Püha misiganes. Sarah Dessen

juba Kolmainsuse kiriku lasteaia päevilt. Tema isal oli samuti kolledžis käimise ajal politseiga probleeme tekkinud.

      „Paps on alati ausalt tunnistanud, et tahtis vaid proovida,” seletas Jenn, kui lõunavaheajal kohvikus istusime. „Ta on oma võla ühiskonna ees tasunud ja vaata teda nüüd, ta on läbi ja lõhki edukas firmajuht. Peytoniga on täpselt samamoodi. See faas läheb üle.”

      Jenn rääkis alati, nagu oleks oma aastatest vanem. Peamiselt seepärast, et tema sündides olid ta vanemad juba neljakümnendates eluaastates ja kohtlesid teda nagu väikest täiskasvanut. Oma viisaka soengu, prillide ja mugavate jalatsitega nägi ta isegi välja nagu täiskasvanu. Mõnikord jättis see kummalise mulje, nagu oleks ta lapsepõlve täiesti vahele jätnud. Nüüd tahtsin enese rahustuseks ta juttu uskuda. Tahtsin midagigi uskuda.

      Peytonile määrati kolm kuud vanglat ja rahatrahv. Olime esimest korda kohtus kõik koos. Tema advokaat Sawyer Ambrose, kelle reklaamkuulutused „VAJAD KIIRELT ADVOKAATI? TÕMBA SAWYERILE TRAATI!” olid linna bussipeatustes üleval, väitis, et vandekohtunike jaoks on tõeline piin vaadata, kuidas me istume mu venna selja taga nagu ustav ja üksteisest hooliv perekond.

      Kohal oli ka mu venna uus parim sõber, poiss, keda Peyton oli kohanud kohustuslikus korras Anonüümsete Narkomaanide grupi töös osaledes. Ames oli Peytonist aasta vanem, pikka kasvu, salkus juuste ja lohaka kõnnakuga. Ta oli aasta eest narkodiilerina vahele jäänud, kuus kuud ära istunud ja sestpeale jamadest eemale hoidnud, hakates just selliseks isiklikuks eeskujuks, mida kõigi meelest mu vennale vaja oli. Nad jõid palju kohvi, mängisid videomänge ja õppisid. Peyton istus oma uue kooli õpikute taga ja Ames õppis Lakeview’ kutsekoolis turismindust. Nad kavatsesid teha nõnda, et pärast keskkooli lõpetamist läheb Peyton sama eriala õppima, et nad saaks koos mõnes kuurordis tööle hakata. Mu emale meeldis see plaan väga ja tal oli kogu vajalik paberimajandus juba kirjutuslaual sildiga ümbrikus ootamas. Lihtsalt kõigepealt tuli see pisike probleem vanglaga ära lahendada.

      Mu vend sai lõpuks seitse nädalat maakonna vanglas istuda. Mind ei lubatud teda vaatama, aga ema oli igal külastusajal kohal. Ames jäi selleks ajaks meie juurde. Näis, nagu olekski ta elanud meie köögilaua taga kohvi juues ja vaid aeg-ajalt garaažis suitsetamas käies, kasutades sealjuures tuhatoosina liivaämbrit, mille ema (kes vihkas ta suitsetamist) oli spetsiaalselt tema jaoks sinna pannud. Mõnikord tuli ta koos oma tüdruku Marlaga, kes oli suurte sinisilmadega, häbelikkuse tõttu peaaegu sõnatu blond maniküürija. Kui keegi teda kõnetas, hakkas ta alati närveerima nagu hüsteeriast värisev taskukoer.

      Ma teadsin, et Ames pakub mu emale lohutust, kuid miski temas tekitas minus ebalust. Näiteks see, kuidas tabasin teda üle kohvikruusi serva mind vaatamas ja oma tumeda silmapaariga mu liikumist jälgimas. Või siis see, kuidas ta alati oskas leida võimaluse mind puudutada. Tervitades pigistas ta mu õlga või riivas käsivart. Ta justkui ei teinud mulle midagi halba, nii et arvasin, et viga peab olema minus. Pealegi oli tal tüdruk olemas. Ja ta kinnitas mulle ikka ja jälle, et tahab vaid hoolitseda minu eest just nii, nagu Peyton oleks hoolitsenud.

      „See oli üks asi, mida ta minult vangimineku päeval palus,” rääkis Ames mulle varsti pärast seda, kui mu vend oli läinud. Ema oli köögist lahkunud, et telefonikõnele vastata, ja meid sinna kahekesi jätnud. „Ta ütles: „Mees, sa vaata Sydney järele. Ma loodan su peale.””

      Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Esiteks polnud see üldse Peytoni moodi, sest ta polnud vangiminekule eelnenud kuudel mulle suurt üldse tähelepanu pööranud. Ja isegi enne seda polnud ta mingi kaitseingel. Kuid Ames tundis mu venda hästi ja tõtt-öelda mina teda enam ei tundnud. Niisiis pidin ta juttu uskuma.

      „Nojah,” vastasin, tundes, nagu peaksin talle midagi vastama. „Ee… aitäh.”

      „Pole tänu väärt.” Ta silmitses mind taas pika pilguga. „See on vähim, mis ma teha saan.”

      Kui Peyton vanglast pääses, oli ta endiselt vaikne, kuid aitas rohkem kodutöödes ja tema kohalolu oli hoopis rohkem tuntav kui vanglale eelnenud kuudel. Mõnikord vaatas ta koolist koju jõudes isegi koos minuga televiisorit. Ta suutis „Suurt New Yorki” või „Miamit” lühikest aega taluda, enne kui viimane kui üks tegelane ta põlu alla langes.

      „Tema on Ayre,” püüdsin seletada, kui kõhn, ohtralt ilukirurgiat üle elanud tibi järjekordselt endast välja läks. „Tema ja see näitlejanna Rosalie on alati teineteisel kõri kallal.”

      Peyton ei kostnud midagi, ainult pööritas silmi. Ma märkasin, et tal pole millegi suhtes kannatust.

      „Vali ise midagi,” pakkusin talle pulti. „Tõesti, mul on täitsa ükskõik, mida me vaatame.”

      Sellest ei tulnud kunagi midagi välja. Tundus, et ta suutis minu kõrval vaid natuke aega istuda, enne kui läks e-kirju lugema, kitarri häälestama või endale midagi hamba alla otsima. Ta nihelemine läks üha hullemaks ja see ajas mind närvi. Märkasin, et ka ema on seda tähele pannud. Justkui oleks mingi põrgulik energia oma väljundist ilma jäänud ja kasvas nüüd uut otsides päev-päevalt võimsamaks.

      Vend lõpetas juunikuus kooli ja ta lõpuaktusel oli vaid kaheksa klassikaaslast. Enamik neist oli samamoodi eelmistest koolidest välja visatud. Me kõik olime kohal, kaasa arvatud Ames ja Marla, ning läksime pärast tähistama ühte oma lemmikrestorani, Sinisesse Kuusse. Seal sõime kohalikke kuulsaid hapukurgikrõbuskeid ja jõime mu venna terviseks karastusjooke, enne kui vanemad talle koolilõpukingi kätte andsid. Selleks oli kaks edasi-tagasi piletit Floridasse Jacksonville’i, et Peyton ja Ames saaksid minna vaatama sealset kuulsat turismiõpet. Mu ema oli neile isegi kokku leppinud kohtumise kooli direktoriga ja eraldi tutvumisringkäigu. No otse loomulikult.

      „Vägev,” ütles mu vend pileteid vaadates. „Päris tõesti. Aitäh, ema ja isa.”

      Ema naeratas pisarsilmi, isa aga kummardus üle laua ja patsutas Peytonit õlale. Me istusime väljas terrassil, tillukeste elektrilambikeste rida pea kohal siramas, ja olime just kõik koos söönud suurepärase pidueine. See hetk oli meie selja taha jäänud aastast justkui ülikaugel, nagu oleks kõik sügisel ja enne seda juhtunu olnud vaid halb uni. Järgmisel päeval tuli ema minuga mu kolledživõimalustest rääkima. Lõpuks ometi olin ka mina projektiks saanud. Nüüd oli minu kord.

      Sel sügisel läksin Perkins Day kümnendasse klassi. Minu keskkooli minek eelmisel sügisel oli just nii märkamatu, kui mu venna elu oli sündmusterohke. Jenn ja mina hakkasime sõbrustama uue tüdruku Meredithiga, kes oli Lakeview’sse kolinud, et keskkoolis võimlemistreeninguid jätkata. Ta oli väikest kasvu, väga tugevate lihaste ning parima rühiga, mida kunagi nägema olen juhtunud. Lisaks kandis ta juukseid uhkes hobusesabas. Meredith oli võistlusteks treeninud kuuendast eluaastast alates. Ma polnud varem kohanud kedagi nii sihikindlat ja distsiplineeritut. Ta veetis võimlas enam-vähem kogu aja, mis koolitööst vabaks jäi. Meil oli kerge kolmekesi sõbrustama hakata, sest tundsime end klassikaaslastest elukogenumatena – Jenn oli selliseks kasvatatud, Meredith oli sportlane ja mind oli mõjutanud kõik eelmisel aastal juhtunu. Venna kuulsus käis mul ikka veel kannul. Kuid mu sõpradevalik ja see, et me ei käinud ühelgi peol ja hoidsime oma klassikaaslaste koolivälistest illegaalsetest katsetustest eemale, tegi ilmselgeks, et me oleme teistest väga erinevad.

      Kuna Peyton töötas kohalikus hotellis toapoisina ja õppis samal ajal Lakeview’ tehnikumis turismimajandust, isa reisis rohkem kui enne ja ema hakkas taas vabatahtliku tööga tegelema, oli tihti pärast kooli kogu maja ainult minu päralt. Tuttav kurbus kippus jälle võimust võtma. See hiilis ligi igal pärastlõunal, kui päike hakkas looja minema. Püüdsin seda peletada „Suure New Yorgi” või „Miamiga” ning vaatasin üha vanemaid seeriaid, kuni silmad hakkasid kipitama. Isegi siis tundsin suurt kergendust, kuuldes, kuidas garaažiuks avaneb, sest see tähendas kellegi kojujõudmist, õhtusööki ja ööd ning ühtlasi seda, et ma ei pidanud enam üksi olema.

      Päev pärast valentinipäeva lahkus mu vend töölt tavalisel ajal, õhtul veidi peale kella kümmet. Otse koju tulemise asemel läks ta hoopis külla vanale sõbrale Perkins Day päevilt. Seal jõi ta ära mitu õlut, võttis lisaks mõne kangema napsi ja ignoreeris ema helistamisi, kuni ta telefoni kõnepost täis sai. Kell kaks öösel lahkus ta