Püha misiganes. Sarah Dessen

päeval ärkasin ema karjumise peale. See oli õudne loomalik röökimine, milletaolist ma polnud iial varem kuulnud. Mõistsin esimest korda elus, mis tunnet mõeldakse, öeldes, et veri tardus soontes. Jooksin toast välja ja trepist alla ning peatusin äkki otse enne köögiläve, taibates järsku, et ma ei pruugi üldse valmis olla köögis toimuva nägemiseks. Kuid siis hakkas ema ulguma ja ma sundisin end kööki astuma.

      Ema põlvitas maas, pea norus. Isa kükitas ta ees ja hoidis ta õlgadest kinni. Ema hala oli õudne, hirmsam kui piinleva looma hääl. Mõtlesin esimese hooga, et nüüd on mu vend küll surnud.

      „Julie,” ütles isa. „Hinga, kullake, hinga.”

      Ema raputas pead. Ta oli näost valge. Oma tugevat ja asjalikku ema niisuguses seisundis näha oli üks hirmutavamaid asju mu elus. Tahtsin ainult, et see lõpeks. Seega sundisin end rääkima.

      „Ema?”

      Isa pöördus ja märkas mind. „Sydney, mine üles. Ma tulen kohe järele.”

      Läksin üles. Ma ei osanud midagi muud teha. Istusin voodile ja ootasin. Aeg tundus sel hetkel päriselt peatuvat ja ma ei teagi, kas viieks või viieteistkümneks või jumal teab, mitmeks minutiks.

      Viimaks ilmus isa lävele. Märkasin esimese asjana, et ta särk oli väga kortsus ja mitmest kohast venitatud, nagu oleks keegi sealt sikutanud. See jäi mulle palju selgemini meelde kui kõik muu. Paigast ära tiritud ruudumuster.

      „Juhtus õnnetus,” ütles isa. Ta hääl kõlas karedalt. „Su vend tegi inimesele viga.”

      Hiljem meenutasin neid sõnu ja taipasin, kui sügav tähendus neil tegelikult oli. Su vend tegi inimesele viga. See kõlas nagu kõnekujund, millel on nii otsene kui ka mitu ülekantud tähendust. David Ibarra oli otsene ohver, kuid ta polnud ainus, kes viga sai.

      Peyton oli pärast joobetesti politseisse viidud, sest ta vere alkoholisisaldus ületas lubatu kahekordselt. Kuid joobeaste oli ta kõige väiksem mure. Kuna ta oli alles katseajal, polnud seekord, vähemalt esialgu, oodata mingit leebust ega kautsjoni maksmise võimalust. Isa helistas Sawyer Ambrose’ile, vahetas särgi ja läks advokaadile jaama vastu. Ema läks oma tuppa ja sulges ukse. Mina läksin kooli, sest ei osanud midagi muud peale hakata.

      „Kindel, et kõik on korras?” uuris Jenn mu kapi juures kohe, kui olime kogunemiselt tulnud. „Sa näed kuidagi imelik välja.”

      „Kõik on korras,” vastasin raamatut kotti toppides. „Lihtsalt väsinud.”

      Ma ei teadnud ise ka, miks talle juhtunust ei rääkinud. See uudis oli justkui ülemäära suur ja ma ei tahtnud talle paisumiseks õhku anda. Pealegi pidid inimesed nagunii varsti kõigest kuulma.

      Õhtul, umbes õhtusöögi paiku, hakkasin sõnumeid saama. Kõigepealt Jenn’ilt, siis Meredithilt ja siis veel mõnelt sõbralt. Lülitasin telefoni välja ja kujutlesin, kuidas jutt levib, umbes nagu veeklaasi tilgutatav värv aegamisi vee ära värvib. Ema oli ikka veel oma toas ja isa polnud kodus, nii et tegin endale natuke juustuga makarone ja sõin need püstijalu köögileti juures ära. Siis läksin oma tuppa, heitsin voodisse ja vahtisin lakke, kuni kuulsin tuttavat garaažiukse avanemise heli. Seekord ei parandanud see mu enesetunnet.

      Mõni minut hiljem kuulsin koputust oma toa uksele ja isa astus sisse. Ta nägi surmväsinud välja, silmaalused kottis, ning ta oleks pärast me viimast kohtumist justkui kümme aastat vanemaks jäänud.

      „Ma olen ema pärast mures,” pahvatasin, enne kui ta jõudis midagi öelda. Ma polnud kavatsenud seda öelda, kuid minu eest rääkis otsekui keegi teine.

      „Ma tean. Küll ta toibub. Kas sa oled söönud?”

      „Jah.”

      Ta silmitses mind pisut aega, tuli siis läbi toa ja istus mu voodiservale. Minu isa polnud selline tundeline kallistajatüüp. Tema oli pigem õlalepatsutaja ja ta leivanumbriks oli kiirkallistus kolme patsuga vastu selga. Ema oli see, kes mu alati endale sülle tõmbas, juukseid silitas ja kõvasti kaisutas. Kuid nüüd, sel kõige imelikumal ja hirmsamal päeval, isa kallistas mind. Kallistasin teda vastu nii kõvasti, kui suutsin, ning me istusime niiviisi terve igaviku.

      Meil seisis ees palju tuttavaid õudusi ja mis veel hullem, ka päris uusi. Mu vend ei saa enam iial endiseks. Ei tule enam ühtegi päeva, mil ma vähemalt korra David Ibarra peale ei mõtle. Ema võitleb muidugi edasi, kuid ta on midagi lõplikult kaotanud. Ma ei suuda enam iial talle otsa vaadata ja selle kadumist mitte märgata. Nii palju „eikunageid”. Kuid praegu hoidsin lihtsalt kõvasti isa ümbert ja pigistasin silmad kinni, et aega veel kord peatada. See ei peatunud.

      3. PEATÜKK

      „OLED NÄRVIS?”

      Vaatasin ema poole, kes istus köögilaua taga, ees saiake, mida ta süüa ei suutnud. Temast oli kena vähemalt üritada.

      „Tegelikult mitte,” vastasin seljakoti lukku kinni tõmmates. See polnud tõsi. Olin juba kaks korda kontrollinud, kas mul on parkimisluba ja tunniplaan kaasas, ja ikka oli tunne, et peaksin vähemalt ühe korra veel kõik üle vaatama. Kuid ma ei tahtnud, et ta muretseks. Vähemalt mitte minu pärast.

      „Uude kooli minek on suur elumuutus,” ütles ema.

      See lause jäi tekkinud vaikusse hõljuma nagu tühi konks, mis ootab, et selle külge midagi riputataks. Sestpeale, kui ma juuni alguses otsustasin Perkins Day koolist ära tulla ja Jacksoni keskkooli minna, oli ema pidevalt püüdnud mult selgitust välja meelitada, miks ma nii teen. Enda meelest olin piisavalt seletanud. Olin kogu elu Perkins Day’s käinud. Vajasin midagi teistsugust, eriti pärast viimase aasta üleelamisi. Ja muidugi oli veel üks põhjus, millest ma ei rääkinud: raha.

      Peytoni viimatine kaitsmine polnud odav lõbu. Selle ja muude Sawyer Ambrose’i arvete kuhi aina kasvas. Sellest polnud küll avalikult räägitud, aga ma teadsin, et meil on rahaga kitsam kui iial varem. Lõpetasime majahoidja palkamise ja müüsime maha ühe oma autodest. Müüsime ära ka oma lemmikrannikulinnas Colbys asuva rannamajakese, mida olime üsna harva kasutanud. Minu koolikulude koha pealt polnud keegi sõna võtnud, aga arvestades kahe aasta pärast kätte jõudvat kolledžisse minekut taipasin, et see on vähim, millega aidata saan. Lisaks olin valmis anonüümseks eluks.

      Kaks päeva pärast venna kohtuotsust käisime emaga Jacksonis mind kooli registreerimas. Ema oli ikka veel nagu elav laip, jõi iga päev hommikust õhtuni kohvi ega söönud peaaegu midagi. Isa oli taas reisima hakanud. Ta võttis järgemisi vastu tööotsi, mida pakuti väljastpoolt kodulinna, ning meie jäime kahekesi koju, kui ema parajasti ei teinud kolmetunnist reisi Lincolni Kinnipidamiskeskusesse, kus ta käis kaks korda nädalas, pluss nädalavahetuse külaskäigud üle nädala. Ometi oli ta kooli esindajaga kohtumise kokku leppinud, näo ära meikinud ja mu paberid minu nimesildiga kausta kogunud. Kui külaliste parklas peatusime, lülitas ta mootori välja ja silmitses peahoonet.

      „See on suur,” nentis ema ja vaatas siis minu otsa, nagu lootes, et ma muudan meelt. Mina aga lükkasin juba ust lahti.

      Koolihoones haises puhastusvedeliku ja võimlamattide järele. See oli imelik, sest võimla asus tegelikult teisel pool koolihoovi. Perkins Day keskkoolis, mis oli äsja põhjalikult remonditud ühe vilistlase rahadega, kes oli asutanud suhtlusportaali Ume.com, oli kõik uus või peaaegu uus. Jacksoni kool nägi vastupidi välja nagu lapitekk. Koolikompleks koosnes hiljem juurde ehitatud tiibadega vanadest majadest, ja siin-seal seisis haagiselamuid. Kui meie seal käisime, oli koolis vaid paar õpetajat ja natuke muud personali ning see laskis koridoridel laiemana ja majadel suuremana paista. Sekretäri kabinetis, kus haises vängelt kaneelilõhnaline õhuvärskendaja, polnud kedagi töölaua taga, nii et istusime lössivajunud diivanile.

      Ema sättis jalad risti ja vaatas siis endast paremal pool seisvat raudriiulit, millel oli igasuguseid omavahel kokkusobimatuid rõivaid täis kast sildiga „Kaotatud ja leitud”. Veel oli seal virn söömishäireid tutvustavaid voldikuid ja tühi pabertaskurätikute karp. Sain ta näoilmet jälgides aru, et kui ta poleks juba enne masenduses olnud, siis oleks see riiul tal aidanud sinna jõuda.

      „Pole midagi, ema,” ütlesin. „Ma