Täheaeg 14. Teise päikese lapsed. Raul Sulbi

olema. Obesel on suured kondid. Need paistaks selle heinamaa pealt silma.» Ta astus uuesti hüti uksest sisse ja vaatas majas ringi.

      See oli lihtne elamine, milles ei paistnud olevat midagi üleliigset. Säng, ahi, suur kapp, õlilamp ja lihtne laud, akna all pikk ja madal puust pink. Toa tagumises otsas oli seina ehtimas lihtne villane sinist värvi vaip. Bill astus selle juurde ja lükkas vaiba kõrvake, paljastades tagakambrisse viiva ukseava.

      «Nuneh,» mühatas ta. «Arvata oligi. Ühest sängist ju ometigi kõigile ei piisa.»

      Tagakambris olid seinte ääres kolm voodit, ukse kõrval seisis lihtne savist pliit ja selle kohal riiul maitseainetega. Keset tuba oli ümar laud, millel seisis pisike portselankujuke, mille inetu lõust oli tõmbunud koletuks irveks.

      «Kole,» nentis Bill kujukest takseerides. «Osav töö, ilmselt ka kallis töö, ent sellele vaatamata on see ikkagi kole.»

      «Kust nad said nii kalli eseme ostmiseks raha, isand?»

      «Haa, Telamon, see on nüüd õige küsimus. Sellele ei oska ma vastata. Miskit on siin viltu. Öö veedame igatahes siin ja jõllame ringi. Äkki näeb miskit tarka.»

      «Miskit tarka?» ütles habemik hämmastunult. «Aga asjad ei ole ju… Aa, isand peab raamatuid silmas.»

      «Nooh, võib ka raamatuid vaadata,» arvas Bill ja heitis pilgu tagakambris olevale lauakesele, millel seisis mitu köidet. «Naguri sõnum. Soode pühamu. Ühesõnaga religioosse kirjanduse nurgake. Nii, siit on üks raamat vahelt välja võetud. Siis tuleb edasi hohõmh.»

      «Mis asi see on, oh isand?»

      «Siin kandis austatakse külmajumal Nagurit ja kuivajumal Elarit.

      Lisaks on mõnel pool austatud veel Veli, see on hobuste jumalat. Nagu näed, on riiulis Naguri ja Elari sõnumid kenasti olemas, selle järel tuleb lünk ja siis leiame me Veli raamatu.»

      «Heakene küll, isand, midagi on vahelt puudu. Aga mida see tähendab?»

      «Kui sa kuhugi lähed, millise raamatu sa siis pühakirjadest kaasa võtad?»

      «Aga ma ei võtagi midagi kaasa, oo auline. Mina ei oska lugeda. Pealegi olin ma Noche prohvet. Ma olen elav Noche pühakiri. Milleks mulle siis veel mingi raamat?»

      «Mh. Njah! Sa võtad kaasa selle, mis on sulle kõige olulisem. Sa võtad endaga kaasa pühakirja, mis sulle tõesti püha on.»

      «Seega pole nende inimeste jaoks pühad ei Vel, Elar ega Naguri,» nentis Telamon.

      «Justament!» märkis Bill. «Aga kes siis on?»

      Päike loojus. Bill sättis end sängi ja ohkas. Madalale laskunud päike piilus hüti aknast sisse, langedes laual olevale kujukesele. Selle klaasist silmad lõid punaselt hõõguma.

      Billi kõhus hakkas närima üks ebameeldiv ja kahtlustav ussike. Muul hetkel oleks ta selle ehk kõrvale lükanud, aga Fandori surm oli ta närvid pingule kruvinud. Päikese kiired süütasid kuju silmades punase leegi. Kas see oli juhus või midagi muud?

      Bill haaras mõõga ja sööstis eesruumi. Sellega ajas ta üles Telamoni. «Mis viga, oo isand?» küsis ta oma räpaseid pükse jalga vedades.

      «Kaome siit. Täna öösel magame küünis,» urahtas Bill.

      «Nagu isand soovib.» Telamon haaras oma pambud. Bill pani tähele, et ta ei olnud neid lahti pakkinudki. See andis talle tunde, et ta toimib õigesti.

      Nad astusid uksest välja.

      Maja nende taga lahvatas leekidesse.

      «Hea, et küün on olemas,» nentis Bill ja asus üle välu kõndima. «Kevadel on keegi siin heina teinud. Arusaadav kah, siin kuivab maa enne ära kui mujal. Sooheinamaad ootavad oma aega kauem. Need on aga niitmata jäänud. Seega ei lahkunud nad kuigi ammu, aga siiski jupp aega tagasi.» Ta lükkas küüni ukse lahti. Sealt vaatasid talle vastu kaks lehma ja kits. Nende taga oli aga tuttav irvitav kujuke.

      Bill hüppas hetkega tagasi ja lõi ukse kinni. Küün lõi ainsa silmapilguga lõõmama ja sealt kostis piinatud ammumist. «Lõbus,» kommenteeris ta süngelt.

      «Hommikuks on lehmapraad, eks ole, oo isand?» nentis Telamon. «Ahjaa, kas tahad kohvi või teed?»

      Bill mõtles hetke mõrule mustale vedelikule. «Teed,» mühatas ta. «Teed igal juhul.»

      «Veidrad asjad toimuvad siinkandis,» ohkas Telamon. «Kord tahab isand kohvi, kord teed.»

      Lõuna ajal jõudsid nad suurema soosaareni. Seda ehtisid tervelt kolm maja. Bill käis nad järjest läbi. Lõpuks lentsis ta Telamoni juurde ja ütles: «Lõõtsutame veidike.»

      «Mis leidsid ka?»

      «Seda, et kaasa on võetud kaks raamatut. Igalt poolt kohe. Naguri ja Elari pühakirjad on igal pool alles. Veli raamat on olemas kahes majas, kolmandas aga pole. Noh, Veli siin kogu rahvas ei austagi. Igas majas on need kujud. Kõik kohad on lõksusid täis.»

      «Ahhaa!» tõstis Telamon näpu. «Põnev, kas pole?»

      Bill mühatas: «See on keeruline värk. Kui need raamatud on läinud, siis ei tea me ju, mis see täpselt on, mis läks. Seega ei tea me, mis meid ees ootab.»

      «Mis kujud need sellised on, oo isand?»

      Bill lappas meeleheitlikult oma mälus ringi. «Talikud,» teatas ta lõpuks. «Jumala sümbolkujutised. Need tehakse jumaliku väe kandjateks. Muidugi võib neisse sisse laadida ka mõne teise jumala väe, aga tavaliselt on nad ikka selle väega laetud, keda nad kujutavad.»

      «Ahhaa,» tõstis habemik teise näpu. «Järelikult on ilmselt tegemist selle jumaliku olendiga, kelle talikuid me siin kohtame.»

      «Või siis ka mitte,» vastas Bill. «Ma võin võtta terve hunniku neidsamuseid, noh, näituseks neid Noche talikuid, otsida seejärel üles mõne Kõmri ülempreestri ja lasta laadida need Kõmri väega. Noche poleks sellega muidugi sugugi rahul, sest nende kahe huvid ei lange üldse kokku, aga asi töötaks sellele vaatamata. See ongi muidu põhjus, miks talikuid on vähe tehtud. Jumalad ei taha teisi teenima hakata.»

      «Ah nii. Isand teab seda asja muidugi paremini ja vaene Telamon ei hakkaks muidugi ütlema, et siin on neidsamuseid talikuid meile igal sammul vastu tulnud.»

      «Jah, sest isand teab seda ka ise väga hästi ja see häirib teda kohe metsikult,» nähvas Bill vastu.

      «Kelle talikud need muidu on, oo isand?» küsis Telamon.

      «Urr. Huh. Isand ei tea. Jäta mind nüüd rahule.»

      «Nagu kõrgemast kõrgem soovib.»

      Nad ratsutasid edasi ja jõudsid õhtuks viiest majast koosneva väikese külaga soosaareni. Sellest põhja pool voolas üks mädade kallastega oja, millest viis üle vana ja pehkinud puust sild. Teisel pool oja tõusis maapind väheke kõrgemale ja seal asus suuremat sorti soosaar kartulipõldude ja kaeraväljadega.

      «Siia me ööseks jäämegi,» ütles Bill. «Pole mõtet soo vahele sääsesöödaks ronida.»

      «Kas vaatame majad ka üle, oo ülevaim?»

      «Milleks seda? Seal ei ole mitte kedagi, raamaturiiulitelt on kaks pühakirja puudu ja igas tares on talik või kaks.»

      Telamon sörkis taredesse ja tuli käsi laiutades tagasi välja. «Nii ongi, oo auline.»

      «Hüva. Seega jääme laagrisse sinna põldude vahele. Oleme ju ennegi lageda taeva all ööbinud.»

      Nad läksid üle silla ja Telamon lõi laagri üles. Bill süütas lõkke ja jäi lesima. «Hea, et vihma ei saja,» pomises ta. «Muidu oleks meil siin päris nadi olemine.»

      «Juba ammu pole sadanud, oh isand,» tunnistas Telamon. «Helklandi rahvas on põuaga hädas.»

      Bill vaatas mõtlikult soo poole ja kollakaks tõmbunud taluõuedele. «Selles võib isegi midagi olla.» Ta kratsis kukalt. «Kes seda küll teha võiks? Kas Kaose isandate seas on ka mingi kuivajumal olemas?»

      «Ei