Vaikne nurgake. Oskar Luts

eraldi katma?“

      „Lähme, lähme!“ haarab peretütar mu käe. „Küll näe te, selle hullu Lückega saab nalja, eriti siis, kui ta jääb purju.“

      „Mis sa siis veel ootad, Robert?“ ütleb proua Vestberg oma abikaasale, kui kõik on võtnud istet laua ümber. „Tee, mis on vaja teha.“

      Pereisa täidab kolm klaasi viinaga ja vaatab siis kohmetunult üle kaetud laua. „Aga kus on sinu klaas, Elviine?“ küsib.

      „Ah, jäta! Millal ma olen joonud sellist rämpsu?“

      „Oo, vahel siiski oled joonud.“

      „See oli viguri pärast. Aga täna jäta mind rahule.“

      „Mina küll paneksin kinni ühe käraka,“ ütleb Heete süütu näoga.

      „Kusch!“ koputab härra Vestberg lauale.

      „Heete tahab minna kassilauda,“ arvab pereproua.

      „Kassilauda?“ kehitab lauanaabritar õlgu ja teeb suured silmad. „Te alati ähvardate mind sellega. Aga ütelge mulle siis ometi kord, kus on see kassilaud?“

      „Seal… nurgas,“ tähendab proua üle õla.

      „Aa, või seal!“ muigab tüdruk. „Nüüd ma vähemalt tean, millest on jutt.“

      Joome ja sööme, ning on ütlemata meeldiv sel rõdul, keset lopsakalt õitsevaid viljapuid, mille oksi siin-seal läbistavad loojeneva päikese tulipunased kiired. Miski ei häiri seda kuldset aiarahu, ainult kaugelt südalinna poolt tungib siia tasane kohin ja vahel sekka autode tuut-tuut. Meie sillutamata umbuulitsalt ei kosta ainsatki heli, ja ma ei kahetse, et asusin elama siia kanti ja just sellesse majja. Klavergi, mida esimesil päevil kartsin nagu kurja koera, vaikib päevade kaupa, sest Heetel on nüüd rohkesti koolitööd; on lähenemas kooliaasta lõpp ühes testidega ja muude ebameeldivate asjadega. Ja kuigi peretütar kord peaks minema liiale, eks ma siis ütle talle: „Jäta, Juku, oma klimberdamine! Olgem mõõdukad ja mõistlikud!“ Temale võib seda julgesti ütelda.

      Meie naaber Lücke õitseb nagu õunapuu, ainult sellevahega, et õitseng tema karvasel näol muutub üha punasemaks. Lõigub toidupalad oma taldrikul pisitillukesteks tükkideks ja nokib siis kahvliga nagu lind nokaga. Pärast ta seletab, et on sunnitud tegema nii: tal olevat suus ainult üksainus hammas. Meeleldi tahaksin teada, kas ta juba mõisnikuna andis nii tublisti piitsa alkoholile, aga mine sa’nd küsima selliseid asju! Aga küllap ta, kuriloom, piitsutas juba sellal, olgugi et märksa peenemaid sorte. Keda ta õieti meenutab mulle väliselt? – Ah jaa: keskaegseid mereröövleid ja suuri kõrilõikajaid, nagu neid olen näinud illustreeritud seiklusromaanide lehekülgedel. Õige! Iga klaasi ta tühjendab põhjani, pöörab silmad pahupidi ja muutub jutukaks nagu vokk. – Ei, mis praegu! See pole elu, vaid elutsemine, vilets vegeteerimine. Tema kunagi ei suuda harjuda sellise olukorraga. Ent sealsamas: „Ah, kurat, mina ikka kuidagi hoidun vee peal, kas nii või teisiti, aga katsugu elada need seal, need uued parunid ja suured saksad, kellele riisutud varandusist visati sülle suured maalahmakad – tasuta. Ja ikka veel kõiksuguseid laenusid ja soodustusi sinna otsa, kauh ja kauh! Ole nii lahke ja võta niipalju kui süda soovib! Aga lubage lahkesti, kuhu on see kõik jäänud? – Häh-häh-hää! Lööge lahti ükskõik milline eesti tseitung – vaadake, kui palju seal on oksjonikuulutusi! Juba Jüri ja Jaani kohad lähevad nagu pragiseb; homme me juba võime neid endid näha kas tööbörsi ukse taga või patseerimas pokri. Vargused, vekslivõltsimised, põletamised, röövimised ja muu niisugune ilutikandus on nüüd moes.“ Ning tühjendades uue klaasitäie väljaspool järjekorda:

      „Jah, eestlane о l i hea ja hoolas põllumees – see on õigus; aga nüüd ta on enda läbi ehitanud, läbi koolitanud, läbi laiselnud ja läbi prassinud. Kaputt. Kõige kibedam pirn, mis ta endale pani, on just see viimane. Jüri ja Jaan nägid, et raha tuleb ja laenu antakse – mis muud, kui davai tantsu. Klaverid ja raadiod koju, ehitusmeistrid tööle – ja ise kõrtsi. Aga see on see kõige hullem lugu, kui mats hakkab laristama. Esiteks tal polegi Jumal teab kui palju laristada, ja teiseks: ta ei tunne piiri, kui kaugele tohib minna.“

      „Nojaa,“ pilgutab härra Vestberg mulle silma, „aga kas need endised mõisnikudki kõik pidasid piiri? Oli’s neilgi vähe võlgasid? Kui nad ei laristanud ise, siis laris tasid nende pojad, studeerides nii sise- kui välismaa ülikoolides.“

      „Väga õige, härra naaber, aga neil siiski oli selge ülevaade ja pilt oma majanduslikust seisundist. Kas kuulsite kunagi, et mõni mõis Baltikumis läks haamri alla? – Ei! Kuigi mõni härra siples võlgades, siis lahendati see kriis hoopis teisel teel.

      Majanduslikku raskusse sattunud mõisaomanik müüs osa oma põllumaad või metsa ja jällegi oli jalul; iialgi ei tulnud ette häbistavaid oksjoneid. Aga mats tuuseldas ummisjalu, ei vaadanud ette ega taha, muudkui las käia! Ja tagajärg? Haa, nüüd meeleldi läheksid neist paljudki moonameheks, kui veel oleks olemas endisi mõisaid.“

      Mu keel sügeleb tublisti, aga ma ei taha end reeta; las härra Lücke valab välja oma sapi ses heas usus, et minagi olen üks n e n d e poolehoidjaist.

      „Aga ega’s mu armsad naabrid ometi arva, et see kõik nii jääbki, nagu on praegu? Ohoo, see on ainult mööduv nähe! Mingu aega niipalju kui läheb, aga muutus tuleb.“

      „Mis mõttes?“ küsib härra Vestberg.

      „Mis mõttes…? Ses mõttes, et Balti mõisaomanikud kas nii või teisiti saavad tagasi oma maad.“

      „Kas see siiski pole liiga julge oletus?“ aeglaselt raputab minu korteriperemees oma läikivat kuplit, millele joodud viina ja kuuma tee tõttu on tekkinud pärlisuurused higipisarad.

      „Kuidas nii – l i i g a julge?“ ägestub Lücke. „Esiteks kohe vaadake neid oksjoneid… Kes ostab läbipõlenud talusid? – Enamasti pangad omaniku võla eest; muidugi ostavad ka üksikud eraisikud. Aga mis teeb pank taluga? – Esialgu ehk rendib välja, aga kui näeb, et rentnik ei tasu korralikult renti, siis ta on sunnitud seda talu rahaks tegema, see on: edasi müüma. Nüüd aga ütelge mulle, mu härrad, kui palju siin on rahamehi, kes soovivad osta t a l u? Nad teavad väga hästi, et praegune talupidamine tasub end üsna viletsasti, eriti sel puhul, kui ostja ise pole põllumees. Ennem ta ostab endale linna kaks maja kui maale ühe talu. Kas pole õigus? Linnas tal on võimalus iga päev istuda korteri üürniku turjal, aga mis ta hakkab peale talurentnikuga, kes elab seal kuskil kaugel ja kurnab tema maad? Hee, kel praegusel ajal veel on natuke raha, ega see enam pole rumal!

      Noh, aga mis siis saab selle taluga, millel pole püsi ei ühe ega teise käes? Vaadake, siis tuleb mõni endise mõisaomaniku usaldusmees ja ostab ära selle talu… või malikult odavasti, aga puhta raha eest.“

      „Tubli!“ paneb härra Vestberg küünarnukid lauale, toetab pea kätele ja muigavalt piilub kõneleja poole. „Aga kust võtab endine mõisaomanik selle puhta raha, kui ta on kehv? Näiteks ütlete teiegi, härra Lücke, et lõikate leiba – nööriga. Hea küll, ütleme, et minul on talu müüa, ja teie tahate seda osta – kust te saaksite raha?“

      „Hoo, küll me saame, kui on vaja. Seepeale võite olla päris julge. Hea algus on juba käes, aga me ei jookse tormi: võib-olla sünnib see asi veel lihtsamini.“

      „Te mõtlete…“ tähendab tööstur peaga ja pöidlaga lääne poole.

      „Nojaa, muidugi,“ sügab Lücke oma metsistunud põskhabet. „Kuid praegu on sellest veel natuke vara pikemalt kõnelda. Aga et muutus tuleb, seepeale ma võin kihvti võtta.“

      „Ei, mistarvis kihvti?“ naeratab pereproua. „Parem võtke veel see viimane naps, siis ongi lõpul tänane šmoore.“

      „Kuidas lõpul?“ kahmab Lücke laualt tühja viinapudeli ja hoiab seda vastu valget. „Ongi tühi!“ ohkab. „Kuhu see’s küll läks nii ruttu? See ju oli nagu tilk vett kuuma kivi peale.“

      „Aitab sellestki!“ ütleb proua Vestberg. „Nüüd on teil kõigil paras olla. Istume veel natuke ja siis bai-bai.“

      „Ei, südamelapsed, kus