Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

ma arvasingi. Nende elevus ja rõõm Agrionti aedades liikudes oli lausa hurmav. Ma võin vanduda, et nad jäid silma kõigile sobilikele kosilastele terves pealinnas.” Glokta laskis oma naeratusel kustuda. „Minu süda murduks, lord Ingelstad, kui ma peaksin nägema, kuidas kolm nii õrna olendit saadetakse Anglandi kõige karmimatesse karistusasutustesse. Kohtadesse, kus ilu, head kombed ja leebe iseloom äratavad sootuks teistsugust ja palju ebameeldivamat tähelepanu.” Glokta judistas end hoolikalt näideldud õudusega, kummardus lord Ingelstadile aeglaselt lähemale ja sosistas: „Sellist elu ei sooviks isegi koerale. Ja kõik see isa ettevaatamatuse pärast, kellel olid kõik võimalused selle vältimiseks käeulatuses.”

      „Aga minu tütreid ei puuduta see kuidagi…”

      „Me valime uut kuningat! See puudutab kõiki!” Võib-olla on see karm. Kuid karmid ajad nõuavad karme võtteid. Glokta ajas end vaevaga jalule, käsi kepi käepidemel pingutusest värisemas. „Ma ütlen Tema Eminentsile, et ta võib teie häälega arvestada.”

      Ingelstad varises kokku, äkitselt ja täielikult. Nagu läbitorgatud nahklähker. Tema õlad vajusid longu, nägu läks õudusest ja meeleheitest lõdvaks. „Aga ülemkohtunik…” sosistas ta. „Kas teil pole mingit halastust?”

      Glokta võis ainult õlgu kehitada. „Kunagi oli. Poisipõlves olin ma lausa narruseni pehme südamega. Ma vannun, ma võisin nutta isegi selle peale, kui kärbes ämblikuvõrku sattus.” Ta pöördus ukse poole ja krimpsutas nägu – tema jalast käis läbi jõhker kramp. „Pidev valu on mu sellest terveks ravinud.”

      Seltskond oli väike ja intiimne. Kuid õhkkond pole just üleliia sõbralik. Üleminkvisiitor Goyle põrnitses Gloktat teiselt poolt hiiglaslikku ümmargust lauda hiiglaslikus ümmarguses kabinetis, väikesed kiiskavad silmad vahtisid tema luisest näost. Ja mulle tundub, et need ei vaata mind sugugi soojade tunnetega.

      Tema Eminentsi ülemlektori, Tema Majesteedi Inkvisitsiooni juhi tähelepanu oli parajasti mujal. Kaarjale seinale, mis ümbritses umbes poolt kogu toast, oli nööpnõeltega kinnitatud kolmsada kakskümmend paberilehte. Üks paberileht iga suure hinge kohta meie üllas Avatud Nõukogus. Paberilehed sahisesid vaikselt suurtest akendest puhuvas kerges tuules. Väikesed tuules lipendavad paberitükid, mis tähistavad väikesi tuules lipendavaid hääli. Igale paberitükile oli kirjutatud nimi. See või too lord, selle või mis iganes koha isand. Suured mehed ja väikesed mehed. Mehed, kelle arvamusest polnud kellelgi sooja ega külma, kuni prints Raynault kukkus voodist maha ja otse hauda.

      Paljudel lehtedel oli nurgas värviline vahatäpp. Mõnel oli neid kaks või isegi kolm. See tähistab nende truudust. Kelle poolt nad hääletavad. Sinine tähistab lord Brocki, punane lord Isherit, must Maroviat, valge Sulti ja nii edasi. See kõik võib muidugi muutuda sõltuvalt sellest, kustpoolt tuul puhub. Allpool oli mitu rida väikest, tihedat kirja. Kiri oli liiga väike, et Glokta oleks seda nii kaugelt lugeda näinud, kuid ta teadis, mis seal seisab. Naine oli kunagi hoor. Armastab noori mehi. Joob liiga palju. Tappis vihahoos teenri. Üle jõu käivad mänguvõlad. Saladused. Kuulujutud. Valed. Meie õilsa töö vahendid. Kolmsada kakskümmend nime ja täpselt sama palju väikesi räpaseid lookesi, mis kõik on välja kaevatud, mida uuritakse ja tõugatakse meile sobivas suunas. Poliitika. See on tõesti õiglaste amet.

      Miks ma seda siis teen? Miks?

      Ülemlektoril oli pakilisemaid muresid. „Brock on endiselt esikohal,” pomises ta hapult ja ühetooniliselt, vaadates tuules liikuvaid paberilehti, valgetes kinnastes käed selja taga kokku pandud. „Tal on umbes viiskümmend häält peaaegu kindlalt olemas.” Nii kindlalt, kui praegustel ebakindlatel aegadel milleski kindel saab olla. „Isher pole temast palju maas, tema arvel on nelikümmend häält või natuke üle selle. Skald on viimasel ajal teistele järele võtnud, niipalju kui teada on. See mees on ootamatult jõhker. Tal on enam-vähem pihus terve Stariklandi delegatsioon ja see annab talle ligikaudu kolmkümmend häält, ja Barezinil on umbes sama palju. Praeguse seisuga on nemad peamised võistlejad.”

      Aga kes teab? Ehk elab kuningas veel terve aasta ja kui tuleb aeg hääletada, oleme kõik üksteist juba maha nottinud. Selle mõtte juures pidi Glokta muige maha suruma: Lordide Koda, kus on hunnikus uhketes rõivastes laipu – kõik Uniooni võimsad aadlikud ja kaksteist Kinnise Nõukogu liiget. Igaühele on tema kõrvalseisja noa selga löönud. Valitsussüsteemi inetu tõde…

      „Kas te Heugeniga rääkisite?” nähvas Sult.

      Goyle kergitas nõksatusega oma kiilanevat pead ja seiras Gloktat vahutava pahameelega. „Lord Heugen kannatab ikka veel pettekujutelma all, et meie järgmine kuningas peaks olema tema, kuigi on selge, et ta kontrollib kõige rohkem tosinat häält. Ta peaaegu ei kuulnudki meie pakkumist, sest oli ametis häälte juurdemangumisega. Võib-olla hakkab ta nädala või paari pärast tõde mõistma. Siis on ehk võimalik teda meie poole kallutada, aga kihla ma selle peale ei veaks. Tõenäolisem on, et ta heidab Isheriga mesti. Ma saan aru, et need kaks on alati lähedased olnud.”

      „Olgu siis terviseks,” sisistas Sult. „Aga Ingelstad?”

      Glokta nihutas end toolil. „Ma esitasin teie ultimaatumi talle väga varjamatult, Teie Eminents.”

      „Kas me saame siis tema häälega arvestada?”

      Kuidas seda sõnastada? „Ma ei saa seda täie kindlusega öelda. Ülemkohtunik Marovia suutis oma mehe, Harlen Morrow’ abil esitada talle meie omadega peaaegu äravahetamiseni sarnased ähvardused.”

      „Morrow? Kas tema polnud mitte Hof teener ja tallalakkuja?”

      „Paistab, et ta on kõrgemale jõudnud.” Või madalamale langenud, sõltub vaatenurgast.

      „Temaga saab asja korda ajada.” Goyle’i näol oli äärmiselt inetu ilme. „See on üsna lihtne…”

      „Ei!” nähvas Sult. „Miks on nii, Goyle, et vaevalt jõuab probleem tekkida, kui te tahate selle verega lahendada? Me peame esialgu ettevaatlikult tegutsema ja näitama, et me oleme mõistlikud inimesed, kellega on võimalik läbi rääkida.” Ta sammus akna juurde, ere päikesevalgus sätendas lillalt tema ametisõrmuse tohutusuure kivi sees. „Praegu aga ei hoolitse riigi valitsemise eest mitte keegi. Maksud jäävad kogumata. Kuriteod jäävad karistuseta. See Tanneri-nimeline närukael, see demagoog, see reetur räägib avalikult külalaatadel ja õhutab rahvast lausülestõusule! Nüüd juba iga päev hakkab talunikke röövliteks, nad varastavad ja tekitavad määramatut kahju. Kaos aina levib ja meil pole vahendeid selle mahasurumiseks. Aduas on ainult kaks kuningliku kaardiväe rügementi, sellest jätkub hädavaevalt korra hoidmiseks isegi linnas. Kes teab, millal mõni meie üllatest lordidest võib ootamast väsida ja otsustada krooni enneaegselt endale haarata? Seda võib neist täiesti uskuda!”

      „Kas meie väed tulevad varsti Põhjast tagasi?” küsis Goyle.

      „See ei ole tõenäoline. See puupea marssal Burr on juba kolm kuud Dunbreci müüride all kükitanud ja andnud Bethodile enam kui küllalt aega Vahujõe taga vägesid koguda. Kes teab, millal Burr oma töö lõpuks tehtud saab, kui üldse kunagi!” Ta on juba mitu kuud meie enda kindlust hävitada üritanud. Hakka või kahetsema, et me selle nii korralikult ehitasime.

      „Kakskümmend viis häält.” Ülemlektor põrnitses krabisevaid lehti. „Kakskümmend viis – ja Marovial on kaheksateist! Me peaaegu ei jõuagi edasi! Iga võidetud hääle kohta kaotame mõne hääle kusagil mujal!”

      Goyle kummardus lauale lähemale. „Ehk oleks aeg, Teie Eminents, külastada uuesti meie sõpra ülikoolis…”

      Ülemlektor sisistas raevukalt ja Goyle pani suu plaksuga kinni. Glokta vaatas tohutust aknast välja, tehes näo, et ei kuulnud midagi ebatavalist. Vaates andsid tooni ülikooli kuus kõrget murenevat torni. Aga mis abi oleks sealt loota? Sealt kõdu ja tolmu keskelt, neilt lollpeadest adeptidelt?

      Sult ei andnud talle pikalt aega selle üle mõtiskleda. „Ma räägin Heugeniga ise.” Ja ta suskas ühte paberilehte sõrmega. „Goyle, kirjutage kuberner Meedile ja üritage ta meie toetajate leeri meelitada. Glokta,