Vaikne nurgake. Oskar Luts

siis ei osta endale voodit? Teil on ju raha.“

      „Jah, mul on raha, aga te ei tea, armas proua, kui raske on seda pangast võtma hakata! Ah, jumaluke küll! Kas annate minule jälle natuke kuuma vett?“

      „Kuuma vett ei ole enam,“ vastab pereproua, „ma valan teile selle asemel kuuma kohvi. Andke siia oma kruusike!“

      „Oi, suur tänu! Ärge aga palju valage – minule aitab ühest tassikesestki.“ Ning jälle suure kisaga: „Küll, küll!“

      „Oodake’nd ometi,“ naerab proua Vestberg, „ma pole veel tilkagi valanud.“

      „Ah soo, soo. Vabandage, ma näen väga halvasti.“

      Saab kätte oma kohvi ja lahkub köögist, valjusti tänades; vist küll arvab, et kui ta ei kuule ise, siis ei kuule teisedki.

      Kohe pärast selle vana krönkli lahkumist tekib kööki keegi teine isik korteri sisemisist ruumest. „Ma ei leia seda teist kleiti,“ viriseb Heete.

      „Ah,“ vastab mamma pahaselt, „sa kunagi ei leia oma asju!“

      „Aga kuidas ma võingi neid leida, kui sa minu eest kõik ära peidad.“

      „Mis? Mina peidan sinu asju? Mis ma siis nimelt olen peitnud sinu eest?“

      „Oh, kõik, kõik!“ säutsub Heete lootusetult.

      Siis tuleb sõneleja juurde härra Vestberg ise. „Mis siin lahti on?“ küsib unise häälega. „Kas juba skandaal nii vara hommikul?“

      „Ma ei leia oma sinist kleiti,“ kaebleb Heete.

      „Eks sa küsi papalt,“ soovitab mamma pilkamisi, „võib-olla, et tema teab, kus on sinu sinine kleit.“

      „Ah, kuidas see kõik tüütab!“ sõnab härra Vestberg murelikult. „Vaevalt avatakse silmad, kui kohe algab riidlemine. Mõtle ainult seepääle, Elviine, kuidas saab tüdruk koolis töötada, kui ta kodunt läheb nii ärritunult?“

      „Soo, soo, midagi sellesarnast ma juba ootasin,“ vastab pereproua, hääles summutatud viha ja vaenulikkus. „Aga õpeta mind siis ometi, armas Robert, kuidas ma võiksin teha nii umbes kümme asja korraga: tuua kaevust vett, keeta kohvi, käia poes, katta lauda, puhastada Heete kingi ja siis veel otsida tema kleiti? Pane käsi südamele, kallis mees, ja ütle, kas sina saaksid sellega toime?“

      „Oh, vahel on sul käsil mitte ainult kümme, vaid koguni kakskümmend toimingut…“ uriseb pereisa ja lahkub köögist, sulgedes ukse enda järel veidi valjemini, kui just oleks tarvilik.

      Kohvilauas on pererahvas otsekui tursunud; süüakse vähe ega kõnelda peaaegu mitte sugugi. Heete igatahes on leidnud oma sinise kleidi, olgugi et seejuures nähtavasti valas natuke pisaraid: vistrikud ta kõhnavõitu näokesel õhetavad punakamalt kui tavaliselt. Alles söömaaja lõpul pöördub proua Vestberg minu poole ja küsib:

      „Teie, härra Anderson, vist küll ei tunne end meie juures päris hästi?“

      Kuidas nii? Millest ta seda järeldab?

      „Noh, me tõuseme nii vara, kolistame köögis ja korteris ja…“

      Oo, see ei tee mulle mitte midagi. Oleks patt kauemini magada neil kauneil kevadhommikuil. Magamiseks on öö. Ja öiti siin igatahes on vaikne, mida ma alati loen ühe korteri ülimaks hüveks.

      „Noh, kui see tõesti on nii, siis olgu Jumal tänatud!“

      Asutades loengule, kohtan eeskojas noort bürooametnikku Reini, kes endale parajasti tõmbab palitut selga. „Noo, kas teie ka nii vara jalul?“ küsib imestelles.

      See on niinimetatud m a g u s poiss, blondijuukseline ja sinisilmaline Adonis, puhas, viksitud eksemplar, kasvult keskmine. Peaaegu südalinnani on meil üks tee, seepärast lähemegi ühes. „Kuidas teile meeldib siin, Vestbergi perekonnas?“ küsib.

      Päris kenasti. Ega ei või laita.

      „Jaa, mina olen nende juures korteris juba kolmandat aastat ja pean ütlema sedasama.“

      Kas teda ei häiri, kui see vanamutt Leise kõrvalkorteris öiti kukub ja kolistab toolidega?

      „Kust te teate, et ta öiti teeb sellist sporti? Teie tuppa see ometi ei kosta.“

      Ta ise ennist kõneles köögis.

      Rein turtsatab ja puhkeb naerma. – Ei, vanamuti öised sekeldused ei eksita teda; need teevad talle rohkem nalja kui meelehärmi. Jah, ta küll virgub vahel kolina peale, aga uinub siis uuesti ja magab veel magusamini kui enne. Tema armastab elu ja liikumist enda ümber isegi öiti. Aga kuidas mulle meeldib Heete-preili?

      Noh, see ju on alles laps, ja sellisenagi ma tunnen teda vähe; näib olevat liiga hellitatud.

      „Nagu ainus laps kunagi,“ arvab noormees elutargalt. Ning muiates vaevalt märgatavalt: „Aga ei tee viga, kui teda õpite tundma veidi lähemalt. Ta on päris huvitav.“

      Millises mõttes?

      „Noh…“ kehitab korterinaaber õlgu.

      Aga siis me peame lahkuma. Rein läheb büroosse ja mina kiirendan samme ülikooli suunas. „Päh,“ mõtlen, „mis huvitavat võib olla ses isekas kooliplikas?“

      Sel aastal tuleb kevad haruldaselt vara; isegi vana kärner Padrik ei mäleta nii varajast kevadet. Juba maikuu alul on Leisnerite viljapuuaed täies õitsengus. Õuna- ja kirsipuud ilutsevad otsekui pruudiloores ja vanad vahtrad hakkavad ülalt raputama helekollaseid kupraid, mis tasa prõgisevad jalge all, kui jalutan aias, püüdes suruda mällu kogu aasta ilusaimat ajastikku. Vahel ma seisatlen ja ahnesti kuulatan lindude õilsaid armulaule; tean, et varsti-varsti on sel kõigel lõpp nagu magusal unelmal, et üsna lühikese aja pärast järgneb armu- ja igatsuslauludele midagi muud.

      Aga marjapõõsaste tihedate okste all roomavad vöödilised kassinärakad nagu ussid, varitsedes neidsamu laulikuid.

      Ühel eriti soojal õhtupoolikul, kui istun rõdul ja mõtisklen pisut, tuleb sinna ka Vestbergide perekond, ettevõtlik, töörõõmus.

      „Noh, nüüd siis läheb lahti,“ noogutab pereisa mulle salapäraselt.

      „Mis nimelt?“

      „Küllap varsti näete. On viimane aeg mõtelda oma peenrakeste peale. Lihtsalt häbiasi! – Inimestel on ainult mõni labidatäieke maad kasutada, aga näe, nad ei leia mahti sellelegi kätt külge panna!“

      „Hea küll,“ muigab pereproua, „lähme siis nüüd ja paneme käed külge. Mine too Padrikult labidas ja reha!“

      Härra Vestberg toob aednikult tarvilikud tööriistad, viskab pintsaku seljast ja kohe hakkab kaevama sealsamas rõdu kõrval. Sellal vestleb proua minuga aiandusest, kuna Heete on löönud lahti mingisuguse õpperaamatu, teeseldes, otsekui uuriks seda suure hoolega; isegi ta huuled näikse liikuvat nagu mõnel hoopis väikesel koolilapsel, kes õpib oma ülesandeid kas valjusti või vähemalt poolvaljusti. Aga ta silmakesed… vilksti ja vargsi – meie poole.

      Siis äkki vaatab proua Vestberg kõrvale. „Inimene,“ hüüatab oma vahvasti töötavat abikaasat, „mis sa seal teed?“

      „Mis ma teen…?“ peatub härra Vestberg. „See ometi peaks näha olema.“

      „Seda küll, kuid ega’s seal ei tule kaevata.“

      „Kus siis? Mullu siin ometi oli lillepeenar.“

      „Jah, oli. Aga kas sa enam ei mäleta, mis säilis neist lilledest? – Käisid siin sinu külalised, pildusid sellele peenrale paberossiotsi, tuletikke, valasid sinna lahtunud õlut, ja mis nad veel tegid öiti, see oli peale selle. Ära närbutasid viimse kui lille.“

      „Noh, ja mis siis nüüd peaks tegema?“ silmitseb pereisa oma asjatult tehtud tööd.

      „Nüüd, nüüd… Kahju, et ma sulle seda kohe ei ütelnud. Nüüd peame selle peenra hoopis tegemata jätma ja seda asendama paari solgiveepangega.“

      „Fui, Elviine, ära räägi rumalusi!“

      „Milliseid