest, kuidas naised teda imetlesid. Osalt oli see Buchananite hea välimus ja sarm, mis oli kõikidel vendadel. Osalt see, et Reid lihtsalt armastas naisi. Endised sõbratarid ulatusid traditsioonilistest modellidest ja näitlejannadest kuni emakese maa keskkonnakaitsjateni, kes olid temast ligi kümme aastat vanemad. Taibukad, tobedad, lühikesed, pikad, kiitsakad, lopsakad, temale meeldisid kõik. Ja tema meeldis nendele.

      Penny tundis Reidi aastaid. Ta tutvus temaga kaks päeva pärast kohtumist Caliga. Pennyle meeldis naljatada, et Reidiga oli olnud sõprus esimesest silmapilgust ja Caliga armastus esimesest silmapilgust.

      „Sa ei arva ilmaski ära, mis ma täna tegin,” ütles Penny.

      Reid kergitas oma tumedaid kulme. „Kullake, arvestades seda, kuidas sa mind viimasel ajal üllatanud oled, ma parem ei üritagi.”

      „Ma käisin sinu vennaga lõunal.”

      Reid naaldus toolis tagasi. „Ma tean, sa mõtled Cali, sest Walker on ikka veel üle mere. Hüva, neelasin konksu alla. Miks?”

      „Ta pakkus mulle tööd. Ta tahab mind Waterfronti peakokaks.”

      „Äh?”

      Reid võis olla küll osa perekonnast, aga kui ta poleks möödunud juunis oma õlga viimases pesapalli mängu kolmandikus välja väänanud, ei oleks ta iial äriga tegelema hakanud.

      „See on see kalarestoran, jah?” küsis ta.

      Penny naeris. „Just. Ja Buchanan?s on steigimaja ja sina pead Spordibaari ja Dani hoolitseb Burger Heaven?i eest. Jessas, Reid, see on sinu pärandus. Sul käib siin perekonna impeerium.”

      „Ei. Minul on kaks ühe hinnaga spetsiaalset isutekitajat. Kas võtad koha vastu?”

      „Arvan küll.” Penny kummardus ettepoole. „Ta pakub mulle üüratut palka ja ma saan oma protsendi kasumist. Just seda olen ma oodanud. Kolme aasta pärast on mul piisavalt raha, et avada oma restoran.”

      Reid vaatas talle otsa. „Ma ütlesin sulle, et ma annan sulle selle raha. Ütle ainult, kui palju ja ma kirjutan tšeki välja.”

      Penny teadis, et Reid võib seda teha. Tal olid miljonid investeeritud igat liiki äridesse. Aga Penny ei võtnud laenu sõbralt. See oli üsna sedamoodi, nagu oleks vanemad su käendusele võtnud.

      „Mul on vaja seda ise teha,” ütles ta. „Sa tead seda.”

      „Jah, jah. Sa võib-olla tahad vimmast lahti saada, Penny. See paneb su imelikult käituma.”

      Penny ei pööranud sellele tähelepanu. „Mulle meeldib mõte, et äratan Waterfronti surnust ellu. Ma saan veel suuremaks staariks, mis teeb minu restorani veel edukamaks.”

      „Mitte siis, kui lased kõigel sellel endale pähe hakata.”

      Penny naeris. „Vaat, kes nüüd räägib. Sinu ego mahub vaevu lennukiangaari ära.”

      Reid tuli ümber laua ja kükitas tema kõrvale. Ta võttis naise näo käte vahele ja andis talle põsele musi. „Kui sa just seda tahad, siis tead küll, et mina olen sinu poolt.”

      „Aitäh.” Penny lükkas tumedad juuksed mehe laubalt ja teadis, et elu oleks nii mõneski mõttes olnud hulga lihtsam, kui ta oleks Cali asemel võinud armuda Reidisse.

      Reid tõusis ja toetus vastu lauda. „Millal sa alustad?”

      „Kohe, kui paberid on alla kirjutatud. Ma olen kuulnud, et see koht vajab täielikku remonti, aga meil ei ole selle jaoks aega. Me peame leppima kiire kohendamisega. Mul on vaja menüüd kokku panna, köögipersonal palgata.”

      Reid pani käed rinnal vaheliti. „Sa ei öelnud talle, ega?”

      Penny niheles oma toolil. „See ei ole tähtis informatsioon.”

      „Kindlasti on. Las ma arvan. Sa arvasid, et ta ei palka sind, kui ta teab, aga kui sa juba kohal oled, ei saa ta sind vallandada.”

      „Sinnapoole.”

      „Kaval,