Täheaeg 14. Teise päikese lapsed. Raul Sulbi

hüvasti ja ratsutas edasi põhja poole. Julian oli neist lahkunud juba päev varem. Bill ratsutas üksindusest rõõmu tundes läbi Helklandile nii omase sünge kuusiku, vilistades omaette «Rõõmustet».

      Äkitselt märkas ta enda ees üht pikka selli, kes surnud hobust jalaga toksis. «Õhtast!» hõikas see. «Suundud Pärakupõhja poole, mis?»

      «Ah, vist jah,» mühatas Bill.

      «Head teed sulle. See paik seal haiseb. Haiseb nigut ilma taguots haisema piabki.» Ta käsi liikus kiiresti ettepoole ja paras munakas kopsas Billile vastu pead. Too vaarus ja kukkus sadulast maha. Enne kui ta end püsti ajada jõudis, oli Fandor tema kohal ja lõi teda jalaga näkku. «Tänan sind obese laenamise eest,» itsitas ta ja istus sadulasse.

      «Sa oled lurjus!» hõikas Bill talle järele.

      Fandor rõkatas naerda: «Hah, lurjus vai mette, aga mul on obene ja sul põle. Sul on oopes pool aastat aiga kõndida. Head jalutamist Pärakapõhjasse.» Ta puhkes veel valjemini naerma ja kihutas eemale.

      «Läks ja laulis, sigudik selline,» kirus Bill. «Mõõk lännu, kodinad lännu, obene lännu. Läheb ja itsitab nigu ull-loom ikke. Noh, oma kodinad on ta kah ää viinu. Tsianahk sihuke. Et ta kärvaks.»

      Fandori naer paisus valjemaks, vaatamata sellele, et ta ise eemaldus.

      Äkitselt ta kõõksatas ja saabus vaikus.

      «Nuneh,» mühatas Bill. Ta hakkas jooksma, kinnitades endale, et midagi hullu pole juhtunud, tundes samas, et see pole sugugi mitte nii.

      Ta leidis oma hobuse tee äärest rohtu söömas. Tee peal lebas Fandori surnukeha. Sellel polnud ainsatki vigastust. Bill keeras teda veidi ja korjas oma asjad tema alt üles. «Pia see häste meelen!» ütles ta õpetlikult. «Vargus jo pitkälle soojale maale ei vii.»

      Fandori elutu nägu irvitas talle vastu, kuigi tema silmadest paistis paigale tardunud õudus. Bill haaras oma mõõga pihku ja vaatas ringi. Ümber tema olid vaid kuused. Bill kummardus ja vinnas oma koti turjale. «Nunuh,» ohkas ta. «See on siis tehtud.»

      Fandor itsitas korra. Bill kargas eemale kui ussist nõelatud ja astus siis ettevaatlikult lähemale. Fandor oli ikka veel surnud mis surnud.

      «Noh, see läheb veidrana kirja küll,» tunnistas Bill. «Aga edasi? Mis seda tegi? Mis jama mulle nüüd kaela on määritud?»

      Kuused vaikisid. Bill ohkas ja istus taas hobuse selga. Pärapõhjani oli veel pikk tee läbi Helklandi.

      «Ärka üles, oh õnnistatu,» ütles keegi Billi raputades.

      «Ahõmm?» tegi Bill ja avas silmad. Tema kohal seisis räpane habemik ja haises. Nähes Billi ärkamas, tegi ta suure hüppe ja sülitas lärtsti otse mehe kõrvale maha.

      «Tahad ehk teed, auline? Hohoi! Või kohvi? Paremat mul pakkuda pole,» ütles võõras.

      «Ah hõmm. Kohvi?» ütles Bill ebalevalt, teadmata, mida talle pakkuda tahetakse.

      «Kohvi pead sina saama, oo õilis ja auline isand. Ja praadi on. Praetud maks,» sisistas võõras keelt limpsates. Ta sööstis lõkke juurde ja asus seal askeldama.

      «Khem, khem. Kes sa sihuke oled?»

      «Mina? Mina olen mitte keegi, oo auline isand. Mind tuntakse Telamoni nime all.»

      «Telamon,» ütles Bill kulmu kortsutades. «Ütle, Telamon, millega sa üldse tegeled?»

      «Saadan ja kaitsen kõrgeaulist isandat. See on suur au.»

      Billil oli tunne, et tal on mingi informatsioonikilluke puudu. Mingi päris suur killuke kohe. Ta ohkas: «Mida sa enne seda tegid?»

      «Kuulutasin kõrgeaulise emanda sõna. Ülistasin ööd. Mida siis muud? Telamon on tubli poiss,» vastas habemik. «Nüüd on mul aga palju tähtsam töö. Ma pean kõrgeaulist isandat elus hoidma.»

      «Sa oled Noche prohvet,» nentis Bill.

      «Nagu ülev ja auline soovib,» sisistas Telamon. «See ei ole küll õige tiitel, sest seda ma olin, aga enam mitte. Nüüd olen ma lihtsalt eikeegi, isanda vari. Mind pole olemas, mina olen surnud mees.» Ta itsitas. «Minuga oli kõõks sellest hetkest, mil teie kool minust kuulis. Edasi on jäänud ainult hetked teel õndsusele.»

      «Ah nii. Ja miks mul on siis sinu abi vaja?» mühatas Bill.

      «Säh, võta,» vastas habemik ja ulatas Billile plekist kruusi. «Suhkrut pole. Sidrunit tahad?»

      Bill vaatas tassi aurava musta värvi vedelikuga. Ta polnud elus kohvi joonud ja ei teadnud, kuidas sellesse suhtuda. «See on kuum,» tunnistas ta.»

      «Ai, jah, kuum ikka. Kas ma pakuks siis aulisele külma kohvi? Oi, see jäägu minust kaugele. Selleks ma olengi siin, et ülevale parimat pakkuda. Suur isand olgu mureta. Telamon kaitseb. Isand peab surema, aga Telamon läheb tema asemel. Miks peaks surema kaks? Või ehk rohkem?»

      «Kuidas sa mind siis aidata kavatsed, peale kohvi tegemise muidugi?» turtsatas Bill ja maitses jooki. See oli mõru. «Anna sidrun siia.»

      «Nagu isand soovib,» vastas Telamon kahetsevalt sidruniviilu ulatades ja süütas sigari. «Näiteks hoolitsesin ma selle eest, et see paha sell sinu hobuse rööviks.»

      Bill tõmbas omale kohvi kurku ja hakkas köhima. «Sa tahad öelda, et see surm ootas seal mind või? Ma olen millestki sellisest lugenud. Seda nimetatakse paltriks. Selleks on vaja mingit eset, mis lõksu käivitaks, nii et…»

      «Võimalik,» katkestas teda Telamon, «aga mina ei tea sellest kuigi paljut. Sinu mõõk oli see, mis lõksu käivitas. Paha jäi hobuseta ja võttis sinu oma, ühes sellega ka sinu surma.»

      «Ah, noh,» mühatas Bill. «Kena seegi.» Ta vaatas ringi. «Eks sust ole kasu ka.»

      Habemik irvitas laialt. «Nii see on. Surm jahib sind, aga Telamon kaitseb.»

      «Eks sa siis tee seda, kui tahad, aga ära mind enam armuliseks isandaks nimeta.»

      «Just nii, armuline isand,» ütles Telamon ja sülitas otse Billi kõrvale maha.

      Maapind muutus soiseks. «Siit edasi peaks algama Pärapõhja,» pomises Bill. «No nii. Siin pidi midagi veidrat toimuma. Aga kus?» Ta vaatas vilksamisi Telamoni poole. «Kas sa tead midagi selle kohta öelda?»

      Telamon kehitas õlgu. «See siin on veider maa. Soo teeb inimesed haigeks. See matab südame ja hinge. Ma ei oska muud öelda. Võid mõnda talusse minna ja küsida.»

      «Ah, noh, jah,» turtsatas Bill. «See on huvitav mõte. Selline käitumine on just see, mida me vajame. Astume aga mõnda majja sisse, küsime ja saamegi kohe vastused kätte. Nad siin ju lausa ootavad, et tuleks keegi võõras tundmatu külaline, kellele südant puistata saaks.»

      «Hämmastav on isanda tarkus,» pomises habemik.

      Tunnike hiljem jõudis tee ühe soosaareni. Selle ühes servas oli madal hall hütike, mille kõrval seisis savist rookatusega laut. Saarekese teises servas kõrgus heinaküün. «No nii,» mühatas Bill. «Järgmist soosaart me nii pea ei leia. Siia me jääme.» Ta astus maja juurde ja koputas uksele.

      Vastust ei tulnud. Bill astus uksest sisse. Maja oli inimtühi. Laudadest põrandat kattis tolmukord. Voodi oli üles tegemata. Ahi oli külm. Bill pani ukse kinni ja kõndis lauta. Seegi oli tühi.

      «Nemad kolisid ära, eks ole?» küsis Telamon.

      «Hah,» mühatas Bill. «Siin on keegi rohtu söönud ja ma nägin ennist värsket lehmasitta. Usun, et loomad on küünis.»

      «Milles siis asi?»

      «A kust ma tian?» urahtas Bill pahaselt. «Rahvas elas siin. Siis läksid nad minema. Lehmad aga jätsid siia. Kanad kah.» Ta näitas maja taha, kus üks lind konna kugistas.

      «Telamon teeb tule üles, oh õnnistatu. Hohoi. Siin pole kedagi. Siis oleme meie siin.»

      «Obest põle,» urahtas Bill veidi saare peal ringi vaadanuna.

      «Vabandust, oo auline?»

      «Siin