Kadunud riigid. Norman Davies

üle viiekümne aasta. Jaime Vallutaja ei suutnud ette näha kaht võtmetähtsusega tegurit, nimelt Sitsiilia ettekavatsematut omandamist ja Mallorca kaubanduse plahvatuslikku arengut, mis koosmõjus rikkusid tema päranduse eri osade tasakaalu. Aragoonia võim Sitsiilias põhjustas lõppematu vaenu Anjou’dega ja kõige tipuks ujutasid mässumeelsete ülikute väesalgad üle suure osa riigi emamaast. Kui Must Surm hakkas lõivu nõudma, ütles nii mõnigi, et jumal karistab oma rahvast põhjusega.

      Niinimetatud Suurema saare kuningriik sündis 1276. aastal pärast Vallutaja testamendi täideviimist ja tema valduste jagamist. Vanem poeg Pedro sai juba dünastia esivanematele kuulunud alad Püreneedest lõunas ja läänes, noorem poeg Jaime aga meretagused saared, väiksemad provintsid mägedest põhja pool ja veel paar eraldi valdust. Jaime kuningriigi tseremoniaalseks keskuseks sai Mallorca, talle maismaal kuuluv loss rajati Perpinyasse. Kuningriigi vapp reetis ka selle päritolu. Neljale vertikaalsele punasele vöödile kuldsel taustal, st Kataloonia embleemile, lisati lai diagonaalne meresinine riba – bend azure. Samal ajal tehti muudatus ka Aragoonia ja Barcelona krahvkonna piiril. See oli traditsiooniliselt kulgenud mööda Cinca jõge, nüüd nihutati see ida poole Segre lähistele, mistõttu Aragoonias tekkis piiriäärne Franja maariba, kus enamik elanikke rääkis (ja räägib) katalaani keelt.

      Pedro III aga polnud isa plaaniga nõus ega tunnistanud nooremat venda endaga võrdseks. Kolme aasta pärast saatis ta oma väed piirama Perpinya müüre ja nõudis, et Jaime annaks talle läänimehena truudusvande. Pedro kuulutas, et ükski kuningas ei peaks alluma teiste soovidele. Lõksu langenud Jaime pidas paremaks sõna kuulata. Kuid 1279. aasta Perpinya lepingust hoolimata käis vaidlus edasi. Pedro juristid kinnitasid, et lepingu tingimuste ja selle alusel antud truudusvande tõttu on Suurema saare kuningriik nüüd Aragoonia läänimaa. Jaime esindajad jäid kindlaks, et määrava tähtsusega dokumendiks jääb kuningate isa testament.

      1285. aastal asendusid õiguslikud argumendid avaliku sõjategevusega. Prantsuse kuningas korraldas sõjaretke Katalooniasse, et pidurdada Aragoonia ambitsioone Sitsiilias. Tema plaanid andsid vapustava tagasilöögi. Aragoonia võttis oma jõud kokku ja lõi prantslased tagasi. Ning kuna kuningas Jaime teinud väidetavalt sissetungijatega koostööd, võtsid Pedro väed kogu tema kuningriigi, kaasa arvatud Baleaarid, oma valdusse ja see lakkas sama hästi kui olemast. Paavsti sekkumine aitas viimaks kuningriigi taastada, aga dünastia noorema haru positsioonide nõrkus sai täiesti ilmseks.

      Aragoonia okupatsiooni ajal sai Menorcale osaks alandav kättemaks. 1287. aastal lõi Aragoonia, soovides täita oma rahakirste, kohaliku Menorca emiraadi puruks ja võttis kogu muslimitest elanikkonna vangi; kokku veeti Põhja-Aafrika orjaturgudele 40 000 inimest. See julm tegu, mille sarnast pole võtta ei Mallorcalt ega Valenciast, on üks Euroopa orjapidamise sünge ajaloo verstaposte.374 Saar asustati Katalooniast tulnud kolonistidega ja Aragoonia baaside üha kasvavasse ahelasse lisandus suurepärane Mahoni sadam.

      Kuningate vihavaen lõõmas edasi, aga hoolimata nende aastate poliitikast ja sõdadest lõi noore kuningriigi majandus õitsele. Põllumajandusvõtted paranesid, rajati tekstiilitööstus, laevaehitus aga arenes sedavõrd, et suudeti juba ise ehitada oma galeerilaevastik. Püstitati losse ja paleesid, millest märkimisväärsemad on ümmargune Bellveri loss Mallorcal ja kuningate palee Perpinyas. Ennekõike edenes aga kaubandus. Mallorcast sai Euroopa ja Põhja-Aafrika vahelise kaubavahetuse keskus. Siin oli koht, kus väiksemad rannasõidualused andsid oma lasti edasi suurtele merelaevadele. Ühtlasi saabusid just siia haruldased kaubad: idamaade vürtsid, kuld ja „portselanist” merekarbid. Võeti kasutusele uued laevateed Sitsiiliasse ja Sardiiniasse ning isegi Kreekasse (sest Jaime III oli üles kasvanud oma ema kodukohas Ahhaias) ja mamelukkide valduses olevasse Egiptusse. Ekspeditsioonid avastasid meretee Kanaaridele ja Loode-Euroopasse ning avati iseseisva Mallorca konsulaadid Põhja-Aafrikas berberi riikides. Siin olid teretulnud ka Genova kaupmehed, kes asutasid Palmas kaubabörsi, jõuga Atlandi kaubaturule murdnud mallorcalased ilmusid aga Londonisse ja Brüggesse. Prato kaupmehe Francesco Datini ülestähendused näitavad, et ta vedas lambavilla Itaaliasse, aga mitte Hispaania mandriosast, vaid saartelt. Laevadele tehtavad soodustused laienesid ka Aragoonia laevastikule.375

      Püüdes suurendada laevade kaubandustuludelt saadavat sissetulekut, otsisid Suurema saare kuningad võimalust sulgeda oma sadamad Barcelona ja Valencia laevadele. 1301. aastal üritasid nad näiteks hakata nõudma ankrussejäämise maksu Collioure’i sadamasse tulnud Kataloonia laevadelt, andes märku soovist kohelda neid välislaevadena. Katse ebaõnnestus ja selle asemel püüti sundida Barcelonat maksma lihtsalt 60 000 hõbenaela suurust aastamaksu. Seegi kava luhtus, kui Barcelona väitis vastu, et samasugune summa tuleks maksta Aragooniale feodaalmaksuna, mille eest see annab Mallorca kuningale loa abielluda. Kass mängis hiirega. Mallorcalased hakkasid vermima oma münte Rossellós ja korraldasid 1342. aastal koguni iseseisva ekspeditsiooni, et avastada Kanaari saared. Nende Aragoonia sugulaste silmis püüdsid nad üles ehitada impeeriumi impeeriumis.376

      Baleaaride ühiskonnas oli kristlaste, muslimite ja juutide arvuline vahekord teistsugune kui mujal. Vabu muslimeid jäi Mallorcale vähe, suurem osa neist sunniti pärisorjusse. Juutidel seevastu läks väga hästi. Nad kuulusid samasugusesse kultuurivõrgustikku kui nendega usku jagavad juudid Barcelonas, Perpinyas ja Montpellier’s, nad olid saavutanud autonoomiaõiguse ja osalesid energiliselt kiiresti arenevas kaubanduses. Ciutat de Mallorca call ehk geto kujutas enesest heal järjel kvartalit, mis ümbritses silmapaistvat sünagoogi. Peale ühe 1391. aasta pogrommi ei kiusatud juute taga kuni 15. sajandini.377

      Kuningriigi tuntuim alam oli Ramón Llull (1232–1315). Filosoof, kirjanik, keelemees ja religioonide lepitaja Llull sündis Mallorcal varsti pärast selle vallutamist, oli Jaime Vallutaja õukonnas paaž, õppis Montpellier’ ülikoolis ja tõusis hiljem Suurema saare kuningriigi kõrgeks ametnikuks Perpinyas. Tema esimene raamat „Le Llibre de la cavalleria” käsitleb rüütellikkuse põhimõtteid. Järgnes religioosse ekstaasi ajajärk. Ülejäänud elu saatis Llull mööda püüetes kooskõlastada kolme suurt monoteistlikku religiooni. Llull oskas araabia keelt sama hästi kui ladina keelt ning tundis muslimi ja juudi filosoofide teoseid. Ta veetis palju aastaid Randa mäel frantsisklaste Miramari kloostris, aga alustas siis pikki rännakuid, et kohtuda paavstide ja valitsejatega, jõudes nii kaugetesse kohtadesse kui Gruusia ja Egiptus ning õpetades paljudes välismaa ülikoolides. Viini 1311. aasta kirikukogul nägi ta ära vähemalt ametliku heakskiidu oma ettepanekule hakata õpetama idamaade keeli. Ta käis mitu korda muhameedlikus Põhja-Aafrikas misjoniretkedel ja pidas sealsete usuteadlastega teaduslikke vaidlusi ning seal jõudis tema märkimisväärne elu ka lõpule.

      1

      John Hunt, The Ascent of Everest (London, 1953); R. Mantovani, Everest: The History of the Himalayan Giant (Shrewsbury, 1997); J. R. Smith, Everest: The Man and the Mountain (Caithness, 1999).

374

Burns, „Muslims”, lk 67.

375

David Abulafia, A Medieval Emporium: The Catalan Kingdom of Majorca (Cambridge, 1994).

376

Samas.

377

A. L. Isaacs, The Jews of Majorca (London, 1936).