Püha misiganes. Sarah Dessen

pitsast suutäie, ehkki polnud tegelikult üldse näljane. Siis hammustasin veel ühe suutäie. Edasi pidin end juba jõuga ohjes hoidma, et mitte kogu lõiku korraga suhu toppida. Tähendab, pepperonipitsa on ju ikkagi pepperonipitsa. Kõige harilikum sort. Aga see siin oli imehea. Tainas oli korraga nii pehme kui ka krõbe ja kaste oli just parajalt vürtsikas, mitte otseselt magus, kuid peaaegu hõrk. Ja juust – selle kirjeldamiseks ei jätkunud sõnu. Helde taevas.

      Olin nii süvenenud oma pitsalõigu kugistamisse, et ei märganudki kohe, kuidas keegi leti tagant välja tuli. Siis kuulsin küsimust:

      „Kas maitseb?”

      Tõstsin pilgu ja nägin umbes mu isa vanust meest. Ta võis tegelikult olla natuke noorem. Mehel olid hallisegused tumedad juuksed ja põll.

      „See on suurepärane,” vastasin. Mul oli suu alles täis. Neelasin pitsa alla ja lisasin: „Ilmselt parim, mida kunagi saanud olen.”

      Mees naeratas meelitatult ja võttis siis kassaaparaadi kõrvalt YumYum’ide kruusi. „Kas sa kommi said juba? See on täiuslik järelroog. Aga suhkruvati- või mullinätsumaitseliste otsimisele ära aega raiska. Neid meil pole.”

      „Ma kuulsin juba, et need on väga populaarsed.”

      Mees krimpsutas nägu ja vangutas pead ja siis kuulsin minagi, et tagauks avati. Hetk hiljem kõndis noormees minust mööda ja blond tüdruk lonkis tal sabas. Tüdrukul oli pulgakomm käes. Roosa.

      „Mis ajast meil leti valveta jätmise komme tekkis?” küsis mees tangidega pitsalõike sättides. „Mulle pole keegi öelnud, et nüüdsest inimeste aususele rõhume.”

      „Ära karju ta peale,” kamandas tüdruk. Ta kandis õlapaeltega kleiti ja plätusid. Ühe käe ümber oli hulk hõbevõrusid. „Ta turgutas mind.”

      Vanem mees tegi ahjuukse lahti, piilus sisse ja lõi ukse pauguga kinni. „Sind oli vaja turgutada?”

      „Täna oli küll.” Tüdruk tõmbas kassa vastas asuva laua alt tooli välja ja istus. „Daniel jättis mu maha.”

      Mees peatus ja pöördus tema poole vaatama. „Mida? Tõsiselt räägid või?”

      Tüdruk noogutas aeglaselt ja toppis kommi uuesti suhu. Hetk hiljem sirutas ta käe lähima salvrätikutopsi poole, võttis räti ja kuivatas sellega silmi.

      „Mulle pole see kutt kunagi meeldinud,” teatas vanem mees uuesti ahju poole pöörates.

      „Meeldis ikka küll,” vaidles noormees vaikselt vastu.

      „Ei meeldinud. See kutt oli liiga ilus. Vaata ta juukseid. Sihukeste juustega kutti ei saa usaldada.”

      „Isa, sellest pole midagi,” lausus tüdruk endiselt silmi tupsutades ja tõmbas kommi suust välja. „Tal on viimane keskkooliaasta, ta ei tahtnud ennast siduda ja muu bla-bla-bla.”

      „Mingu persse,” vastas tüdruku isa ja vaatas vilksamisi minu poole. „Vabandust.”

      Tundsin, et jäin pealtkuulamisega vahele, ja läksin näost punaseks. Asusin uuesti oma pitsa kallale.

      „Jama on see,” jätkas tüdruk järgmist salvrätti võttes, „et kui Jake mu suve alguses maha jättis, rääkis ta täpselt sama juttu. „Suvi on! Ma ei taha end kellegagi siduda!” No tõesti, ma ei saa sellisest aastaajalisest mahajätmisest aru. See on väga julm.”

      „Need juuksed,” pomises mees. „Need juuksed pole mulle kunagi meeldinud.”

      Välisuks avanes ja sisse tulid kaks noorukit, mõlemal rula kaenlas. Kuni nendega tegeldi, jõudsin mina oma pitsa lõpetada, püüdes mitte vaadata blondi tüdrukut, kes oli ühe jala istumise alla tõmmanud ning vahtis lõuga käele toetades ja pulgakommi lutsutades aknast välja.

      Rulatajad leidsid endale laua ja peagi toimetas noorem mees neile tellitud toidu kätte. Tagasiteel leti taha puudutas ta korraks tüdruku õlga ja ütles midagi minule kuulmatut. Tüdruk vaatas noormehele otsa, noogutas, ja too läks edasi.

      Vaatasin kella. Kui praegu siit ära lähen, jääb õhtusöögini ikka veel vähemalt tund. Sellele mõtlemine tekitas tunde, nagu oleks mul raske koorem turjal. Rannapitsa polnud mingi ideaalne koht, kuid siin polnud vähemalt need tuttavad neli seina, mis mulle tühjust kiirgasid. Tõusin ja tõin endale veel juua.

      „Peaksid kommi võtma,” sõnas tüdruk, kui hakkasin lauda tagasi minema. Ta pilk oli endiselt aknast välja suunatud. „Need on tasuta.”

      Vastupanu oli ilmselgelt mõttetu. Minult oodati seda. Läksin kruusi juurde ja hakkasin uuesti selles sobrama. Ootasin tegelikult, millal tüdruk mulle ütleb, et roosasid komme ei ole, aga ta ei öelnud seda. Ometi kõnetas ta mind peagi.

      „Millist maitset sa otsid?”

      Kiikasin tüdruku poole. Tema isa määris leti taga tainasõõrile kastet ja too minuvanune kutt luges kassat üle. „Kaljamaitselist,” vastasin.

      Tüdruk vaatas mulle otsa. „Päriselt või?”

      Ta oli ilmselgelt šokeeritud. See üllatas mind nii, et ma ei osanud midagi vastatagi. Kuid ta rääkis ise edasi.

      „Mitte kellelegi,” teatas ta, „ei meeldi kaljamaitselised Yum-Yum’id. Need jäävad alati järele, isegi siis, kui kõik muud viletsad, nagu segamaitselised ja põldmarjakommid, on läinud.”

      „Mis põldmarjal viga on?” küsis vanem mees.

      „See on sinine,” vastas tüdruk otsekoheselt ja pöördus uuesti minu poole. „Sa räägid täitsa ausalt või? Kas need on tõesti su lemmikud?”

      Nüüd vaatasid kõik minu otsa. Neelatasin. „Noo… jah.”

      Vastamise asemel lükkas tüdruk oma tooli eemale ja tõusis püsti. Enne, kui arugi sain, mis toimub, kõndis ta juba minu poole. Mõtlesin, et nüüd läheb vist esimest korda elus kommieelistuste teemal tüliks, aga ta möödus minust. Pöördusin ja nägin, et ta läheb tagaruumi ukse juurde, avab selle ja siseneb.

      Vaatasin leti taga askeldava mehe otsa, kuid too kehitas vaid õlgu ja puistas pitsale juustu edasi. Tagaruumist kostis nüüd sahtlite avamist ja sulgemist ning kapiuste paukumist, aga ma ei näinud, mis seal toimub. Siis jäi tagaruumis vaikseks ja tüdruk tuli tagasi, kilekott käes. Ta tuli mulle nii lähedale, et meie vahel oli vähem kui kümme sentimeetrit, ja ulatas kilekoti mulle.

      „Ole lahke,” teatas ta. „Need on sulle.”

      Võtsin koti vastu. Selles oli vähemalt viiskümmend kaljamaitselist YumYum’i pulgakommi, võib-olla rohkemgi. Jõllitasin neid terve minuti kõnevõimetult, enne kui tüdrukule otsa vaatasin.

      „Mina võin neid ju vihata, kuid need on ikkagi kommid,” selgitas tüdruk. „Ma ei suutnud neid lihtsalt minema visata.”

      Silmitsesin uuesti kilekotti. See oli mu käes täitsa raske. „Aitäh,” ütlesin.

      „Pole tänu väärt.” Tüdruk naeratas ja sirutas käe. „Mina olen Layla.”

      „Sydney.”

      Surusime kätt. Tekkis vaikus. Kui talle uuesti otsa vaatasin, kergitas ta kulme.

      „Oh,” ütlesin kähku, võtsin kotist pulgakommi ja harutasin paberist lahti.Toppisin kommi suhu ja olin hetkega jälle kümneaastane ning koos Peytoniga tagasiteel poest, kus me oma taskuraha kommidele kulutasime. Tema valis alati šokolaadi, kas siis metsa- või maapähklite või karamelliga. Minule meeldis puhas suhkur ja pikk nauding. Igas YumYum’i pakis oli vähemalt kaks kaljakommi. Sõin alati ühe neist kohe ära ja teise hoidsin lõpuks, kui kõik muu oli juba söödud. Mõtlesin oma Lincolnis viibivale vennale ja küsisin endalt, kas neile seal antakse üldse šokolaadi. Mõtlesin, et peaksin paluma emal talle sinna šokolaadi viia.

      Just siis helises letil telefon. Noorem mees vastas kõnele.

      „Rannapitsa, Mac kuuleb.” Ta haaras märkmeploki ja tõmbas kõrva tagant pliiatsi. „Mhmh. Jah. See paneb ühe dollari juurde. Muidugi. Teie aadress?”

      Vanem mees luges