Täheaeg 14. Teise päikese lapsed. Raul Sulbi

oli?» küsis Telamon end kergitades.

      «Meie kandi rahva tarkus. Kui loojangu ajal taevas punab, siis tuleb vihma, aga kui punetab vaid päike, siis kuiva.»

      «Sellest ma sain aru, oo isand. Miskit oleks nagu liikunud.»

      «Ah?» Bill haaras oma mõõga ja kargas püsti. Talude poolt kostis krõbinat. Mees libistas pilgu üle teise künka, aga ta ei märganud midagi kahtlast.

      «Võimalik, et ma eksisin,» tunnistas Telamon. «Praelehm on juba soojaks aetud.»

      «Seda ma ei usu,» urises Bill. «Halvad uudised ei hooli millestki ja kui sa neid ootad, siis ei pea sa pettuma. Vaat siis, kui sa neid ei oota, vaat siis läheb enamasti asi jamasti.»

      Ta lasi pilgul uuesti üle künka libiseda. Põõsaste vahel oleks nagu midagi liikunud. Ta vandus summutatult ja suudles mõõka. «See pole nali,» ümises ta. «Loodetavasti ma tean, mida teen.»

      Põõsad vajusid laiali ja nende vahelt pudenes välja terve talikute hord. Nad marssisid sibaval sammul uskumatu kiirusega üle välu ja nende silmad särasid punases hõõguses, otsekui oleks see välu olnud kaetud sadade tulimardikatega. Nad sööstsid sillale, täites Billi õudusega. Ta leidis aga sisemise rahu ja lõi mõõgaga.

      Mõõga tipust sähvatas välja välk ja tabas vana silda, pihustades selle pilbasteks. Sellel viibinud talikud pudenesid alla mülkasse. Nad rabelesid edasi, püüdes Billi poole jõuda, aga soine pinnas imes nad armutult endasse. Teisele kaldale jäänud talikud tammusid veidi aega nõutult edasi-tagasi, mõned julgemad aga proovisid ka üle oma kaaslaste teisele kaldale jõuda. See oli siiski asjatu üritus, sest nad tallasid nood ainult mudasse ja asusid seejärel ise ka vajuma.

      Peagi kustus selle hordi silmis põlenud tuli ja nad jäid elutult paigale.

      Bill vaatas mõtlikult teisele kaldale. «Üks asi on selge,» sõnas ta. «Neid talikuid täitva väe omanik on teada.»

      «Auline ja tark on me isand, olgu ta kiidetud,» hüüatas Telamon hardalt. «Kes see siis on, oo kõrgeauline?»

      «Loojangujumal D´Hooms.» Bill vaatas lõkke poole. «Seda ei tohi lasta kustuda. Lõkke loojang aktiveeriks need samuti nagu päikeseloojangki. Ja nüüd tahaks ma silma looja lasta.»

      «Kas see on ka tark mõte, oo ülevaim?»

      Bill mõtles hetke. «Tegelikult mitte,» tunnistas ta. «Tegelikult on see üks väga halb mõte. Lähme parem pärast õhtusööki siit kaugemale.»

      «See on see fraktaalteooria,» tunnistas Bill. «Sellest said meil vaid vähesed sotti, nii et õnneks või õnnetuseks sai selleta ka lõpetada. Idee poolest on piirpindadel ja üleminekutel tegutsemas nõndanimetatud fraktaalprotsessid, mis kujutavad endast kaose essentsi. Minu asemel peaks siin olema kas Mark või Aun või Elisa.» Mees ohkas. «D´Hoomsi väge ei oska me täpselt hinnatagi. Õnneks on ta nende piirprotsessidega ülimal määral seotud. Loojangu ajal on ta vägi suurem kui teistel jumalatel, muul ajal aga palju väiksem.»

      «Ma ütleksin, et isand on võimas ja vägev,» tunnistas Telamon aupaklikult. «Mitte igaüks ei jahi jumalaid.»

      Bill urises midagi segast. «See on minu koolilõputöö,» tunnistas ta lõpuks. «See pole minu mõte. Huh, mul on tunne, et Idarinne oleks parem variant olnud.»

      «Parem kui jumalaid jahtida?» küsis Telamon. «Õilis isand teeb kindlasti oma sõnades väikese vea. Mis võiks olla parem sport vägevate vägeva jaoks, kui jahtida mõnd taevalist?»

      Bill vaatas mõtlikul pilgul lõkkesse. «Üks vastane on teada,» pomises ta. «D´Hooms. Selge siis. Ta on oma loojangutega siinsele rahvale ilusat ilma pakkunud ja need toetavad nüüd teda. Noh, aga isegi Pärapõhja rahvas ei läheks nii lihtsalt kaose poole üle. Seal peab veel midagi mängus olema.»

      «Neid puudu olevaid raamatuid oli kaks, oo isand,» nentis Telamon.

      «Jah, ja talikud ei ole kohe kindlasti mitte D´Hoomsi omad.» Bill ohkas. «Siin tuleks lahendada üks viienda astme fraktaaldimensionaalvõrrand ja leida vastavalt funktsioonile, milliseid korra elemente tuleks meil loojangute puhul rakendada, et D´Hoomsi vägi kahaneks.» Ta oigas. «Mu jumal, see on NII tüütu ja nüri töö kui veel vähegi võimalik.»

      «Kas see D´Hooms pole mitte kaose jumal?» küsis Telamon.

      «Jah, on küll.»

      «Vabandagu mu isand mu piiritut rumalust, aga kas pole mitte hämmastav, et üks kaose jumalatest, kes peaks külvama maailma kaose seemneid, pakub rahvale nõnda regulaarselt ühesuguseid loojanguid, olgugi et seda vaid ühes maailma piirkonnas? See räägib nagu tema olemusele vastu.»

      Bill vaatas Telamoni poole ja kukkus vanduma. Telamon tõmbus kohkunult tagasi ja jäi oma isandale otsa jõllitama. Lõpuks kogus ta end ja vaatas uurivalt Billi poole. «Kas isandaga on kõik korras?» küsis ta.

      «Ei, ei ole,» mühatas Bill. «See teine raamat, need äraneetud talikud, see on kõik ju päevselge. See erikuradi värk on päevselge.»

      «Mis siis viga on?»

      «Sa ju tead, et on olemas Kaose jumalad ja Korra jumalad.»

      Telamon noogutas vastuseks.

      «Vähesed teavad, et lisaks neile on olemas veel paar erapooletut, nõndanimetatud Neutraali.»

      «Nagu isand ütleb, nii olgu.»

      «Ma uskusin kogu aeg, et see, kes D´Hoomsiga koostööd teeb, on üks Kaose omadest. Ma eksisin. Asi oli kogu aeg mul silme ees. Need talikud on Hota talikud.»

      «Väga kena, oo ülitark ja austusväärne, aga kes on Hota?»

      «Hota on üks Neutraalidest, naeru jumal. Teda teenivad mõned narrid, veiderdajad, klounid ja muu sedasorti rahvas.» Bill mörises midagi segast, millest võis eristada vaid sõna «kanaputka».

      «Mis viga on, oo isand?» küsis Telamon. «Sa ju lahendasid mõistatuse ära?»

      Bill ohkas. «Vaata, Telamon, koos Hotaga suudab D´Hooms oma väele lisada stabiilsuse elemendi, mida seal muidu ei oleks. Seega ei aita siin võrrandite lahendamine, kuna kord on piirprotsesside juures juba olemas. Samas jätab see, et Hota pole Korra jumal, asja juurde alles teatava korrapäratuse, nii et D´Hooms ei kaota oma väes. See on tegelikult briljantne plaan. Koos Kaose jumalaga ei saaks ta pakkuda rahvale piisavat stabiilsust, et inimesi köita, kui ta aga peaks sõlmima üsnagi kujuteldamatu liidu mõne Korra jumalaga, siis kannataks sealjuures ta vägi.»

      «Seal on ju ometigi mingi korratuse element, mida saab rikkuda,» arvas Telamon. «Kindlasti võiks õilis ja vägev isand…»

      Bill vaatas lootusetul pilgul lõkkesse. «Kahe sellise jumala koostöö muudab võrrandi raskemaks ja keerukamaks. Tekib kas kaheteistkümnenda või neljateistkümnenda astme fraktaaldimensionaalvõrrand. Sellisel võib aga väga edukalt lahend ka puududa, ja tegelikult juba kümnendast astmest alates ei ole neil mitte iialgi ühest ning ilusat lahendit.» Ta lõi käega. «Sellist võrrandit suudaks meie lennu rahvast koostada vaid Aun, ja lahendamiseks kuluks isegi professor Angrodil kaks aastat. Nõndaviisi me asja lahendamisele lähemale paraku ei saa.»

      «Nagu isand ütleb,» naeratas Telamon ja ulatas Billile tüki praetud loomaliha.

      Billil oli raske ärgata. Telamon pidi teda tükk aega raputama, enne kui noormees silmad avas. «Teie tee, oo auliseim auline,» teatas habemik. «Joo kähku, sest meil on külalisi oodata.»

      Bill ajas end oiates jalule. «Kes nuud om?» küsis ta pahuralt.

      «Om kes om. Auline isand peab nad niikuinii vastu võtma ja on parem, kui ta selleks ajaks rohkem ärkvel on.»

      Bill pomises enda nina alla midagi segast, aga ajas end siiski püsti ja kallas kuuma vedeliku omale kurku. «Kus nad on?» küsis ta seejärel.

      «Seal soo peal, oo õilis.»

      Bill vidutas silmi. Üle soo tulid kaks meest. Üks neist oli tumehalli mütsi ja khakikarva mantliga pikahabemeline vanamees. Tal olid käes paksud kindad. Ühes käes oli tal must paunake,