Täheaeg 14. Teise päikese lapsed. Raul Sulbi

Sulge ja tinti pidas ta aga ajaraiskamiseks. Kui Billil poleks juba hirm naha vahel olnud, siis oleks ta ilmselt itsitama hakanud.

      «Tähtaeg neli kuud. Hulgus. Võita abregaale Mestani metsades.»

      Hulgus oli metsas sündinud ja üles kasvanud. See töö oli samuti just tema jaoks. Tema hammasteta suule ilmus naeratus. Tehtud.

      «Averkla Aular. Vaskmäe mäevaim.»

      Bill ohkas. Averkla ülesanne oli tüütu, nüri ja üliohtlik. Üha ilusamaks läks.

      «Tähtaeg viis kuud. Julian Must. Nedzari kant ja vanapärk.»

      Vanapärk. See oli peaaegu kindel surm. Bill vaatas Juliani poole. See mees oli aadlik ja pidas end teistest paremaks. Sel hetkel oleks ta aga ülimeeleldi midagi lihtsamat valinud ja paremaks olemise au teistele jätnud. Tema suured sinised ilmad olid täiesti elutud.

      «Tähtaeg pool aastat. Sihtmärgiks on Pärapõhja. Seal toimub midagi segast. Meie suurmõtleja Bill Sergal läheb sinna, vaatab, mis seal toimub, ja ajab asjad klaariks.»

      Billi näol kajastus täielik hämming. See ülesanne oli lausa jahmatamapanevalt ebakonkreetne. Ta kehitas õlgu ja haigutas. Pool aastat oli pikk aeg.

      «Rõõmustav on näha, et me oleme teekaaslased,» ütles üks reibas hääl. Bill pööras pead ja nägi enda kõrval Hettyt. «Kas tead juba, kuidas sa ülesannet lahendama hakkad?»

      «Vabandust, aga ma ei tea veel sedagi, MIS minu ülesanne on,» mühatas Bill.

      «Ja Julian tuleb ka meiega, aga Fandorist peaks me küll lahus reisima. Tal on äärmiselt vastik komme ninas sonkida ja pidevalt lolle nalju visata.»

      «Ma kuulsin, et te räägite minust,» ütles Julian jahedalt. «Ma pole kindel, et tahaksin endale surma sõites teekaaslasi. Teie ülesanded on veel tehtavad, aga minu oma…»

      Saali lavale astus taas kooli direktor ja naeratas õelalt: «Mõned teist loodavad kindlasti nüüd õpikust järele vaadata, mida nad tegema peaks. See on aga asjatu lootus. Te peate õppima, et alati pole võimalik raamatu järgi elada. Te võite kasutada meie kooli varustust, sest me kõik tahame, et need koletised saaks likvideeritud, te võite ka oma kaaslastelt nõu küsida, te võite isegi tee peal asja uurimas käia, kui leiate mõne koletiste kohta käivate raamatutega raamatukogu, ent kooli oma on teile kuni ülesande täitmiseni suletud. Te peate õppima ise olukorda hindama, materjale otsima ja mõtlema.»

      «Noh, jah, veel hullem surm,» pomises Julian.

      «Nääh, sul on lihtsalt jama ülesanne, aga minu oma…» laiutas Bill käsi. «Minu oma, vaata see on see TÕELINE jama.» «Noh, me ei tea, võib-olla on see lihtsalt nädalake ja korras,» arvas Hetty. «Mis sa arvad, mis seal olla võib? Äkki on seal punane udu?»

      «See poleks midagi segast. Sel juhul oleks nad kõik seal lihtsalt surnud,» mühatas Bill. «Seda muidugi juhul, kui punane udu on olemas ega ole mingi legend.»

      «Mul pole vaja midagi kaasa võtta,» naeratas Hetty. «Minu poolest võib vabalt kohe ka minema hakata.»

      «Mina toon oma pistoda,» ütles Julian nukralt.

      «Ja mina oma mõõga,» lisas Bill.

      «Ja vaata, kui suurepärane kuusetukk see on. Nende puude all oleks lausa ideaalne libahunte varitseda, eks ole, Julian,» kuulutas Hetty.

      Julian mühatas midagi vastuseks.

      «Tundub, et teid loodus eriti ei huvita,» ohkas Hetty. «Rääkige parem, kuidas te kavatsete oma ülesandega toime tulla.»

      Bill sülitas ja Julian vaatas mornilt maha.

      «Sosistajad jahivad oma ohvrite hirmusid ja see on neile toiduks,» lobises Hetty edasi. «Mina kavatsen enne Eglerisse jõudmist osta hulga küülikuid. Need arad loomad peaks hirmu piisavalt palju tootma, et sosistaja tähelepanu täielikult endale tõmmata.»

      Bill kehitas õlgu, Julian oli aga see, kes tema mõtted sõnadesse pani. «Sa loodad, et Pimeduses Sosistaja suundub küülikuid hirmutama või?»

      «Mul on meeles, et see elukas otsib alati tugevaimat kartuse allikat. Lisaks muutub ta ajaga, kasvades hirmutundja hirmude poole,» ütles Hetty. «Seega on loogiline, et kui mina pakun talle üht konkreetset ja tugevat kartuse allikat, siis vormub ta selle järgi, muutudes üha osavamaks küülikuhirmutajaks. Teiste eglerlaste hirmud muutuvad seetõttu üha nõrgemaks ja lõpuks ongi meil olemas täiuslik küülikuhirm.»

      «Tugevalt vermitud Pimeduses Sosistaja võtab tihti kehalise kuju,» noogutas Julian. «Ühe hundi või rebasega peaks sa vabalt toime tulema.»

      «Mis plaanid sul endal on?»

      «Minna ja surra,» mühatas Julian.

      «Rahune nüüd maha,» teatas Bill. «Need vanapärgid pole tegelikult nii hullud ühti.»

      «Sa ei pea ju sinna kütina minema. Esine mõne talupojana, kes sulasekohta otsib,» lisas Hetty. «Nõnda peaksid sa talle paremini ligi pääsema.»

      «Tegelikult võiks sa enne seda paar kuud mujal sulaseks olla,» sekkus Bill. «Ta võib muidu kahtlustama hakata. Pea meeles, need elukad on ahned, ja kui sa oled piisavalt tolast sulasepoisi nägu, siis peaks ta sind vaatama kui sööki, aga mitte kui ohuallikat. Nii saad sa talle ja tema käsilastele ligi küll.»

      Juliani nägu lõi kergelt särama. «See plaan võib isegi töötada,» tunnistas ta. «Edasi läheb asi juba tehnilisemaks.»

      «Öösel sa talle ligi ei hiili,» ütles Bill. «Sa võid muidugi teda kusagil varitseda, näiteks teeselda, et sa magad, ja tabada teda hetkel, mil ta sinu hinge ära sööma tuleb.»

      «Selle plaaniga on muidugi üks häda,» naeris Hetty. «Ta võib magama jäädagi ja siis on kõik läbi.»

      «Päevasel ajal on vanapärgiga raske,» jätkas Bill. «Tema ohvrid on tema ümber valves, sellesamuse üpnoosi all. Sa ei taha nendega kakelda. Saad aru, kui sa isanda tapad, siis alles saad nendega tegeleda. See üpnoos ei lase neid maha tappa.»

      «Kust sa seda kõike tead?» küsis Julian imestunult.

      «Ah, ma nooruses lõin ühe maha,» irvitas Bill.

      Julian vaatas hämmeldunult Billi poole.

      «Juhus, kulla mees, juhus ja vedamine ja veidi alatust,» mühatas mees. «Ma ei ütleks, et see minust mingi kõigeteadja teeks.»

      «Ja mida sina teha kavatsed?» küsis Julian vastuseks.

      «Oh, ma arvan, et ma lihtsalt lähen ja lasen ennast maha tappa,» rehmas Bill käega. Ta silitas taskus olevat pakikest. «Muidugi mõista on mul midagi tagataskus varuks ka, aga noh, ma nüüd ei tea…»

      «Püha hõbe. Jah, ma tean. Päris kasulik,» ütles Julian.

      Billil vajus suu lahti, Hetty ilme peegeldas aga täielikku mõistmatust. Julian kehitas ükskõikselt õlgu. «Sattusin kord Elisale peale, kui ta uuris selle kohta käivat raamatut. Ta siis ütleski mulle, et nägi sul riiuli peal üht imelikku pakikest ja noh, eks ta siis hakkas asja üle mõtlema…»

      «Elisa ja mõtlema?» turtsatas Hetty. «No tead…» Ta vaatas Billi poole. «Mida see teeb?»

      «Tapab jumalaid,» vastas Bill õlgu kehitades.

      «Aga nad on ju surematud.»

      «Noh, räägi seda Ognerile,» vastas Bill. «Temale mõjus see küll kenasti.»

      Hetty vaatas imetlusega Billi poole. «Sul on ikka päris korralikke seiklusi olnud või mis? Mina olen paraku tavaline tüdruk, kes tundis hinges kutset elus midagi ära teha.»

      «Mina pole ka suurt midagi läbi elanud,» tunnistas Julian. «Muide, kui seal on midagi segast toimumas, siis võib tegemist olla fomooriga.»

      «Fomoorid,» norsatas Hetty. «Vaat see on nüüd küll legendide legend. Koletisekütte küttivad kütid. See juba kõlab veidramast veidralt.»

      «Ah nii,» mühatas Julian. «Noh, ma olen igatahes ühe neist veidratest