Vaikne nurgake. Oskar Luts

kähku toolilt ja ruttab rõdult sellise hooga, et teine „švunk“ lendab jalast ja mees ise kukub jalgteele käpuli. „Verdammt und zugenäht!“ siputab oma paljast jalga. „Kas näete, nüüd ma enam ei mõista käiagi. See neetud kalossi-raisk!“

      Vihaselt haarab tõrksa jalanõu ja virutab selle õitsevasse aeda. „Nii,“ müristab, „vedele nüüd, saadan, kui arvad, et seal on parem!“

      „Ai, kurat! Kes seal pillub?“ röögatab keegi tiheda marjapõõsastiku tagant. „No küll on pöörane lugu – juba kõrged kalossidki lendavad!“

      „Kas külge tulli?“ hüüatab Lücke.

      „Otse vastu vahtimist. Oi sa kuramus!“

      „Noh, siis on asi korras!“ vaatab Lücke itsitades meie poole. Ja aeda: „See on hää, et ta tulli otse. Kui ta ollesi tulnu kõrvalt, siss ollesi olnu palju sandem.“

      „Ma kardan, et jään pimedaks!“ hädaldab mees aiast.

      „Ah, ära no iks pelga, vana Padrik; too om ilm, kes läep pimedass, mitte sina.“

      Heete minu kõrval naerab läkastuseni. „Kas ma ei ütelnud,“ kugistab suurivaevu, „et selle Lückega saab nalja?“ Härra Vestberg on käed surunud risti üle kõhu ja võbiseb kogu kehast. Pereproua peab, peab vastu, kuid siis ei jõua temagi end pidada.

      Aga juba paterdab Lücke aiavärava poole, ühes jalas iidama-aegne kaloss, teises mitte midagi.

      „Oodake’nd ometi, härra Lücke!“ hüüab härra Vestberg talle järele. „Oodake, küll Heete toob teile kalossi tagasi.“ Ning tütrele: „Mine, Heete!“

      „Tänan, pole tarvis!“ kraaksub naaber värava juurest. „Kui ma vanasti mõistsin ratsul sõita restorani leti ette, siis võin ma ka nüüd minna üle hoovi nii nagu ma olen.“

      „Vaat kus hull inimene!“ raputab Vestberg pead.

      „Kuidas nii – hull?“ kehitab pereproua õlgu. „Ta on ainult veidrik, kuid kaugeltki mitte hull. Vaata, kui loogiliselt ja selgesti ta hindas praegust eestlast ja Eesti majandust! Ükski hull ei saaks sellega hakkama.“

      „Hm… Oled’s sina, armas abikaasa, kõige sellega nõus, mis ta ütles?“

      „Jah, muidugi. Minu arust ei saa sellele keegi vastu vaielda.“

      „Tähendab, sa nõustud sellegagi, et ta silmad on pöördud Vaterland’i poole?“

      „Kuhu nad siis peavad olema pöördud? Ometi mitte Venemaale! On ju täiesti loomulik, kui inimene, kelt võeti tema varandus, otsib abi sealt, kust seda loodab saada.“

      „Nojaa, aga tema maa võeti talt ainult äärmise vajaduse sunnil ja maksti selle eest tasu.“

      „Oh sa armas Jumal! Need krossikesed! Ei, Robert, ma ju tean väga hästi, kelle poole kalduvad sinu sümpaatiad. Meil ei tarvitsegi vaielda.“

      „Minu sümpaatiad, kallis Elviine, kalduvad üksnes minu enda ja oma perekonna poole.“ Ja tütrele: „Sina, Heete, võiksid nüüd voodisse heita. Esiteks on siin vilu, ja teiseks näitab kell juba… Jah, mine magama, laps!“

      „Ei, vaadake ometi, kes sealt tuleb!“ näitab Heete aiavärava poole. „See näeb välja nagu suur siil, ja kuulake, ta teebki nii: pop-pop-pop.“

      „Mis juttu sa ajad?“ vaatavad Vestbergid tähendatud sihis. „See ju on…“

      „Kas proua Vestberg on siin?“ hüüab „siil“ sel hetkel.

      „Jah, ma olen siin,“ vastab pereproua. „Tulge aga lähemale.“

      „Oh Jumal, ma näen nii halvasti.“

      Mingu Heete ja talutagu preili Leise veranda juurde.

      „Noh, naabritar, mis te siis soovite?“ küsib proua Vestberg.

      „Ah, kallis prouake, oleksin palunud ainult üsna veidike kuuma vett. Üü-üsna veidike.“

      „Ma parem juba valan teed, siis teil pole vaja oodata, kuni ta tõmbub.“

      „Ah, suur tänu, suur tänu, armas prouake! Aga ärge te Jumala pärast valage palju. Vahest ehk aitab juba?“

      „Oodake’nd ometi, ma pole veel hakanudki valama.“

      „Aga kas teate, proua Vestberg, missugune õnnetus minuga praegu juhtus?“

      „Õnnetus? Kus? Millal?“

      „Just siinsamas, meie hoovis, praegu. Võtan oma kannukese ja koperdan teie kööki; aga ei leia seal mitte kedagi. Tulen välja ja pean aru – kuhu küll võis proua Vestberg kaduda? Muidu on ta sellal alati köögis. Aga siis korraga kuulen aias hääli. „Ahaa,“ mõtlen, „küllap naabritar on aias. Lähen õige sinna.“ Aga vaevalt saan teha mõne sammu, kui mind tõukab üks hirmus meesterahvas. Karjata sin hirmuga ja just oleksin kukkunud seliti, kui seesama koletis poleks minust kinni haaranud ja jalul hoidnud. „Oi, palun vabandust!“ ütleb siis see sama ilmutis otsekui haua põhjast. „Aga kus on minu teekann?“ küsin mina. „Teie teekann?“ ütleb tema. „Ah jaa, see kukkus maha. Palun, see on siin. Palun veel kord vabandust!“ Noh, teekannu ta küll andis mulle kätte, aga kannu kaas on kadunud. Jumal teab, kuhu see võis veereda.“

      „Oh, pole viga!“ troostib pereproua. „Küll Heete otsib üles. Kui kaugele üks teekannu kaas ikkagi võis veereda.“ Ja tütrele: „Mine, Heete, vaata, kuhu jäi see kaas!“

      „Hmh,“ turtsub peretütar, „ega ma ometi pole mõni foksterjer, kes peab otsima kaotatud asju? Ühele too kalossid, teisele – teekannu kaas; saab näha, mis see kolmas kaotab?“

      „Armas Heete, esialgu sa ju pole veel ühele ega teisele midagi toonud. Mine, vaata!“

      „Küll mina lähen,“ tahan tõusta oma toolilt, aga kohe surub Heete mu sinna tagasi. „Vaat see just puudub veel!“ ütleb lõkerdades ning jookseb hoovi. Proua Vestberg ja preili Leise järgnevad talle teomarsil.

      „Naaber Lücke jookseb amokki!“ kõhistab härra Vestberg naerda. „Kui ta pole päris hull, siis igatahes on tal lahti mõni kruvike.“ Ja kohe teisale: „Eks ela tore sort rahvast ses kahes majas? Oo, te näete ja kuulete siin veel mõndagi, aga nagu ma teile juba kord ütlesin, ärge võtke seda südamesse. Üldse igatahes võib päris kindlasti ütelda, et see on veider, kuid k a h j u t u rahvas.“

      „Noh, preili Leise,“ kilkab Heete hoovivärava juures, „siin on teie kruusi katus.“

      „Ah, südamlik tänu, preili Heete!“ vadistab vanapiiga rõõmutuhinal, otsekui oleks leidnud oma kadunud poja. „Suur tänu, suur tänu! Aga kus ta oli?“

      „Oo, ta oli juba kaunis kaugel, nii umbes raekoja lä hedal ja veeres ikka veel edasi. Noh, ma siiski sain tal kraest kinni haarata. Ma ei mõista, kuhu ta mõtles minna? Või olete teda halvasti kohelnud ja nüüd ta tahtis teie juurest hoopis jalga lasta?“

      „Jäta ometi kord, Heete!“ noomib mamma.

      „Ah teid küll, preili!“ naerab vanapreili hambutu suuga nagu viidikas. „On aga teil seda koerust ja nalja! Aga nüüd ma siis jooksen koju ja kohe hakkan teed jooma. Andku teile Jumal tervist ja head ööd!“

      „Kas kuulsite, härra Anderson, mis lubas teha see vana täi?“ kõhistab korteriperemees uue hooga. „Ta lubas koju j o o s t a! Kuidas see teile meeldib?“

      Sel silmapilgul kostab hoovist karjatus.

      „Issand Jumal!“ paneb proua Vestberg käed kokku ja läheb tagasi värava juurde. „Mis siin ometi sünnib täna õhtul? See on mingisugune vabaõhutsirkus.“

      „Vabandage, proua, et lasksin teid nii kaua oodata!“ tekib isand Lücke värava juurde. „Olin kraamimisega oma pudeli pannud hoopis teise kohta, ega mäletanud enam, kuhu nimelt.“

      „Aga kes seal karjus praegu nii kohutavalt?“

      „Läki verandale,